Piibli aastane lugemisplaan 2024

Päev 275

Teisipäev, 01. oktoober 2024

Allikas: Piibel.net - Eesti Piibliselts, 1997 aasta tõlge

Päeva kirjakohad:
  • Jr 4:10-31
  • Jr 5
  • Fl 3
  • Fl 4:1
  • Ps 116:1-11

Psalm 116
1  Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist, 
2  sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja. 
3  Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse. 
4  Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: „Oh Issand, päästa mu hing!” 
5  Armuline on Issand ja õige, meie Jumal on halastaja. 
6  Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja tema aitas mind. 
7  Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud! 
8  Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest. 
9  Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal. 
10  Mina usun, seepärast ma räägin. Ma olin suures vaevas. 
11  Ma ütlesin oma kohmetuses: „Kõik inimesed on valelikud!” 

Jeremija 4
10  Aga mina ütlesin: Oh, Issand Jumal! Sa oled seda rahvast ja Jeruusalemma hoopis petnud, öeldes: Teile tuleb rahu – kuid ometi ulatab mõõk elu ligi! 
11  Sel ajal öeldakse sellele rahvale ja Jeruusalemmale: Kuum tuul tuleb lagedailt küngastelt kõrbes mu rahva tütre poole, aga mitte tuulamiseks ega puhastamiseks. 
12  Tuul, mis selleks on liiga vali, tuleb minu tarbeks: nüüd kuulutan ka mina neile kohut. 
13  Vaata, ta tõuseb pilvede sarnaselt ja ta sõjavankrid on otsekui tuulispea; ta hobused on kotkaist kiiremad. Häda meile, sest me oleme kadunud! 
14  Pese oma süda kurjusest, Jeruusalemm, et sind saaks päästa; kui kaua sa lased viibida eneses nurjatuil mõtteil? 
15  Sest kisa kostab Daanist ja kuulutab õudust Efraimi mäestikust: 
16  „Teatage rahvaile, vaata, kuulutage Jeruusalemmale: Piirajad tulevad kaugelt maalt ja tõstavad sõjakisa Juuda linnade vastu.” 
17  Need asuvad ta ümber otsekui väljavahid, sellepärast et ta on hakanud mulle vastu, ütleb Issand. 
18  Sinu tee ja sinu teod on seda sulle teinud; jah, sinu oma kurjuse pärast on see nii kibe, et ulatub su südameni. 
19  Mu rind, mu rind, ma väänlen valudes. Oh, mu südameseinad! Mu süda tormitseb mu sees. Ma ei saa vaiki olla, sest ma kuulen sarvehäält, sõjakära. 
20  Hävingut kuulutatakse hävingu peale, sest kogu maa on rüüstatud; äkitselt rüüstatakse mu telgid, ühe hetkega mu telgiriided. 
21  Kui kaua ma pean nägema lippu, kuulma sarvehäält? 
22  Mu rahvas on ju meeletu, ta ei tunne mind; nad on rumalad lapsed, neil ei ole arusaamist; nad on küll targad tegema kurja, aga nad ei mõista teha head. 
23  Ma vaatasin maad, ja ennäe, see oli tühi ja paljas; ma vaatasin taeva poole, aga seal ei olnud valgust. 
24  Ma vaatasin mägesid, ja ennäe, need vabisesid ja kõik künkad kõikusid. 
25  Ma vaatasin, ja ennäe, ei olnud ühtegi inimest ja kõik taeva linnud olid põgenenud. 
26  Ma vaatasin, ja ennäe, viljakas maa oli kõrb ja kõik linnad lõhutud Issanda vihalõõmast, tema palge ees. 
27  Sest Issand ütleb nõnda: Kõik maa peab saama lagedaks. Ometi ma ei tee lõppu. 
28  Seepärast leinab maa ja taevas ülal läheb mustaks; sest ma olen rääkinud ja otsustanud, ma ei kahetse seda ega loobu sellest. 
29  Ratsanike ja ammuküttide kisa pärast põgeneb iga linn: nad lähevad padrikuisse, tõusevad kaljudele; iga linn jäetakse maha ja keegi ei ela neis. 
30  Aga sina, rüüstatu, mida sa teed? Kuigi sa riietud purpurisse, kuigi sa ehid ennast kuldehetega, kuigi sa suurendad oma silmi värviga, ilustad sa ennast asjata. Su armastajad põlgavad sind ja nõuavad su elu. 
31  Sest ma kuulen häält, nagu oleks keegi sünnitusvaludes, esmasünnitaja ahastust, Siioni tütre häält. Ta hingeldab ja ringutab käsi: „Häda mulle, ma vaagun hinge tapjate käes!” 

Jeremija 5
1  Käige läbi Jeruusalemma tänavad, vaadake ometi ja pange tähele, ja otsige ta turgudelt, kas leiate kedagi, kes teeb õigust, kes nõuab tõde – siis ma annan linnale andeks. 
2  Aga kuigi nad ütlevad: „Nii tõesti kui Issand elab”, vannuvad nad siiski valet. 
3  Issand! Kas su silmad siis tõe peale ei vaata? Sina lõid neid, aga nad ei tundnud valu; sina hävitasid neid, aga nad ei võtnud õpetust. Nad on teinud oma palged kaljust kõvemaks, nad keelduvad pöördumast. 
4  Aga mina mõtlesin: Need on ainult viletsad, need on rumalad, sest nad ei tunne Issanda teed, oma Jumala õigust. 
5  Ma lähen ülemate juurde ja räägin nendega, sest nemad tunnevad Issanda teed, oma Jumala õigust. Aga kõik needki olid murdnud ikke, katki rebinud köidikud. 
6  Seepärast tapab neid metsa lõvi, hävitab lagendiku hunt, luurab panter nende linnu: kes iganes neist välja tuleb, kistakse lõhki. Sest nende üleastumisi on palju, nende taganemised on suured. 
7  Kuidas ma võin sulle andeks anda? Su lapsed on minu maha jätnud ja on andnud vande nende juures, kes ei olegi jumalad. Mina toitsin neid, aga nad rikkusid abielu ja logelevad pordumajas. 
8  Nad on lihavad, ringi tõmbavad täkud: igaüks hirnub oma ligimese naise järele. 
9  Kas ma ei peaks selliseid karistama? ütleb Issand. Kas ma ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale? 
10  Tõuske ta viinamäe astanguile, lõhkuge kaitsemüürid maha, aga ärge tehke neile sootuks lõppu: rebige ta lokkavad kasvud, sest need ei ole Issanda omad. 
11  Tõesti, nad on olnud väga truuduseta mu vastu, Iisraeli sugu ja Juuda sugu, ütleb Issand. 
12  Nad on salanud Issandat ja on öelnud: „Tema seda küll ei tee! Ei taba meid õnnetus, ei näe me mõõka ega nälga!” 
13  Ja prohvetid? Neid peetakse tuuleks ja nende sees ei olevat sõna. Sündigu nende enestega nõnda! 
14  Seepärast ütleb Issand, vägede Issand, nõnda: Kuna te olete nõnda rääkinud, vaata, siis ma teen sõnad te suus tuleks ja selle rahva puudeks, et teid põletataks. 
15  Vaata, ma toon teie kallale kaugelt ühe rahva, oh Iisraeli sugu, ütleb Issand. See on vastupidav rahvas, see on igivana rahvas, rahvas, kelle keelt te ei oska ega mõista, mida ta räägib. 
16  Tema nooletupp on nagu lahtine haud, nad kõik on vaprad võitlejad. 
17  Ta sööb su lõikuse ja leiva, ta sööb su pojad ja tütred, ta sööb su lambad ja veised, ta sööb su viinapuud ja viigipuud. Ta hävitab mõõgaga su kindlustatud linnad, mille peale sa loodad. 
18  Aga ka neil päevil, ütleb Issand, ei tee ma teile lõppu. 
19  Ja kui küsitakse: „Miks on Issand, meie Jumal, seda kõike meile teinud?”, siis vasta neile: „Nõnda nagu te minu olete maha jätnud ja olete teeninud võõraid jumalaid oma maal, nõnda te peate teenima võõraid maal, mis ei ole teie oma!” 
20  Andke seda teada Jaakobi soole, kuulutage Juudale, öeldes: 
21  „Kuulge ometi seda, rumal ja südametu rahvas! Silmad teil on, aga te ei näe, kõrvad teil on, aga te ei kuule. 
22  Kas te ei karda mind, ütleb Issand, kas te ei vabise minu ees, kes olen pannud liiva merele igaveseks piiriks, millest see üle ei pääse? Kuigi ta lained kohisevad, ei suuda need midagi; kuigi need mühavad, ei pääse nad üle. 
23  Aga sellel rahval on tõrges ja vastupanija süda, nad on ära taganenud ja läinud. 
24  Nad ei ütle oma südames: „Kartkem ometi Issandat, oma Jumalat, kes annab vihma omal ajal, varajase ja hilise vihma, kes meile hoiab lõikuse nädalaid!” 
25  Teie süüteod pöörasid need ära ja teie patud hoidsid hea teist eemal. 
26  Sest minu rahva hulgas leidub õelaid: need luuravad kummargil nagu linnupüüdjad, seavad üles püüdepaelu, et püüda inimesi. 
27  Otsekui lindudega täidetud puurid on nende kojad täis kavalust. Seetõttu on nad saanud suureks ja rikkaks, 
28  on läinud lihavaks ja läikivaks. Nad astuvad üle iga piiri, ka kurjades tegudes: nad ei aja kohtuasju, vaeslapse kohtuasja, et seda lahendada, ja nad ei mõista õigust vaestele. 
29  Kas ma ei peaks neid sellepärast karistama? ütleb Issand. Kas mu hing ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale? 
30  Midagi kohutavat ja jäledat sünnib maal: 
31  prohvetid kuulutavad valet, preestrid õpetavad nendega käsikäes ja mu rahvas armastab seda nõnda. Aga mida te teete, kui sellele tuleb lõpp? 

Filipi 3
1  Viimaks veel, mu vennad, rõõmustage Issandas! Üht ja sedasama teile kirjutada ei ole mulle tüütav, aga teid teeb see kindlaks. 
2  Vältige koeri, vältige halbu töölisi, vältige mahalõikamist! 
3  Sest ümberlõigatud oleme meie, kes Jumalat teenime vaimus ja kiitleme Kristusest Jeesusest ega looda päritolu peale, 
4  kuigi mul võiks olla lootust ka päritolu tõttu. Kui keegi teine arvab, et temal võib olla lootust päritolu tõttu, siis minul veel enam: 
5  ma olen ümber lõigatud kaheksandal päeval, olen Iisraeli soost, Benjamini suguharust, heebrea rahvast sündinud heebrea mees, Seaduse järgi variser, 
6  innukuse poolest koguduse tagakiusaja, Seadusest tuleneva õiguse poolest laitmatu. 
7  Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. 
8  Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust 
9  ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale. 
10  Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, 
11  et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. 
12  Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. 
13  Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, 
14  ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. 
15  Kes meist on täiuslikud, mõtelgem just samal viisil, ent kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle. 
16  Ometi, sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem edasi sama rada! 
17  Vennad, võtke mind eeskujuks ja jälgige neid, kes elavad nõnda, nagu meie teile eeskujuks oleme. 
18  Sest paljud, kellest ma teile sagedasti olen rääkinud ning nüüd nuttes räägin, elavad Kristuse risti vaenlastena. 
19  Nende lõpp on hukatus, nende jumal on kõht ja nende au on nende häbis; nad mõtlevad maapealsetest asjadest. 
20  Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust, 
21  kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks selle väe toimel, millega ta suudab ka alistada enesele kõik. 

Filipi 4
1  Niisiis, mu armsad ja igatsetud vennad, minu rõõm ja aupärg, püsige nõnda Issandas, armsad!