Psalm 119
1 Õndsad on need, kelle elutee on laitmatu, kes käivad Issanda Seaduse järgi!
2 Õndsad on need, kes peavad tema tunnistusi ja nõuavad teda kõigest südamest,
3 kes ei tee ka ülekohut, vaid käivad tema teedel!
4 Sina oled käskinud oma korraldusi hästi pidada.
5 Oh, et mu elutee oleks kindel, et ma peaksin su määrusi.
6 Siis ma ei jää häbisse, pannes tähele kõiki su käske.
7 Ma tahan sind tänada õiglasest südamest, õppides su õiguse seadusi.
8 Ma tahan pidada su määrusi, ära mind hülga päriselt!
Jeremija 18
1 Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kes ütles:
2 „Tõuse ja mine alla potissepa kotta, ja ma annan seal sulle kuulda oma sõnu!”
3 Siis ma läksin alla potissepa kotta, ja vaata, ta tegi tööd potikedra juures.
4 Ja kui astja, mida ta savist tegi, potissepa käes ebaõnnestus, siis ta tegi sellest teise astja, nagu potissepa silmis õigem näis olevat teha.
5 Siis tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:
6 „Kas mina ei või teiega teha nõnda nagu see potissepp, oh Iisraeli sugu! ütleb Issand. Vaata, otsekui savi potissepa käes, nõnda olete teie minu käes, Iisraeli sugu!
7 Kord ma räägin rahva või kuningriigi kohta, et teda kitkutakse, kistakse ja hävitatakse:
8 aga kui see rahvas, kelle kohta ma rääkisin, pöördub oma kurjusest, siis ma kahetsen kurja, mida ma kavatsesin temale teha.
9 Teine kord ma räägin rahva või kuningriigi kohta, et teda ehitatakse ja istutatakse:
10 aga kui ta teeb kurja minu silmis ega kuula mu häält, siis ma kahetsen head, mida ma lubasin talle teha.
11 Ja nüüd räägi ometi Juuda meestele ja Jeruusalemma elanikele ning ütle: Nõnda ütleb Issand: Vaata, mina valmistan teile õnnetuse ja pean nõu teie vastu. Pöördugu seepärast igaüks oma kurjalt teelt ja parandagu oma viise ja tegusid!
12 Aga nad vastavad: Asjata! Sest me käime oma nõu järgi ja talitame igaüks oma kurja südame paadumuses.
13 Seepärast ütleb Issand nõnda: Küsige ometi rahvaste seas, kes on kuulnud sellesarnast? Väga hirmsaid tegusid on teinud Iisraeli neitsi.
14 Kas lahkub Šaddai kaljult Liibanoni lumi? Või kuivavad veed, võõrad, külmad, voolavad?
15 Kuid mu rahvas on minu unustanud, nad suitsutavad ebajumalaile. Aga need panid nad komistama nende teedel, põlistel teedel, kõndima jalgradadel, sillutamata teel,
16 tehes nende maa õudseks, igavesti pilkealuseks. Igaüks, kes sealt mööda läheb, kohkub ja vangutab pead.
17 Ma pillutan nad vaenlase ees otsekui idatuul, ma näitan neile kukalt, aga mitte palet nende õnnetusepäeval.”
18 Aga nad ütlevad: „Tulge, peame nõu Jeremija vastu! Sest ei lõpe preestril Seadus, targal nõu ega prohvetil sõna. Tulge, lööme teda keelega ja paneme tähele iga tema sõna!”
19 Issand, pane mind tähele ja kuule mu süüdistajate häält!
20 Kas head tasutakse kurjaga? Nad on ju mulle augu kaevanud, et võtta minult elu. Tuleta meelde, kuidas ma seisin sinu ees, rääkides nende kasuks head, et pöörata nende pealt su viha.
21 Seepärast jäta nende lapsed nälga ja tõuka nad mõõga ette; nende naised jäägu lasteta ja leskedeks, nende mehi tapku katk ja nende noored mehed löödagu sõjas mõõgaga maha!
22 Kuuldagu nende kodadest kisendamist, kui sa äkitselt tood nende kallale röövjõugu. Sest nad on kaevanud minu püüdmiseks augu ja on salaja seadnud mu jalgadele paelu.
23 Aga sina, Issand, tead kõiki nende mõrvaplaane minu vastu. Ära lepita nende süüd ja ära kustuta nende pattu oma palge eest! Komistagu nad sinu palge ees – talita nendega nõnda oma viha ajal!
Jeremija 19
1 Nõnda ütleb Issand: „Mine ja osta potissepa tehtud savikruus, võta kaasa rahva vanemaid ja preestrite vanemaid
2 ja mine välja Ben-Hinnomi orgu, mis on Potikillu värava ees, hüüa seal need sõnad, mis ma sulle räägin,
3 ja ütle: Kuulge Issanda sõna, Juuda kuningad ja Jeruusalemma elanikud! Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma lasen tulla sellele paigale niisuguse õnnetuse, et igaühel, kes sellest kuuleb, hakkavad kõrvad kumisema,
4 sellepärast et nad hülgasid minu ja muutsid tundmatuseni selle paiga ning suitsutasid seal teistele jumalatele, keda ei tundnud nemad ise ega nende vanemad ja Juuda kuningad, ja täitsid selle paiga süütute verega
5 ning ehitasid ohvrikünkaid Baalile, et põletada tules oma lapsi Baalile põletusohvriks, mida mina ei ole käskinud ega millest ma ei ole rääkinud ja mis mulle ei ole meeldegi tulnud.
6 Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, kui seda paika enam ei nimetata Põletuspaigaks ega Ben-Hinnomi oruks, vaid Tapaoruks.
7 Ja ma tühistan siin paigas Juuda ja Jeruusalemma nõu ning lasen neid langeda mõõga läbi nende vaenlaste ees, ja nende käe läbi, kes ihkavad võtta neilt elu; ja ma annan nende laibad roaks taeva lindudele ja maa loomadele.
8 Ja ma teen selle linna jubeduseks ja pilkealuseks. Igaüks, kes sellest mööda läheb, kohkub ja vilistab kõigi selle nuhtluste pärast.
9 Ja ma panen nad sööma oma poegade ja tütarde liha, ja nad söövad üksteise liha piiramise ajal ja kitsikuses, millega nende vaenlased ja need, kes püüavad nende elu, neid kimbutavad.
10 Siis purusta kruus nende meeste nähes, kes koos sinuga on tulnud,
11 ja ütle neile: Nõnda ütleb vägede Issand: Nõndasamuti purustan ma selle rahva ja selle linna, otsekui purustatakse potissepa astja, mida ei saa enam parandada; ja Põletuspaika maetaksegi, sest muud matmispaika ei ole.
12 Nõnda talitan ma selle paigaga, ütleb Issand, ja selle elanikega, et teha seda linna Põletuspaiga sarnaseks.
13 Jeruusalemma kojad ja Juuda kuningate kojad saavad Põletuspaiga taoliselt rüvetatuiks, kõik kojad, mille katustel on suitsutatud kõigile taevavägedele ja on valatud joogiohvreid teistele jumalatele.”
14 Kui Jeremija tuli Põletuspaigast, kuhu Issand oli ta läkitanud prohvetlikult kuulutama, siis ta seisis Issanda koja õues ning ütles kogu rahvale:
15 „Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma toon sellele linnale ja kõigile ta linnadele õnnetuse, mille ma temale olen tõotanud, sest nad on teinud oma kaela kangeks, et mitte kuulda minu sõnu.”
Jeremija 20
1 Kui preester Pashur, Immeri poeg, kes oli Issanda koja kõrgeim ülevaataja, kuulis Jeremijat prohvetlikult rääkivat neid sõnu,
2 siis lõi Pashur prohvet Jeremijat ja pani tema jalapakku, mis oli Issanda koja juures Benjamini Ülaväravas.
3 Kui Pashur järgmisel päeval vabastas Jeremija jalapakust, ütles Jeremija temale: „Issand ei nimeta sind Pashuriks, vaid „Hirm kõikjal”.
4 Sest Issand ütleb nõnda: Vaata, ma panen su hirmuks sulle enesele ja kõigile su sõpradele: need langevad oma vaenlaste mõõga läbi sinu silmade nähes. Ja ma annan kogu Juuda Paabeli kuninga kätte ning tema viib nad Paabelisse vangi ja lööb nad mõõgaga maha.
5 Ja ma annan ära kõik selle linna vara, kõik ta töötulu ja kõik ta kallid asjad; kõik Juuda kuningate varandused annan ma nende vaenlaste kätte: nad riisuvad neid, võtavad kaasa ja viivad Paabelisse.
6 Ja sina, Pashur, ja kõik, kes elavad su kojas, lähete vangi ja sind viiakse Paabelisse: seal sa sured ja sinna sind maetakse, sind ja kõiki su sõpru, kellele sa oled prohvetlikult kuulutanud valet.
7 Sa valmistasid mulle pettumuse, Issand, ja ma olen pettunud; sa oled minust tugevam ja võitsid. Ma olen iga päev olnud naeruks, kõik pilkavad mind.
8 Sest iga kord, kui ma räägin, pean ma kisendama. Ma hüüan: „Vägivald ja rüüstamine!” Sest Issanda sõna on saanud mulle igapäevaseks teotuseks ja pilkeks.
9 Aga kui ma mõtlesin: Ma ei taha enam mõelda tema peale ega rääkida tema nimel, siis oli mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-liikmetesse. Ma nägin vaeva, et seda taluda, aga ma ei suutnud.
10 Sest ma olen kuulnud paljude laimu, ähvardust kõikjal: „Andke üles! Anname ta üles!” Kõik mu sõbrad luuravad mu vääratust: Vahest ta laseb ennast tüssata, et saaksime teda võita ja temale kätte tasuda.
11 Aga Issand on minuga otsekui võimas kangelane; seepärast komistavad mu jälitajad ega suuda midagi. Nad jäävad suurde häbisse, sest neil ei ole tulemust. See on igavene häbi, mida ei unustata.
12 Vägede Issand, kes sa katsud õige läbi, kes sa näed neerusid ja südant, lase mind näha, et sa neile kätte tasud, sest ma olen sinule avaldanud oma riiuasja.
13 Laulge Issandale, kiitke Issandat, sest tema päästab vaese hinge kurjategijate käest!
14 Neetud olgu päev, mil ma sündisin; päev, mil ema mu sünnitas, jäägu õnnistuseta!
15 Neetud olgu mees, kes tõi mu isale sõnumi, öeldes: „Sulle sündis poeglaps!” ja teda väga rõõmustas.
16 Selle mehe käsi käigu nagu linnadel, mis Issand kahetsemata segi paiskas. Kuulgu ta hädahüüdu hommikul ja sõjakisa keskpäeval,
17 et ta mind ei surmanud emaihus, et mu ema oleks olnud mulle hauaks ja ta üsk oleks jäänud igavesti rasedaks.
18 Mispärast ma olen välja tulnud emaihust nägema vaeva ja muret, nõnda et mu päevad lõpevad häbis?”
1. Tessaloonika 1
1 Paulus ja Silvanus ja Timoteos – tessalooniklaste kogudusele Jumalas Isas ja Issandas Jeesuses Kristuses: Armu teile ja rahu!
2 Me täname alati Jumalat teie kõikide eest, meenutades teid oma palvetes, alatasa
3 meelde tuletades teie teokat usku ja töökat armastust ning vastupidavat lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse peale Jumala ja meie Isa palge ees.
4 Me teame, et teie, Jumalale armsad vennad, olete valitud,
5 sest meie evangeelium ei ole teie juurde tulnud palja sõnana, vaid ka väes ja Pühas Vaimus ning täieliku veendumusega. Te ju teate ise, missugused me olime teie juures teie heaks.
6 Ja te võtsite eeskujuks meid ning Issandat, kui te rohkest viletsusest hoolimata sõna vastu võtsite Püha Vaimu rõõmuga,
7 nii et te olete saanud eeskujuks kõigile usklikele Makedoonias ja Ahhaias.
8 Sest teie juurest on Issanda sõna kostnud mitte üksnes Makedooniasse ja Ahhaiasse, vaid kõikidesse paikadesse on levinud teated teie usust Jumalasse, nii et meil pole vaja enam midagi rääkida.
9 Nad ju ise teatavad, kuidas te meid vastu võtsite ning kuidas te olete ebajumalaist pöördunud Jumala poole, teenima elavat ja tõelist Jumalat
10 ning ootama taevast tema Poega Jeesust, kelle ta on surnuist üles äratanud ja kes meid tõmbab välja tulevasest vihast.
1. Tessaloonika 2
1 Teie, vennad, teate ju meie tulekut teie juurde, et see ei ole läinud tühja.
2 Kuigi me just enne, nagu te teate, olime kannatanud ja meid teotati Filippi linnas, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada Jumala evangeeliumi suure võitlusega.
3 Meie manitsused ei tulene eksitusest ega ebapuhtusest ega pettusest.
4 Vastupidi, me räägime nõnda, nagu Jumal meid on arvanud kõlblikuks, et usaldada meie kätte evangeelium: me ei räägi, et meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes meie südamed läbi katsub.
5 Sest nagu te teate, ei ole me kunagi tulnud lipitsevate kõnedega ega ajendatuna ahnusest, Jumal on tunnistajaks.
6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega muilt,
7 kuigi me kui Kristuse apostlid oleksime võinud olla tähtsad; vaid me olime malbed teie keskel, nii nagu toitja ema hellitab oma lapsi;
8 nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te olite saanud meile armsaks.
9 Teie ju mäletate, vennad, meie vaeva ja pingutust! Töötades ööd ja päevad, et mitte saada koormaks kellelegi teist, kuulutasime teile Jumala evangeeliumi.
10 Teie ja Jumal olete tunnistajaks, kui vagalt ja õiglaselt ja laitmatult me oleme käitunud teiega, kes te usute;
11 nagu te teate sedagi, kuidas me igaühte teie seast otsekui isa oma lapsi
12 julgustasime ja lohutasime ja keelitasime, et te elaksite Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma kuningriiki ja kirkusse.
13 Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on – Jumala sõnana, mis on tegev ka teis, kes te usute.
14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Juudamaal, sest teiegi olete saanud kannatada oma suguvendade poolt, niisamuti nagu nemad juutide poolt,
15 kes tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja kiusasid meid taga; nemad ei ole Jumalale meelepärased ja on kõigi inimeste vastased,
16 takistades meid rääkimast paganaile nende päästmiseks; nii täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Aga viha on jõudnud nende peale lõplikult.