Psalm 119
121 Ma olen toiminud seadust ja õigust mööda, ära jäta mind mu rõhujate kätte!
122 Kosta oma sulase eest tema heaks, ärgu rõhugu mind ülbed!
123 Mu silmad on lõppenud ootamast su abi ja su õiguse tõotust.
124 Tee oma sulasega oma heldust mööda ja õpeta mulle oma määrusi!
125 Mina olen su sulane; anna mulle arusaamist, et ma tunnetaksin su tunnistusi!
126 Aeg on Issandal tegutseda; on ju tehtud tühjaks su Seadus.
127 Seepärast ma armastan su käske enam kui kulda ja selgemat kulda;
128 seepärast ma pean kõiki su korraldusi täiesti õigeks, ma vihkan iga valeteed.
Nutulaulud 2
7 Issand tõukas ära oma altari, jättis maha oma pühamu, andis vaenlase kätte selle paleede müürid. Issanda kojast kostis kära otsekui pühade ajal.
8 Issand otsustas hävitada Siioni tütre müürid; ta vedas mõõdunööri neist üle ega hoidnud oma kätt tagasi neid hävitamast; ta pani leinama kaitsevalli ja müüri, need varisesid üheskoos.
9 Selle väravad vajusid maasse, ta hävitas ja murdis riivid. Selle kuningas ja vürstid on paganate seas, kus ei ole Seadust, prohvetidki ei saa seal Issandalt nägemust.
10 Vaikides istuvad maas Siioni tütre vanemad: nad on riputanud enesele tuhka pähe, rõivastunud kotiriidesse. Oma pea on painutanud maani Jeruusalemma neitsid.
11 Mu silmad on pisaraist kibedad, mu sisemus käärib, mu maks on valatud maha mu rahva tütre murdumise pärast. Sest linna turgudel on nõrkenud lapsed ja imikud.
12 Nad küsivad emadelt: „Kus on leib ja vein?”, kui nad nõrkevad nagu haavatud linna turgudel, kui nad heidavad hinge oma ema süles.
13 Mida võiksin sulle tunnistada, millega sind võrrelda, Jeruusalemma tütar? Mida võiksin pidada sinu sarnaseks, et sind trööstida, neitsi, Siioni tütar? Sest su purustus on suur nagu meri, kes suudaks sind parandada!
14 Su prohvetid on kuulutanud sulle vääri ja mõttetuid nägemusi; aga nad ei ole paljastanud su süüd, et pöörata su saatust, vaid on sulle ilmutanud petlikke ja eksitavaid ennustusi.
15 Kõik teekäijad löövad sinu pärast käsi kokku, nad vilistavad ja vangutavad pead Jeruusalemma tütre pärast: „Kas see on linn, mille kohta öeldi: ilu täius, kogu maa rõõm?”
16 Kõik su vaenlased ajavad oma suud ammuli su vastu, nad vilistavad ja kiristavad hambaid, nad ütlevad: „Me oleme ta neelanud. See on tõesti päev, mida oleme oodanud, nüüd on see käes, me oleme seda näinud.”
17 Issand tegi, mida ta oli otsustanud, tegi tõeks oma sõna, mida ta oli kuulutanud muistsest ajast: ta lõhkus maha ega halastanud, ta laskis vaenlasel su pärast rõõmu tunda, ta kergitas su rõhujate sarve.
18 Nende süda kisendab Issanda poole. Siioni tütre müür, lase pisarail voolata jõena päeval ja öösel! Ära luba enesele lõtvust, ärgu olgu su silmateral rahu!
19 Tõuse, karju öösel vahikordade alguses! Vala oma süda välja kui vesi Issanda palge ette! Tõsta oma käed tema poole oma laste elu pärast, kes on näljast nõrkemas igal tänavanurgal!
20 Vaata, Issand, ja silmitse, kellele sa nõnda oled teinud: kas naised peavad sööma oma ihuvilja, terveina sündinud lapsi? Kas tohib Issanda pühamus tappa preestrit ja prohvetit?
21 Tänavail lamab maas noor ja vana, mu neitsid ja noored mehed langesid mõõga läbi. Sina surmasid oma vihapäeval, tapsid, ei andnud armu.
22 Sa kutsusid kokku nagu pidupäevaks mu vaenlased igalt poolt; Issanda vihapäeval ei jäänud põgenikku ega pääsenut: neile, keda olin ilmale toonud ja kasvatanud, tegi mu vaenlane lõpu.
Nutulaulud 3
1 Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all.
2 Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses.
3 Tõesti, ta pööras oma käe minu vastu ja tõstab seda minu vastu iga päev.
4 Ta kulutas mu liha ja naha, ta murdis mu luud.
5 Ta ehitas mu vastu kindluse ja ümbritses mind kibeduse ning vaevaga.
6 Ta pani mu istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud.
7 Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse.
8 Kuigi ma hüüan ja karjun appi, summutab tema mu palved.
9 Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri, rikkus mu teerajad.
10 Ta on mulle varitsevaks karuks, peidus olevaks lõviks.
11 Ta paiskas segi mu teed, kiskus mind lõhki, tegi mu lagedaks.
12 Ta tõmbas oma ammu vinna ja pani mind oma nooltele märgiks.
13 Ta laskis oma nooled mu neerudesse.
14 Ma olen kogu oma rahva naeruks, nende igapäevaseks pilkelauluks.
15 Ta toitis mind kibedate taimedega, jootis mind koirohuga.
16 Ta vajutas mu põrmu, laskis mu hambad kuluda sõmeras.
17 Jah, sina tõukasid mu hinge rahupõlvest välja, ma olen unustanud, mis on õnn.
18 Ma ütlen: Kadunud on mu jõud ja mu lootus Issanda peale.
19 Mõtle mu viletsusele ja kodutusele, koirohule ja mürgile!
20 Sina küll mõtled sellele, et mu hing on rõhutud.
21 Seda võtan ma südamesse, sellepärast loodan ma veel:
22 see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud:
23 need on igal hommikul uued – sinu ustavus on suur!
24 Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale.
25 Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib.
26 Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet.
27 Hea on mehele, kui ta kannab iket oma nooruses.
28 Ta istugu üksi ja vakka, kui see on pandud ta peale!
29 Ta pistku oma suu põrmu – võib-olla on veel lootust!
30 Ta andku oma põsk sellele, kes teda lööb, et ta oleks küllalt teotatud!
31 Sest Issand ei tõuka ära igaveseks.
32 Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast.
33 Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest.
34 Kui jalge alla tallatakse kõik vangid maal,
35 kui väänatakse mehe õigust Kõigekõrgema palge ees,
36 kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas – kas Issand seda ei näe?
37 Kes ütleb, et midagi sünnib, ilma et Issand oleks seda käskinud?
38 Eks tule Kõigekõrgema suust niihästi kuri kui hea?
39 Miks inimesed elus nurisevad? Igaüks nurisegu omaenese patu pärast!
Fileemoni 1
1 Paulus, Kristuse Jeesuse vang, ja vend Timoteos – armsale Fileemonile, meie kaastöölisele,
2 ja õde Appiale ja meie kaasvõitlejale Arhipposele ning kogudusele, kes käib su kojas koos:
3 Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
4 Ma tänan oma Jumalat, meenutades alati sind oma palvetes.
5 Olen kuulnud sinu usust Issandasse Jeesusesse ja sinu armastusest tema ja kõigi pühade vastu.
6 Ma palvetan, et su usu osadus aitaks sind kõige hea tunnetamises, mis meis on Kristuse suhtes.
7 Mul on olnud palju rõõmu ja julgustust sinu armastuse pärast, sest sinu kaudu, vend, on pühade südamed saanud kosutust.
8 Seepärast, kuigi mul on rohkesti julgust Kristuses sind käskida, mis on su kohus,
9 ma siiski meelsamini palun sind armastuse pärast. Olles vana mees Paulus, aga nüüd ka Jeesuse Kristuse vang,
10 palun sind oma lapse Oneesimose pärast, kelle ma sünnitasin vangipõlves,
11 kellest polnud sulle varem kasu, aga kes nüüd on vägagi kasuks nii sulle kui ka mulle.
12 Ma saadan ta sulle tagasi, tema, see tähendab mu oma südame.
13 Ma oleksin tahtnud pidada teda enese juures, et ta sinu asemel oleks hooldanud mind, kui olen evangeeliumi pärast vangipõlves,
14 aga ilma sinu nõusolekuta ei tahtnud ma teha midagi, et sinu heategu poleks sunnitud, vaid vabatahtlik.
15 Sest seepärast ta vist oligi sinust lahutatud mõneks ajaks, et sa saaksid ta tagasi jäädavalt,
16 mitte enam orjana, vaid ülemana orjast: armsa vennana, kelleks ta on eriti minule, aga kui palju enam veel sinule, niihästi liha poolest kui ka Issandas.
17 Kui sa nüüd mind pead oma usukaaslaseks, siis võta ta vastu nagu mind ennast!
18 Aga kui ta sulle on teinud ülekohut või võlgneb midagi, siis pane see minu arvele.
19 Mina, Paulus, kirjutan oma käega: „Mina maksan!”, et sulle mitte öelda, et sa oled mulle võlgu ka iseenese.
20 Jah, vend, ma tahaksin sinu üle olla rõõmus Issandas! Saada mu südamele hingamist Kristuses!
21 Veendunud sinu kuulekuses, ma kirjutan sulle, sest ma tean, et sa teed veel enamgi, kui ma ütlen.
22 Ühtlasi sea mulle valmis ka tuba, sest ma loodan, et mind kingitakse armust teile teie eestpalvete tõttu.
23 Sind tervitavad Epafras, mu kaasvang Kristuses Jeesuses,
24 ning mu kaastöölised Markus, Aristarhos, Deemas ja Luukas.
25 Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teie vaimuga!