Psalm 112
1 Halleluuja! Õnnis on mees, kes kardab Issandat, kellele väga meeldivad ta käsud.
2 Võimsaks saab tema seeme maa peal, õiglaste sugu õnnistatakse.
3 Vara ja rikkus on tema kojas ja tema õigus püsib ikka.
4 Pimeduses tõuseb õiglastele valgus, armuline ja halastav ja õige.
5 Õnnis on mees, kes on armuline ja annab laenuks, kes oma asju ajab õigluses.
6 Sest ta ei kõigu iialgi; igaveseks mälestuseks jääb õige.
7 Ei ta karda õnnetuse sõnumit, tema süda on kindel, ta loodab Issanda peale.
8 Tema süda on toetatud, ta ei karda, kuni ta viimaks parastab oma vaenlasi.
9 Ta jagab välja rikkalikult ja annab vaestele; tema õigus püsib ikka, tema sarv on kõrgel au sees.
10 Õel näeb seda ja saab pahaseks, ta kiristab hambaid ja nõrkeb. Õelate igatsused lähevad tühja.
Jesaja 63
1 Kes see on, kes tuleb Edomist, erepunaste riietega Bosrast, see silmapaistva kuuega, kes sammub oma jõukülluses? „See olen mina, õiguse kuulutaja, võimas päästma!”
2 Miks on su kuub punane ja riided nagu surutõrresõtkujal?
3 „Mina sõtkusin surutõrt üksinda, rahvaste hulgast ei olnud ükski minuga; mina sõtkusin neid vihas ja tallasin raevus: nende verejoad pritsisid mu riiete peale ja ma määrisin kogu oma kuue.
4 Sest mul oli südames kättemaksupäev ja oli tulnud mu tasumisaasta.
5 Ma vaatasin, aga aitajat ei olnud, imestasin, aga ükski ei toetanud; siis aitas mind mu oma käsivars ja mulle oli toeks mu tuline viha.
6 Oma vihas ma tallasin maha rahvad, purustasin nad raevus ja lasksin nende verejoad voolata maa peale.”
7 Ma meenutan Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust, kõige selle pärast, mida Issand meile on osutanud, ja suurt headust Iisraeli soo vastu, mida ta neile on osutanud oma halastuse ja suure helduse pärast.
8 Sest ta ütles: Nemad on tõesti minu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust. Ja ta tuli neile päästjaks.
9 Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil.
10 Aga nad tõstsid mässu ja kurvastasid tema Püha Vaimu; seepärast ta muutus nende vaenlaseks, võitles ise nende vastu.
11 Siis nad meenutasid muistseid päevi, Moosest ja tema rahvast: Kus on see, kes tõi veest välja oma lammaste karjase? Kus on see, kes pani tema sisse oma Püha Vaimu,
12 kes oma aulist käsivart laskis käia Moosese paremal pool, kes lõhestas nende ees veed, et teha enesele igavest nime,
13 kes talutas neid sügavustest läbi otsekui hobust kõrbes, et nad ei komistaks?
14 Otsekui karja, kes läheb alla orgu, viis Issanda Vaim neid puhkepaika. Nõnda juhtisid sa oma rahvast, et teha enesele aulist nime.
15 Vaata taevast alla ja näe oma pühast ja aulisest eluasemest. Kus on su püha viha ja su võimsad teod, su seesmine liigutus ja su halastus? Ära hoia neid tagasi!
16 Sest sina oled meie isa! Aabraham ju meist ei tea ja Iisrael meid ei tunne. Sina, Issand, oled meie isa, muistsest ajast on su nimi Meie Lunastaja.
17 Miks lased meid, Issand, eksida sinu teedelt, lased meie südame kõvaks jääda, nõnda et me sind ei karda? Pöördu oma sulaste, oma pärisosa suguharude pärast!
18 Ainult üürikeseks ajaks oli su pühitsetud rahvas pärijaks, siis tallasid meie vaenlased su pühamu.
19 Meie oleme nagu need, keda sa iialgi ei ole valitsenud, keda ei ole nimetatud sinu nimega.
Jesaja 64
1 Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla, et mäed kõiguksid su ees – otsekui tuli põletaks risu või tuli paneks vee keema -, et su nimi saaks tuntuks su vaenlastele, et rahvad väriseksid su ees,
2 kui sa teed kardetavaid tegusid üle meie ootuse, tuled alla, mäed kõiguvad su ees – sellest ei ole kuuldud muistsest ajast.
3 Ükski kõrv ei ole kuulnud, ükski silm ei ole näinud muud Jumalat peale sinu, kes tema ootajale seesugust võiks teha.
4 Oh, et sa tuleksid vastu sellele, kes rõõmsasti teeb õigust, neile, kes mõtlevad sinu teedele! Vaata, sina vihastasid, et me tegime patutegusid; neis me oleme olnud kaua ja kas me pääseme?
5 Me kõik oleme saanud rüvedaks ja kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased; me kõik oleme närtsinud nagu lehed ja meie süü kannab meid ära otsekui tuul.
6 Ei ole ühtegi, kes hüüaks appi sinu nime, kes ennast õhutaks sinust kinni haarama; sest sina oled peitnud oma palge meie eest ja oled lasknud meid hääbuda meie süütegude tõttu.
7 Nüüd aga, Issand, oled sina meie isa. Meie oleme savi ja sina vormid meid, me kõik oleme sinu kätetöö.
8 Issand! Ära vihasta üleliia ja ära meenuta ülekohut lõpmata: näe, vaata ometi – me kõik oleme ju sinu rahvas!
9 Su pühad linnad on saanud kõrbeks, Siion on saanud kõrbeks, Jeruusalemm kõnnumaaks.
10 Meie püha ja ilus koda, kus meie vanemad sind ülistasid, on saanud tuleroaks, ja varemeis on kõik, mis oli meile kallis.
11 Kas sa selle juures, Issand, tahad ennast veel tagasi hoida, vaikida ja meid üliväga alandada?
Jesaja 65
1 Ma olen olnud kättesaadav neile, kes mind ei ole nõudnud; ma olen olnud leitav neile, kes mind ei ole otsinud; ma olen öelnud rahvale, kes mu nime ei ole appi hüüdnud: „Vaata, siin ma olen! Vaata, siin ma olen!”
2 Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea,
3 rahva poole, kes mind ärritab, alati mind trotsib rohuaedades ohverdades ja telliskivide peal suitsutades,
4 kes istub haudades ja ööbib kaljulõhedes, kes sööb sealiha ja kellel on astjais roisklihaleem,
5 kes ütleb: „Jää sinna, kus oled, ära ligine mulle, sest ma olen sulle püha!” Need on suits mu sõõrmeis, tuli, mis põleb kogu päeva.
6 Vaata, see on mu ees kirja pandud: Mina ei rahune, enne kui olen tasunud, jah, kui olen tasunud neile sülle
7 teie ja teie vanemate süüteod üheskoos, ütleb Issand, sellepärast et nad on suitsutanud mägedel ja on küngastel mind teotanud. Jah, ma mõõdan neile rüppe nende varasemad teod.
8 Nõnda ütleb Issand: Otsekui mahlaka viinamarjakobara kohta öeldakse: „Ära seda riku, sest selles on õnnistus!”, nõnda teen mina oma sulaste pärast, et mitte kõiki hävitada.
9 Mina toon Jaakobist järglase ja Juudast oma mägede pärija; minu valitud pärivad maa ja minu sulased elavad seal.
10 Saaron saab lammaste ja kitsede karjamaaks ja Aakori org veiste lebamispaigaks mu rahvale, kes mind otsib.
11 Aga teie, kes hülgate Issanda, unustate mu püha mäe, kes katate õnnejumalale laua ja kallate saatusejumalale tembitud veini –
12 teid ma määran mõõga jaoks ja teil kõigil tuleb põlvitada tapaks, sest kui ma hüüdsin, siis te ei vastanud, kui ma rääkisin, siis te ei kuulnud, vaid tegite kurja mu silmis ja valisite, mis oli mulle vastumeelt.
13 Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, minu sulased söövad, aga teie nälgite; vaata, minu sulased joovad, aga teil on janu; vaata, minu sulased rõõmutsevad, aga teie häbenete.
14 Vaata, minu sulased hõiskavad südamerõõmust, aga teie kisendate südamevalust ja ulute meeleheitest.
15 Ja teie jätate oma nime mu valituile sajatuseks: „Nõnda surmaku sindki Issand Jumal!” Aga oma sulaseid ta nimetab teise nimega.
16 Kes maa peal ennast õnnistab, õnnistab ennast tõe Jumala nimel, ja kes maa peal vannub, vannub tõe Jumala juures, sest endised hädad on unustatud ja peidetud mu silme eest.
Efesose 4
17 Ma ütlen seda nüüd ja tunnistan Issandas, et keegi teist ei elaks enam nii, nagu paganad elavad oma tühises meeles,
18 olles oma mõtlemisega sattunud pimedusse ning võõrdunud Jumala elust neis oleva teadmatuse ja südame paadumuse tõttu.
19 Nende tunnetus on nüristunud ja nad on loovutanud end kõlvatusse tegema ahnelt kõike roppust.
20 Teie ei ole aga niimoodi Kristust tundma õppinud,
21 kui te üldse olete temast kuulnud ja temas õpetatud, nii nagu tõde on Jeesuses.
22 Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes,
23 ning saada uueks oma mõttelaadilt
24 ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses.
25 Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed.
26 Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle!
27 Ärge andke ka maad kuradile!
28 Kes seni varastas, ärgu varastagu enam, selle asemel tehku tööd oma kätega, teenides ausalt elatist, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus.
29 Ühtegi nurjatut sõna ärgu tulgu teie suust, vaid rääkige ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu.
30 Ja ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kes on kinnitanud teid oma pitseriga lunastuspäevani!
31 Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega.
32 Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.
Efesose 5
1 Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed,
2 ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale.
3 Aga hoorusest ja kogu rüvedusest ja ahnusest ärgu olgu teie seas juttugi, nõnda nagu on kohane pühadele.
4 Samuti riivatus ja rumalad sõnad ja sündsusetu lõõpimine ei sobi teile, vaid selle asemel olgu tänu.
5 Seda teadke kindlasti, et ühelgi hoorajal ega kõlvatul ega ahnitsejal – tähendab ebajumalateenreil – ei ole pärandit Kristuse ja Jumala riigis.
6 Ärgu ükski petku teid tühjade sõnadega, sest niisuguste asjade pärast tuleb Jumala viha sõnakuulmatute laste peale!
7 Ärge siis saage nende kaaslasteks!