Õpetussõnad 3
11 Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ärgu olgu sulle vastumeelne tema noomimine,
12 sest keda Issand armastab, seda ta karistab otsekui isa poega, kellele ta head tahab!
13 Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse, ja inimene, kes jõuab arusaamisele,
14 sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast.
15 See on kallim kui pärlid, ja ükski asi, mida sa ihaldad, ei ole sellega võrreldav.
16 Selle paremal käel on pikk iga ja vasakul käel rikkus ning au.
17 Selle teed on armsad teed ja kõik selle rajad on rahu.
18 See on elupuuks neile, kes sellest kinni haaravad, õnnis, kes seda suudab hoida.
19 Issand on tarkusega rajanud maa, arukusega valmistanud taeva.
20 Tema teadmisel lõhkevad sügavused ja pilved tilguvad kastet.
Matteuse 19
16 Ja vaata, keegi ütles Jeesuse juurde astudes: „Õpetaja, mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?”
17 Tema ütles talle: „Miks sa minult küsid, mis on hea? On vaid üks, kes on hea. Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!”
18 Mees küsis temalt: „Millised?” Jeesus lausus: „Ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust,
19 austa isa ja ema ning armasta oma ligimest nagu iseennast!”
20 Noormees ütles talle: „Seda kõike ma olen pidanud. Mis mul veel puudub?”
21 Jeesus lausus talle: „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas, ning tule, järgne mulle!”
22 Aga kui noormees seda sõna kuulis, lahkus ta kurvastades, sest ta oli suure varanduse omanik.
23 Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Tõesti, ma ütlen teile, rikas läheb taevariiki ränga vaevaga.
24 Taas ma ütlen teile, et hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki.”
25 Aga seda kuuldes jüngrid hämmastusid väga ja ütlesid: „Kes siis küll võib pääseda?”
26 Jeesus aga ütles neile otsa vaadates: „Inimeste käes on see võimatu, kõik on aga võimalik Jumala käes.”
27 Siis kostis Peetrus: „Vaata, meie oleme jätnud kõik maha ja järgnenud sulle. Mis siis meile saab?”
28 Aga Jeesus ütles neile: „Tõesti, ma ütlen teile, kes olete mulle järgnenud, uuestisündimises, kui Inimese Poeg istub oma kirkuse troonile, istute ka teie kaheteistkümnele troonile Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle kohut mõistma.
29 Ja igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast, saab nad tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu.
30 Aga paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks.
Iiob 8
1 Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles:
2 „Kui kaua sa tahad seda kuulutada, kui kaua on sõnad su suust nagu tugev tuul?
3 Kas Jumal peaks väänama õigust või Kõigevägevam väänama õiglust?
4 Kui su lapsed pattu tegid tema vastu, siis ta andis nad nende üleastumise võimusesse.
5 Kui sa otsid Jumalat ja anud Kõigevägevamat,
6 kui sa oled aus ja otsekohene, siis ta ärkab nüüd sinu pärast ja taastab su eluaseme, nagu see peab olema.
7 Ja olgugi su algus väike, sa saad siiski lõpuks väga suureks.
8 Aga küsi ometi eelmiselt põlvelt ja pane tähele, mida nende isad on uurinud.
9 Sest meie oleme eilsed ega tea midagi, meie päevad maa peal on ju nagu vari.
10 Eks nad õpeta sind ja räägi sulle ja too oma südamest sõnu esile?
11 Kas kõrkjas kasvab seal, kus pole muda, või sirgub pilliroog ilma veeta?
12 Alles veel kasvujõus, lõikamata, kuivab see kiiremini kui kõik muu rohi.
13 Niisugune lõpp on kõigil, kes unustavad Jumala, ja jumalatu inimese lootus kaob.
14 Ta usk on härmalõnga sarnane ja ta usaldus on otsekui ämblikuvõrk.
15 Ta toetub oma kojale, aga see ei pea vastu, ta haarab sellest kinni, aga see ei jää püsti.
16 Ta haljendab päikese paistel ja tema võsud levivad üle ta aia.
17 Ta juured on põimunud kivikangrusse, ta näeb kivide koda.
18 Aga kui Jumal hävitab tema ta asemelt, siis ta salgab teda: „Ma ei ole sind näinudki!”
19 Vaata, niipalju oligi temal teekonnarõõmu. Ja mullast võrsub juba teine.
20 Vaata, Jumal ei hülga vaga ega võta kinni pahategijate käest.
21 Veel täidab ta sinu suu naeruga ja su huuled hõiskamisega.
22 Kes sind vihkavad, peavad ennast katma häbiga ja õelate telki ei ole enam.”
Iiob 9
1 Siis rääkis Iiob ja ütles:
2 „Ma tean tõesti, et see nõnda on. Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees?
3 Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsalgi korral tuhandest.
4 Ta on südamelt tark ja jõult tugev, kes võiks teda trotsida ja ise pääseda?
5 Tema liigutab mägesid, ilma et need märkaksid, kui ta oma vihas neid kummutab;
6 tema põrutab maa oma asemelt, nõnda et selle sambad vabisevad;
7 tema käsib päikest, et see ei tõuseks, ja paneb tähed pitseriga kinni;
8 tema üksinda laotab taevaid ja kõnnib mere lainete peal;
9 tema teeb Vankri-, Varda- ja Sõelatähed ja lõunapoolsed tähtkujud;
10 tema teeb suuri ja mõistmatuid asju ning otsatuid imetegusid.
11 Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe, ta käib üha, aga mina ei märka teda.
12 Vaata, ta napsab ära, kes võiks teda takistada? Kes ütleks temale: „Mis sa teed?”
13 Jumal ei hoia tagasi oma viha, temale peavad alistuma Rahabi aitajad.
14 Kuidas võiksin siis mina temale vastata, oma sõnu tema jaoks valida?
15 Kuigi olen õige, ma ei saa vastata, vaid pean anuma oma kohtumõistjat.
16 Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle, ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab,
17 tema, kes haarab mu järele tormis ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu,
18 kes ei lase mind hinge tõmmata, vaid täidab mind kibedusega.
19 Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub?
20 Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu oma suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.
21 Ma olen süütu! Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!
22 Ükskõik! Seepärast ma ütlen: „Tema hävitab niihästi õige kui õela.”
23 Kui uputus äkitselt surmab, siis ta pilkab süütute meeleheidet.
24 Kui maa on antud õela kätte, ta katab selle kohtumõistja palge – kui mitte tema, kes siis muu?
25 Mu päevad on jooksjast nobedamad, kaovad õnne nägemata.
26 Need mööduvad otsekui pilliroost vened, nagu kotkas, kes sööstab oma saagi kallale.
27 Kui ma mõtlen: „Ma unustan oma kaebuse, jätan oma kurva näo ja olen rõõmus”,
28 siis on mul hirm kõigi oma kannatuste ees, ma tean, et sa ei pea mind süütuks.
29 Olgu ma siis juba süüdi! Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?
30 Isegi kui ma peseksin ennast lumega ja puhastaksin oma käsi leelisega,
31 pistaksid sina mind poriauku ja siis jälestaksid mind mu enda riidedki.
32 Sest Jumal ei ole inimene nagu mina, et ma temale saaksin vastata, et me üheskoos saaksime kohut käia.
33 Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.
34 Võtku ta oma vits ära mu pealt, et hirm tema ees mind ei heidutaks!
35 Siis ma saaksin rääkida ilma teda kartmata. Sest ma ei ole omast meelest mitte niisugune.
Iiob 10
1 Mu hing on elust tüdinud, ma annan voli oma kaebusele, ma räägin oma hingekibeduses,
2 ma ütlen Jumalale: Ära mõista mind hukka! Anna mulle teada, miks sa mind kimbutad!
3 Kas sinu meelest on hea, et sa rõhud mind, et sa põlgad oma kätetööd, aga valgustad õelate nõupidamist?
4 Ons sul lihalikud silmad või näed sa, nagu inimene näeb?
5 Ons su päevad nagu inimese päevad või on su aastad nagu mehe aastad,
6 et sa uurid mu süüd ja nõuad taga mu pattu,
7 kuigi sa tead, et mina ei ole süüdlane ja et ei ole kedagi, kes sinu käest võiks päästa?
8 Sinu käed kujundasid ja valmistasid mind üheskoos ümberringi – ja sa neelad mu ära!
9 Pea meeles, et sa mind oled teinud otsekui savist. Ja nüüd tahad mind jälle viia tagasi põrmu.
10 Eks sa ole mind valanud nagu piima ja lasknud kalgendada juustu sarnaselt?
11 Sa katsid mind naha ja lihaga ning põimisid ühte kontide ja kõõlustega.
12 Sa andsid mulle elu ja osaduse, ja su hoolitsus hoidis mu vaimu.
13 Aga selle sa talletasid oma südamesse, ma tean, et sul oli meeles see:
14 kui mina pattu teen, siis valvad sina mind ega jäta mind karistamata.
15 Häda mulle, kui oleksin süüdi! Aga isegi õigena ei julge ma pead tõsta, olles täis häbi ja nähes oma viletsust.
16 Ja kui ma tõusekski, sa ajaksid mind taga nagu lõvi ja teeksid jälle mu kallal imetegusid.
17 Sa tood mu vastu uusi tunnistajaid ja kasvatad oma viha mu vastu, üha pannes vaeva mulle peale.
18 Miks tõid mind välja emaihust? Oleksin ometi hinge heitnud, et ükski silm ei oleks mind näinud!
19 Siis oleks mind viidud emaüsast hauda, otsekui mind ei oleks olnudki.
20 Eks lakka mu päevade pisku? Jäta mind, et võiksin olla pisutki rõõmsam,
21 enne kui ma tagasitulekuta lähen pimeduse ja surmavarju maale,
22 maale, kus pimedus on pilkane, kus on surmavari ja kaos ja kus valguski on pimedus!”