Psalm 105
23 Nõnda tuli Iisrael Egiptusesse ja Jaakob elas võõrana Haami maal.
24 Ja Issand suurendas väga oma rahvast ning tegi ta tugevamaks tema rõhujaist.
25 Ta pani ahistajate südame vihkama oma rahvast, ja salakavalust pidama tema sulaste vastu.
26 Ta läkitas Moosese, oma sulase, ja Aaroni, kelle ta oli valinud.
27 Nemad tegid tema tunnustähti ja imetegusid Haami maal.
28 Ta läkitas pimeduse, tegi maa pimedaks, ja nad ei tõrkunud vastu tema sõnale.
29 Ta muutis nende veed vereks, ta suretas nende kalad.
30 Nende maa kubises konnadest, nende kuningate kambriteski oli neid.
31 Ta käskis, ja siis tuli parme ja sääski kogu nende maadele.
32 Ta andis neile rahet vihma asemel ja saatis tuleleeke nende maale.
33 Ta lõi maha nende viinapuud ja viigipuud ning murdis kõik puud nende maal.
34 Ta käskis, ja tuli lugematul arvul rohutirtse ja söödikuid,
35 ja need sõid kõik rohu nende maal ja neelasid nende põllu vilja.
36 Tema lõi maha ka kõik esmasündinud nende maal, kõik nende mehejõu esmikud.
Jesaja 5
8 Häda neile, kes reastavad koja kõrvale koja ja lisavad põllule põllu, kuni enam ei jää üle paikagi, vaid üksnes teie elate maal!
9 Mu kõrvus on: Vägede Issand, tõesti, paljud kojad jäävad tühjaks, suured ja kaunid elanikest lagedaks.
10 Sest kümme adramaad viinamäge annab ainult üheksa kannu ja viiest vakast seemnest saab pool vakka.
11 Häda neile, kes tõusevad hommikul vara, et jahtida vägijooki, kes viidavad aega hilja ööni, kuni vein paneb nad õhetama.
12 Kandled ja naablid, trummid ja viled ja vein on nende joominguil, aga Issanda tegusid nad ei märka ja tema kätetööd nad ei näe.
13 Sellepärast läheb mu rahvas ootamatult vangi, tema auväärsed mehed näevad nälga ja ta rahvahulgad närbuvad janust.
14 Sellepärast avab ennast surmavald ja ajab oma suu otsatult pärani: alla peab astuma niihästi hiilgus kui rüsin, niihästi lärm kui rõõmurõkatus.
15 Inimene painutatakse ja mees heidetakse maha ning suureliste silmad alandatakse.
16 Aga vägede Issand on kohtus kõrge ja Püha Jumal osutub pühaks õigluses.
17 Ja seal käivad talled karjas kui oma karjamaal ja rusude vahel söövad võõrad.
18 Häda neile, kes nööridega tõmbavad enese peale süüd ja otse vankriköitega pattu,
19 kes ütlevad: „Tõtaku tema, tehku kiiresti, et me saaksime näha, ja liginegu ning tulgu Iisraeli Püha nõu, et me saaksime teada!”
20 Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks!
21 Häda neile, kes on iseenese silmis targad ja iseenese meelest arukad!
22 Häda neile, kes on vägevad veini jooma ja vahvad mehed vägijooki segama,
23 kes meelehea eest annavad õiguse süüdlastele ja võtavad õiguse õigetelt!
24 Sellepärast – nagu tulekeel sööb kõrsi ja kuluhein vajub kokku leegis, nõnda kõduneb nende juur ja nende õied muutuvad tolmuks, sest nad on hüljanud vägede Issanda Seaduse ja on põlanud Iisraeli Püha sõna.
25 Sellepärast on Issanda viha süttinud põlema oma rahva vastu: ta sirutas oma käe tema kohale ja lõi teda, nõnda et mäed vabisesid ja nende laibad olid otsekui sõnnik keset tänavaid. Selle kõige juures ei ole ta viha ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.
26 Ja ta tõstab lipu kaugele rahvale, vilistab teda maa äärest, ja vaata, see tuleb kiiresti tõtates.
27 Keegi neist ei ole väsinud ja keegi ei komista, ei tuku ega maga; kellelgi ei vallandu vöö vöölt ega katke jalatsipael.
28 Nende nooled on teritatud ja kõik nende ammud on vinnas; nende hobuste kabjad on nagu tulekivi ja nende rattad nagu tuulispea.
29 Nende möirgamine on otsekui emalõvi möirgamine, nad möirgavad nagu noored lõvid; nad urisevad ja haaravad saagi ning viivad oma teed, ja päästjat ei ole.
30 Ja sel päeval on tema kohal mürin otsekui meremüha, ja kui vaadata maale, ennäe, siis on seal ahastuse pimedus ja pilv pimendab valguse.
Jesaja 6
1 Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina.
2 Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas.
3 Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!”
4 Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga.
5 Ja ma ütlesin: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.”
6 Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud.
7 Ja ta puudutas mu suud ning ütles: „Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.”
8 Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?” Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!”
9 Ja tema ütles: „Mine ja ütle sellele rahvale: Kuuldes kuulete ega mõista; nähes näete ega taipa!
10 Tee tuimaks selle rahva süda ja tee raskeks ta kõrvad ning sule ta silmad, et ta oma silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, oma südamega ei mõistaks ja ei pöörduks ega paraneks!”
11 Aga mina küsisin: „Kui kauaks, Issand?” Ja tema vastas: „Kuni linnad on rüüstatud, elanikest ilma, kojad inimtühjad, põllud laastatud kõrbeks
12 ja Issand on saatnud inimesed kaugele ning palju sööti on jäänud keset maad.
13 Ja kui seal veel alles jääb kümnes osa, siis seegi põletatakse ära, nagu terebint või tamm, millest langedes jääb järele känd. Aga ta känd on püha seeme.”
Jesaja 7
1 Ja neil päevil, kui Juudas oli kuningaks Aahas, kes oli Ussija poja Jootami poeg, sündis, et Süüria kuningas Retsin ja Iisraeli kuningas Pekah, Remalja poeg, tulid sõdima Jeruusalemma vastu; aga nad ei suutnud seda vallutada.
2 Kui Taaveti kojale anti teada ja öeldi, et Süüria on liidus Efraimiga, siis vabises ta enese ja ta rahva süda, otsekui vabiseksid metsapuud tuule käes.
3 Ja Issand ütles Jesajale: „Mine ometi Aahasele vastu, sina ja su poeg Sear-Jaasub, Ülatiigi veejuhtme otsa juurde, Vanutajavälja maanteele,
4 ja ütle temale: Hoia ennast ja ole rahulik, ära karda ja su süda ärgu mingu araks nende kahe suitseva tukiotsakese pärast – Süüria Retsini ja Remalja poja vihapalangu pärast!
5 Sellepärast et Süüria, Efraim ja Remalja poeg on pidanud sinu vastu kurja nõu, öeldes:
6 „Läki üles Juuda vastu, tükeldagem see ja vallutagem endile ning tõstkem seal Taabali poeg kuningaks!” –
7 ütleb Issand Jumal nõnda: See ei lähe korda ega sünni!
8 Sest Süüria pea on Damaskus ja Damaskuse pea on Retsin. Ja veel kuuskümmend viis aastat – siis on Efraim kui rahvas purustatud.
9 Efraimi pea on Samaaria ja Samaaria pea on Remalja poeg. Kui te ei usu, siis te ei püsi!”
10 Ja Issand käskis öelda Aahasele veel seda:
11 „Küsi enesele Issandalt, oma Jumalalt, tunnustäht sügavusest või kõrgusest!”
12 Aga Aahas vastas: „Ma ei küsi ega kiusa Issandat!”
13 Siis Jesaja ütles: „Kuulge ometi, Taaveti sugu! Ons teil veel vähe inimeste vaevamisest, et te ka mu Jumalat vaevate?
14 Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel.
15 Ta sööb võid ja mett, kuni ta mõistab põlata halba ja valida head.
16 Sest enne kui poeglaps mõistab põlata halba ja valida head, laastatakse see maa, mille kahe kuninga ees sa tunned hirmu.
17 Issand laseb tulla sinule ja su rahvale ning su isa soole Assuri kuninga läbi päevi, milliseid ei ole olnud Efraimi Juudast lahkumise ajast.
18 Sel päeval vilistab Issand kärbseid Egiptuse jõgede lähteilt ja mesilasi Assuri maalt,
19 ja need kõik tulevad ning laskuvad järskudesse orgudesse ja kaljulõhedesse, kõigisse kibuvitsapõõsastesse ja kõigisse jootmispaikadesse.
20 Sel päeval lõikab Issand noaga, mis on palgatud teiselt poolt jõge, Assuri kuninga kaudu – teie pea- ja häbemekarvad maha ning rebib habemedki ära.
21 Sel päeval saab igaüks pidada ainult ühe noore lehma ja paar lammast,
22 ja nende piimaanni rohkuse tõttu on süüa võid, sest võid ja mett söövad kõik, kes maale alles jäävad.
23 Sel päeval jääb iga paik, kus oli tuhat viinapuud, tuhat hõbeseeklit väärt, kibuvitstele ja ohakaile.
24 Sinna minnakse noolte ja ambudega, sest kogu maa on täis kibuvitsu ja ohakaid.
25 Ja mitte ühelegi mäele, mida nüüd kõplaga rohitakse, ei minda enam kibuvitste ja ohakate kartuse pärast: need jäävad härgade uitepaigaks ja lammaste tallermaaks.”
Jesaja 8
1 Ja Issand ütles mulle: „Võta enesele suur tahvel ja kirjuta selle peale tavalise krihvliga: Maher-Saalal, Haas-Bas!
2 Ja ma võtan endale usaldusväärsed tunnistajad, preester Uurija ja Jeberekja poja Sakarja.”
3 Siis ma läksin prohveti naise juurde, ja tema jäi lapseootele ning tõi poja ilmale. Ja Issand ütles mulle: „Pane temale nimeks Maher-Saalal, Haas-Bas!
4 Sest enne kui poiss oskab hüüda isa ja ema, viiakse Damaskuse varandus ja Samaaria saak Assuri kuninga ette.”
5 Ja Issand rääkis minuga veelgi, öeldes:
6 „Sellepärast et see rahvas põlgab Siiloahi hiljukesi voolavaid vesi ning pelgab Retsinit ja Remalja poega,
7 vaata, sellepärast lasebki Issand tulla nende peale Frati jõe võimsad ja suured veed – Assuri kuninga ja kogu ta hiilguse -, mis tõuseb välja kõigist lammidest ja voolab üle kõigist kallastest,
8 tungib Juudasse, tulvab ja ujutab üle, kuni see ulatub kaelani. Ja tema tiibade sirutus täidab su maa kogu selle laiuses, Immaanuel.”
9 Möllake, rahvad, ja värisege, ja kuulge, kõik kauged maad: Varustuge sõjaks ja värisege! Varustuge sõjaks ja värisege!
10 Pidage nõu, aga see läheb tühja, kõnelge sõna, aga see ei täitu, sest Jumal on meiega!
2. Korintose 7
2 Andke meile ruumi oma südames! Me ei ole kellelegi ülekohut teinud, me ei ole kedagi laostanud, me ei ole kedagi petnud.
3 Ma ei ütle seda teie hukkamõistmiseks, sest ma olen juba enne öelnud, et teie olete meie südames, et me üheskoos sureksime ja üheskoos elaksime.
4 Mul on rohkelt julgust teie ees, mul on teie üle palju kiitlemist, ma olen täis lohutust, mul on ülikülluses rõõmu igas meie kitsikuses.
5 Sest tõesti, kui me tulime Makedooniasse, ei olnud meie ihul mingit hõlpu, vaid meid vaevati igati – väljas olid tülid, sees kartused.
6 Aga Jumal, kes julgustab alandlikke, on meid julgustanud Tiituse tuleku kaudu.
7 See ei olnud üksnes tema tulek, vaid ka julgustus, millega teie teda olete julgustanud, nii et ma veel enam rõõmustasin, kui ta meile jutustas teie igatsemisest, teie kurtmisest, teie innukusest minu pärast.
8 Sest kuigi ma teid kirjaga kurvastasin, ei kahetse ma seda. Ja kui ma kahetsesingi – ma näen, et see kiri on teid ikkagi mõneks ajaks kurvastanud -,
9 siis nüüd ma rõõmustan. Ma ei rõõmusta, et teie kurvastasite, vaid et te kurvastasite meeleparanduseks. Te olete ju Jumalale meelepäraselt kurvastanud, nii et meie ei ole teile millegagi kahju teinud.
10 Jah, Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta, maailma kurvastus toob aga surma.
11 Sest vaadake, millise innukuse on teis tekitanud just see, et te Jumalale meelepäraselt kurvastasite, millise kaitsekõne, millise meelepaha, millise kartuse, millise igatsuse, millise innu, millise karistuse! Teie olete end kõigiti näidanud puhtana selles asjas.
12 Niisiis, kui ma teile kirjutasin, ei sündinud see selle pärast, kes tegi ülekohut, ega selle pärast, kellele tehti ülekohut, vaid selleks, et teie keskel saaks avalikuks teie hool meie heaks Jumala ees.
13 Selle tõttu me oleme nüüd julgustatud. Peale oma julgustuse oleme aga veel palju rohkem rõõmustanud Tiituse rõõmu pärast, et ta vaim on leidnud kosutust teie kõikide poolt,
14 ja et ma ei ole jäänud häbisse, kui ma olen teid temale kiitnud, vaid nagu me teile oleme kõike rääkinud tões, nii on ka meie kiitlemine Tiituse ees tõeks läinud.
15 Ja tema süda on veel rohkem teile lahti, kui ta meenutab teie kõikide kuulekust, kuidas teie ta vastu võtsite kartuse ja värinaga.
16 Olen rõõmus, et võin kõiges teie peale kindel olla.