Psalm 16
1 Taaveti mõistulaul. Kaitse mind, Jumal, sest ma otsin pelgupaika sinu juures!
2 Ma ütlesin Issandale: „Sina oled mu Issand, ei mul ole head ilma sinuta.”
3 Ja pühade kohta maa peal ma ütlesin: „Nemad on need aulised, kellest mul on väga hea meel.”
4 Palju piina saab neile, kes ruttavad teise jumala järele; ma ei taha valada nende vereohvreid ega võtta nende nimesid oma huultele.
5 Issand on mu põllu- ja mu karikaosa; sina hoiad alles, mis ma liisu teel olen saanud.
6 Mõõdunöörid on mulle langenud meeldivate paikade peale, ka on pärisosa ilus mu meelest.
7 Ma tänan Issandat, kes mulle on nõu andnud; isegi öösiti manitsevad mind mu neerud.
8 Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest tema on mu paremal pool.
9 Sellepärast rõõmutseb mu süda ja mu hing ilutseb; ka mu ihu võib julgesti elada.
10 Sest sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist.
11 Sina annad mulle teada elu teeraja; rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks.
Matteuse 18
10 Vaadake ette, et te ühtainustki neist pisikestest ei põlgaks, sest ma ütlen teile, et nende inglid taevas näevad alati minu Isa palet, kes on taevas!
11 [Inimese Poeg on ju tulnud päästma kadunut.]
12 Mis te arvate? Kui ühel inimesel juhtub olema sada lammast ja üks neist ära eksib, eks ta jäta need üheksakümmend üheksa mägedesse ja lähe otsima eksinut?
13 Ja kui ta selle üles leiab, tõesti, ma ütlen teile, ta rõõmustab tema pärast enam kui nende üheksakümne üheksa pärast, kes ei olnud eksinud.
14 Nõnda ei taha teie Isa, kes on taevas, et ükski neist pisikestest hukkuks.
15 Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud.
16 Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi.
17 Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele! Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner!
18 Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes kinni seote maa peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti päästetud ka taevas.
19 Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas.
20 Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.”
21 Siis ütles Peetrus tema juurde astudes: „Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?”
22 Jeesus ütles talle: „Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda.
23 Seepärast on taevariik kuninga sarnane, kes tahtis oma sulastega arvet teha.
24 Kui ta siis hakkas arvet tegema, toodi ta ette üks, kes võlgnes talle kümme tuhat talenti.
25 Et tal aga maksta ei olnud, käskis isand müüa tema ja ta naise ja lapsed ja kõik, mis tal oli, ning maksta.
26 Siis see sulane kummardas teda maha heites ja ütles: „Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!”
27 Ja isandal hakkas sulasest hale, ta laskis tal minna ning kustutas laenu.
28 Aga kui see sulane oli välja läinud, leidis ta ühe kaassulase, kes võlgnes talle sada teenarit. Ja temast kinni haarates kägistas ta teda ja ütles: „Maksa, mis sa võlgned!”
29 Siis see kaassulane palus teda maha heites: „Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle!”
30 Aga tema ei tahtnud, vaid läks ning laskis ta heita vangi, kuni ta oma võla ära maksab.
31 Kui nüüd teised sulased nägid, mis sündis, olid nad väga nördinud ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli juhtunud.
32 Siis kutsus isand tema enese juurde ja ütles talle: „Sa tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind.
33 Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!”
34 Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.
35 Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale.”
Iiob 1
1 Uusimaal oli mees, Iiob nimi. See mees oli vaga ja õiglane, ta kartis Jumalat ja hoidus kurjast.
2 Temale sündis seitse poega ja kolm tütart.
3 Tema karjas oli seitse tuhat lammast ja kitse, kolm tuhat kaamelit, viissada paari härgi, viissada emaeeslit, ja tal oli väga palju peret; see mees oli rikkaim kõigist hommikumaalastest.
4 Tema pojad käisid ja pidasid pidusid üksteise kodades, igaüks omal päeval; nad läkitasid käskjalad oma kolme õe järele ja kutsusid nad enestega sööma ja jooma.
5 Aga kui pidupäevad olid ringi teinud, siis Iiob läkitas käskjalad poegade järele ja pühitses neid; ta tõusis hommikul vara ja ohverdas põletusohvreid, igaühe eest ühe, sest Iiob mõtles: „Võib-olla on mu pojad pattu teinud ja südames Jumalat neednud.” Nõnda tegi Iiob alati.
6 Ent ühel päeval, kui Jumala lapsed tulid ja seisid Issanda ees, tuli ka saatan nende sekka.
7 Ja Issand küsis saatanalt: „Kust sa tuled?” Ja saatan vastas Issandale ning ütles: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.”
8 Siis Issand ütles saatanale: „Kas oled pannud tähele mu sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast.”
9 Saatan vastas Issandale ning ütles: „Kas Iiob asjata Jumalat kardab?
10 Eks sa ole teinud igast küljest aia ümber temale ja ta kojale ning kõigele, mis tal on? Sa oled õnnistanud tema kätetööd ja ta kari on siginenud maal.
11 Aga pista ometi käsi tema külge ja puuduta kõike, mis tal on! Kas ta siis õnnistab su palet?”
12 Siis Issand ütles saatanale: „Vaata, kõik, mis tal on, olgu sinu käes! Ära ainult pista kätt tema enese külge!” Ja saatan läks Issanda juurest ära.
13 Ja ühel päeval, kui ta pojad ja tütred olid söömas ja veini joomas oma vanima venna kojas,
14 tuli käskjalg Iiobi juurde ja ütles: „Härjad olid kündmas ja emaeeslid nende kõrval söömas,
15 aga seebalased tulid kallale ja võtsid need ära ja lõid poisid mõõgateraga maha. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama.”
16 Kui ta alles rääkis, tuli teine ja ütles: „Jumala tuli langes taevast ning süütas lambad, kitsed ja poisid ning põletas nad ära. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama.”
17 Kui ta alles rääkis, tuli teine ja ütles: „Kaldealased tegid kolm salka ja tungisid kaamelite kallale ning võtsid need ära ja lõid poisid mõõgateraga maha. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama.”
18 Kui ta alles rääkis, tuli veel üks käskjalg ja ütles: „Su pojad ja tütred olid söömas ja veini joomas oma vanima venna kojas.
19 Vaata, siis tuli kõrbe poolt suur tuul, tõukas koja nelja nurka ja see langes noorte meeste peale, nõnda et nad surid. Ainult mina üksi pääsesin seda sulle teatama.”
20 Siis Iiob tõusis ja käristas oma kuue lõhki, ajas pea paljaks, heitis maha, kummardas
21 ja ütles: „Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!”
22 Kõige selle juures ei teinud Iiob pattu ega rääkinud Jumala kohta halba.
Iiob 2
1 Ja ühel päeval, kui Jumala lapsed tulid ja seisid Issanda ees, tuli ka saatan nende sekka ja seisis Issanda ees.
2 Ja Issand küsis saatanalt: „Kust sa tuled?” Ja saatan vastas Issandale: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.”
3 Siis Issand ütles saatanale: „Kas oled pannud tähele mu sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole: ta on vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast. Ikka veel peab ta kinni oma vagadusest, kuigi sa kihutasid mind tema vastu teda ilma põhjuseta hävitama.”
4 Aga saatan vastas Issandale ning ütles: „Nahk naha vastu, ja mees annab kõik, mis tal on, oma hinge eest.
5 Aga siruta ometi oma käsi ning puuduta tema luud ja liha! Kas ta siis õnnistab su palet?”
6 Ja Issand ütles saatanale: „Vaata, ta on su käes! Säästa ainult tema hing!”
7 Siis saatan läks Issanda juurest ära ja lõi Iiobit kurjade paisetega jalatallast pealaeni.
8 Iiob aga võttis enesele potikillu, et sellega ennast kaapida; ja ta istus tuha sees.
9 Siis ta naine ütles temale: „Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure!”
10 Aga ta vastas temale: „Sinagi räägid, nagu rumalad naised räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?” Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega pattu.
11 Kui Iiobi kolm sõpra kuulsid kogu sellest õnnetusest, mis teda oli tabanud, siis tulid nad igaüks oma kodupaigast: teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar; ja nad tulid kokku, et minna temale kaastunnet avaldama ja teda trööstima.
12 Aga kui nad eemalt oma silmad üles tõstsid, siis nad ei tundnud teda. Ja nad tõstsid häält ning nutsid, ja igamees käristas oma kuue lõhki ning riputas enesele vastu taevast tuhka pea peale.
13 Siis nad istusid maas koos temaga seitse päeva ja seitse ööd, ja ükski ei rääkinud temaga sõnagi, sest nad nägid, et ta valu oli väga suur.
Iiob 3
1 Seejärel avas Iiob suu ja needis oma sündimispäeva.
2 Ja Iiob hakkas rääkima ning ütles:
3 „Kadugu see päev, mil ma sündisin, ja see öö, mil öeldi: „Poeglaps on eostunud!”
4 Muutugu pimeduseks see päev; ärgu hooligu temast Jumal ülal ja ärgu paistku temale valgust!
5 Nõudku teda pimedus ja surmavari, pilved lasugu ta peal, kohutagu teda päeva pimendused!
6 See öö – võtku teda pilkane pimedus! Ärgu ta seltsigu aasta päevadega, kuude hulka ta ärgu tulgu!
7 Vaata, see öö jäägu viljatuks, ärgu olgu tal hõiskamist!
8 Vandugu teda päevaneedjad, kes on valmis Leviatanit äratama!
9 Pimenegu ta puhtetähed, oodaku ta valgust, mis ei tule, ärgu saagu ta näha koidukiiri,
10 sellepärast et ta ei sulgenud mu emaihu ust ega varjanud vaeva mu silma eest.
11 Miks ma ei surnud emakotta, üsast välja tulles ei heitnud hinge?
12 Miks võtsid põlved mind vastu ja miks olid rinnad, et sain imeda?
13 Tõesti, ma oleksin nüüd maganud ja mul oleks olnud rahu; oleksin siis uinunud, mul oleks puhkus
14 koos kuningate ja maanõunikega, kes ehitasid endile hauamärgid,
15 või koos vürstidega, kellel oli kulda, kes täitsid oma kojad hõbedaga.
16 Või miks ma ei olnud nagu varjatud nurisünnitis, nagu lapsukesed, kes päevavalgust ei saa näha?
17 Seal jätavad õelad ässituse ja seal saavad väsinud puhata,
18 seal on kõik vangid muretud: nad ei kuule enam sundija häält.
19 Seal on pisike ja suur ühesugused ja ori on vaba oma isandast.
20 Miks antakse valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud,
21 kes ootavad surma, mis ei tule, ent kes otsivad seda enam kui varandust,
22 kes hõiskavad juubeldades ja on rõõmsad, kui nad leiavad haua?
23 Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?
24 Sest ohkamine on mulle leivaks ja mu kaebed voolavad nagu vesi.
25 Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida ma kartsin, see tabas mind.
26 Ei ole mul rahu, ei vaikust ega hingamist, küll aga on tulnud rahutus.”