Psalm 17
13 Tõuse, Issand, astu tema vastu, suru ta maha; päästa mu hing õela käest oma mõõgaga,
14 meeste käest oma käega, oh Issand, meeste käest, kes on maailmast, kelle osa on siin elus, kelle kõhu sa täidad oma varaga, kelle pojad saavad rohkesti ja kes panevad ülejäägi hoiule oma lastele!
15 Mina saan näha su palet õiguses, saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan.
Matteuse 20
20 Siis astus Sebedeuse poegade ema koos oma poegadega Jeesuse juurde, kummardas ja palus temalt midagi.
21 Jeesus küsis: „Mida sa tahad?” Naine ütles talle: „Ütle, et need mu kaks poega istuksid su Kuningriigis üks su paremal ja teine su pahemal käel!”
22 Aga Jeesus kostis: „Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida minul tuleb juua?” Nad vastasid talle: „Võime küll!”
23 Tema ütles neile: „Küllap te joote minu karikast, kuid istuda mu paremal või pahemal käel – ei ole minul seda anda, vaid see antakse neile, kellele mu Isa selle on valmistanud.”
24 Ja kui need kümme sellest kuulsid, läks nende meel pahaseks kahe venna peale.
25 Aga Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal.
26 Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija,
27 ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane,
28 nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!”
29 Ja Jeerikost välja minnes läks Jeesusega kaasa suur rahvahulk.
30 Ja vaata, kaks pimedat istus tee ääres. Kui nad kuulsid, et Jeesus möödub, kisendasid nad: „Halasta meie peale, Issand, Taaveti Poeg!”
31 Rahvahulk aga sõitles neid, et nad vaikiksid. Kuid nemad kisendasid veel rohkem: „Halasta meie peale, Issand, Taaveti Poeg!”
32 Ja Jeesus seisatas, kutsus neid ja ütles: „Mida te tahate, et ma teile teeksin?”
33 Nemad ütlesid talle: „Issand, et meie silmad avaneksid!”
34 Jeesusel hakkas neist hale ja ta puudutas nende silmi. Ja kohe nägid nad jälle ning läksid temaga kaasa.
Iiob 15
1 Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
2 „Kas tark tohib vastata tuulepäiselt ja täita oma rinda idatuulega,
3 seletada kõlbmatute kõnedega, sõnadega, millest pole kasu?
4 Sa teed tühjaks isegi jumalakartuse ja rikud hardust Jumala ees.
5 Sest su süü paneb sulle sõnad suhu ja sa valid kavalate keele.
6 Su oma suu süüdistab sind, aga mitte mina, su oma huuled kostavad su vastu.
7 Kas oled sina esimese inimesena sündinud? Ons sind enne mäekünkaid sünnitatud?
8 Kas oled sina Jumala nõupidamist kuulnud ja nõnda enesele tarkuse toonud?
9 Mis see on, mida sina tead, aga meie ei tea, mida sina mõistad, aga meie mitte?
10 Meiegi hulgas on hallpäid ja elatanuid, ealt vanemad kui su isa.
11 Ons sinu jaoks väike Jumala troost, või sõna, mis kohtleb sind leebelt?
12 Kuhu su süda sind kisub ja kuhu su silmad sihivad,
13 et sa pöörad oma vaimu Jumala vastu ja paiskad sõnu suust välja?
14 Kuidas võiks inimene olla puhas, naisest sündinul olla õigus?
15 Vaata, tema ei usu oma ingleidki ja tema silmis ei ole taevadki selged,
16 veel vähem siis põlastusväärset ja laostunut, meest, kes väärtegusid joob nagu vett.
17 Mina kuulutan sulle, kuule mind, ja ma jutustan, mida olen näinud,
18 mida targad on teada andnud, mida ei olnud salanud nende vanemad,
19 kellele üksi oli antud maa ja kelle seas veel võõras ei olnud käinud:
20 süüdlane vaevleb kogu eluaja ja jõhkrale on talletatud pisut aastaid.
21 Hirmuhääled on tal kõrvus, rahuajalgi tuleb hävitaja temale kallale.
22 Ei ta usu, et ta pimedusest välja pääseb: ta on mõõgale määratud.
23 Ta peab hulkuma leiva pärast: kus seda on? Ta teab, et pimedusepäev on temale valmis.
24 Ahastus ja häda hirmutavad teda, vallutavad tema nagu tapluseks valmis kuningas.
25 Sest ta on sirutanud oma käe Jumala vastu ja on suurustanud Kõigevägevama ees,
26 joostes kangekaelselt tema vastu oma paksukühmuliste kilpidega.
27 Sest ta on katnud oma näo rasvaga, on kasvatanud puusadele lihavust
28 ja on elanud hävitatud linnades, kodades, kus ei olnud luba elada, mis olid määratud varemeiks.
29 Ta ei saa rikkaks, ta varandus ei kesta kaua ja tema omand ei kaldu maha.
30 Ta ei pääse pimedusest, kuumus kuivatab ta võsu ja ta taandub tema suu hinguse ees.
31 Ärgu ta lootku tühjale – ta eksib! Sest temale saab tasuks tühjus.
32 See läheb täide enneaegselt ja tema võsud ei haljenda enam.
33 Ta ajab otsekui viinapuu maha oma küpsemata kobarad ja pillab õisi nagu õlipuu.
34 Sest jumalatute jõuk jääb viljatuks ja tuli põletab meeleheavõtjate telgid.
35 Nad on lapseootel vaevaga ja sünnitavad nurjatust, nende ihu saab toime pettusega.”
Iiob 16
1 Aga Iiob rääkis ja ütles:
2 „Sellesarnast olen ma palju kuulnud, te kõik olete tüütavad trööstijad.
3 Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu, või mis kihutab sind rääkima?
4 Minagi võiksin rääkida nagu teie, kui oleksite minu asemel; minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata ja teie pärast pead vangutada.
5 Ma võiksin teid oma suuga kinnitada ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust.
6 Kui ma räägin, ei vähene mu valu, ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan?
7 Aga nüüd on Jumal mind väsitanud. Ta on hävitanud kõik mu omaksed.
8 Ta on haaranud mind – sellest tuli tunnistaja, kes tõusis mu vastu -, mu kõhnus süüdistab mind näkku.
9 Ta viha rebis ja kiusas mind, ta kiristas mu pärast hambaid. Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi.
10 Nad ajavad suu ammuli mu vastu, löövad mind pilgates põsele; nad kogunevad hulganisti mu vastu.
11 Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte.
12 Ma elasin rahus, aga ta vapustas mind, ta haaras mind kuklast ja lõi mind puruks; ta pani mind enesele märklauaks,
13 ta nooled ümbritsevad mind. Ta lõhestab armutult mu neerud, ta valab mu sapi maa peale.
14 Ta murrab mind murd murru peale, ta ründab mind otsekui sõdur.
15 Ma õmblesin enesele ihu jaoks kotiriide ja torkasin oma sarve põrmu.
16 Mu nägu punetab nutust ja mu laugudel on sünge vari,
17 kuigi mu käes ei ole ülekohut ja kuigi mu palve on siiras.
18 Oh maa, ära kata mu verd, ja mu kisendamisel ärgu olgu puhkepaika!
19 Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes.
20 Mu sõbrad on pilkajad – Jumala poole on mu pisarais silm,
21 et ta kohut mõistaks mehe ja Jumala vahel, otsekui inimese ja ta ligimese vahel.
22 Sest veel pisut aastaid ja ma lähen teele, millelt ma ei pöördu tagasi.
Iiob 17
1 Mu vaim on murtud, mu päevad on kustutatud, mind ootavad hauad.
2 Tõesti, pilked on mu osa, ja nende tõrksusest on mu silm väsinud.
3 Pane ometi minu heaks pant tallele enese juurde! Kes muidu mu kasuks kätt lööks?
4 Et sa oled nende südamed arusaamisest võõrutanud, siis sa ei ülenda neid.
5 Kes kutsub sõbrad jagamisele, selle lastel tuhmuvad silmad.
6 Mind on antud inimestele sõnakõlksuks ja ma olen pealesülitamiseks nende ees.
7 Mu silm on kurbusest tuhm ja kõik mu liikmed on otsekui varjud.
8 Õiglased ehmuvad sellest ja süütu ärritub jumalavallatute pärast.
9 Aga õige püsib oma teel, ja kellel on puhtad käed, kasvab tugevuses.
10 Te kõik aga võite tulla taas, tarka ma teie hulgast ei leia.
11 Mu päevad on möödunud, katki kistud on mu kavatsused, mu südame soovid.
12 Need tegid öö päevaks: valgus oli lähemal kui pimedus.
13 Kui ma veel võin loota, siis on surmavald mu koda, ma laotan oma aseme pimedusse.
14 Ma hüüan hauale: „Sa oled mu isa!” ja ussikestele: „Mu ema ja õde!”
15 Kus on siis mu lootus, ja kes saaks mu lootust näha?
16 Minuga astud sa alla surmavalda, kui üheskoos põrmu vajume.”
Iiob 18
1 Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles:
2 „Millal sa teed sõnadele lõpu? Mõtle järele, ja rääkigem siis.
3 Miks peetakse meid loomadeks, oleme rumalad teie silmis?
4 Sina, kes vihas oma hinge lõhki käristad – kas sinu pärast jäetakse maha maa või nihutatakse kalju oma asemelt?
5 Jah, õela valgus kustub ja tema tuleleek ei paista.
6 Ta telgis pimeneb valgus ja ta kohal kustub tema lamp.
7 Ta jõudsad sammud jäävad lühikeseks ja ta oma nõu paiskab ta maha.
8 Sest ta oma jalad viivad ta võrku ja ta käib püüniste peal.
9 Püüdepael haarab teda kannast, lõks hoiab teda kinni.
10 Tema jaoks on peidetud maa peale köis, teerajale silmus.
11 Kõikjal kohutab teda suur hirm ja kihutab tema kannul.
12 Õnnetus tunneb nälga tema järele, hukatus on valmis tema kukutamiseks.
13 Tõbi sööb ta naha, surma esmasündinu sööb ta liikmed.
14 Tema telgist kistakse ta lootus ja teda aetakse suure hirmu kuninga juurde.
15 Tema telki asub elama see, mis pole tema oma, ta eluaseme peale puistatakse väävlit.
16 Temal kuivavad juured alt ja närtsivad oksad pealt.
17 Mälestus temast kaob maalt ja ta nime ei nimetata tänaval.
18 Ta tõugatakse valgusest pimedusse ja aetakse maailmast ära.
19 Temale ei jää järglast ega sugu oma rahva seas, ja mitte ühtegi pääsenut sealt, kus ta viibis.
20 Inimesed läänes ehmuvad tema hukatuspäevast ja inimesi idas haarab hirm.
21 Tõesti, nõnda sünnib ülekohtutegija hoonega ja nõnda selle paigaga, kes Jumalat ei tunne.”