Piibli aastane lugemisplaan 2024

Päev 305

Neljapäev, 31. oktoober 2024

Allikas: Piibel.net - Eesti Piibliselts, 1997 aasta tõlge

Päeva kirjakohad:
  • Jl 1
  • Jl 2:1-17
  • Hb 3
  • Ps 119:137-144

Psalm 119
137  Sina oled õige, Issand, ja su seadused on õiglased. 
138  Sa oled seadnud oma tunnistused õiguses ja väga suures ustavuses. 
139  Minu kiivus on mind kulutanud, sest mu rõhujad on unustanud sinu sõnad. 
140  Mis sa oled öelnud, on sulatatud väga selgeks, ja su sulane armastab seda. 
141  Ma olen vähene ja halvaks pandud, kuid ma ei unusta sinu korraldusi. 
142  Su õigus on õigus igaveseks ja su Seadus on tõde. 
143  Kitsikus ja ahastus on mind tabanud, aga su käsud on mu rõõm. 
144  Su tunnistuste õigus jääb igavesti; anna mulle arusaamist, et ma elaksin! 

Joel 1
1  Issanda sõna, mis tuli Joelile, Petueli pojale: 
2  „Kuulge seda, vanemad, ja pange tähele, kõik maa elanikud! Kas seesugust on sündinud teie päevil või teie vanemate päevil? 
3  Jutustage sellest oma lastele ja teie lapsed oma lastele ja nende lapsed tulevastele põlvedele: 
4  mis jäi üle röövikuist, selle sõid rohutirtsud; ja mis jäi üle tirtsudest, selle sõid vastsed; ja mis jäi üle vastseist, selle sõid mardikad. 
5  Ärgake, te joobnud, ja nutke, ulguge, kõik veinijoojad, veinivirde pärast, et see on kadunud teie suust! 
6  Sest mu maa kallale on tulnud vägev ja arvutu rahvas: ta hambad on lõvi hambad ja tal on emalõvi lõualuud. 
7  Ta on rüüstanud mu viinapuu tühjaks ja murdnud mu viigipuu katki; ta on koorinud selle koguni paljaks, nii et see on valge ja raagus. 
8  Nuta nagu neitsi, kel kotiriie üll, oma peigmehe pärast! 
9  Roa- ja joogiohver on kadunud Issanda kojast, preestrid, Issanda teenrid, leinavad. 
10  Põllud on laastatud, muld leinab, sest vili on rüüstatud, vein ikaldunud, õli lõppenud. 
11  Põllumehed on jäänud häbisse, viinamäe aednikud halisevad nisu ja odra pärast, sest saak on hävinud. 
12  Viinapuud on äpardunud ja viigipuud närbunud, granaatõunapuu, samuti palm ja õunapuu – kõik puud on kuivanud; tõesti, rõõm on häbiga lahkunud inimlaste juurest. 
13  Vöötage endid ja leinake, preestrid, kurtke, altari teenrid! Minge sisse, veetke öö kotiriideis, minu Jumala teenrid, sest teie Jumala kojast on kõrvaldatud roa- ja joogiohver! 
14  Pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek, koguge vanemad ja kõik maa elanikud Issanda, oma Jumala kotta ja kisendage Issanda poole! 
15  Oh seda päeva! Sest Issanda päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt. 
16  Eks ole meie silme eest kadunud toidus, meie Jumala kojast rõõm ja hõiskamine? 
17  Seemneivad mulla all on tahkunud kõvaks, tagavarad on rüüstatud; aidad on lammutatud, sest vili on ikaldunud. 
18  Kuidas küll loomad ägavad, veisekarjad on arust ära, sest neil pole karjamaad. Ka lambakarjad on hävimas. 
19  Ma kisendan sinu poole, Issand, sest tuli on neelanud kõrbe rohumaad ja leek on kõrvetanud kõik metsapuud. 
20  Metsloomadki igatsevad sind, sest veeojad on kuivanud ja tuli on neelanud kõrbe rohumaad. 

Joel 2
1  Puhuge sarve Siionis, tõstke häält mu pühal mäel! Värisegu kõik maa elanikud, sest Issanda päev tuleb, see on ligidal, 
2  pime ja must päev, pilvine ja sünge päev! Nõnda nagu koit laotub mägedele, tuleb suur ja vägev rahvas, kelle sarnast pole olnud igiaegadest alates ega tule ka enam pärast teda, tulevaste põlvede aastateni. 
3  Tema ees käib hävitav tuli ja tema taga kõrvetav leek; tema ees on maa otsekui Eedeni aed, aga tema taga on tühi kõrb ja ei olegi pääsu tema eest. 
4  Neil on otse hobuste välimus ja nad jooksevad kui sõjaratsud. 
5  Otsekui sõjavankrite mürinal kihutavad nad üle mäeharjade, mühinal, kõrsi põletava tuleleegi moel, vägeva rahva sarnaselt, kes on valmis tapluseks. 
6  Nende ees värisevad rahvad, kahvatuvad kõik palged. 
7  Nad ruttavad nagu võitlejad, ronivad müüridele nagu sõdurid. Igaüks käib oma teed ega muuda oma rada. 
8  Üks ei tõuka teist, igaüks käib oma teed; nad sööstavad peatumata viskodade vahelt läbi. 
9  Nad tormavad linna, jooksevad müürile, ronivad kodadesse, tungivad akendest sisse nagu varas. 
10  Nende ees väriseb maa, põrub taevas, päike ja kuu lähevad mustaks ja tähed kaotavad oma sära. 
11  Ja Issand laseb oma häält kõlada oma sõjaväe ees, sest tema leer on väga suur. Tõesti, vägev on tema käsutäitja, sest Issanda päev on suur ja väga kardetav, kes suudaks seda taluda? 
12  Aga veel nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! 
13  Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided, ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest, ja tema kahetseb kurja! 
14  Kes teab, vahest ta pöördub ja kahetseb ja jätab enese järele õnnistuse, nii et te saate tuua roaohvrit ja joogiohvrit Issandale, oma Jumalale? 
15  Puhuge sarve Siionis, pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek! 
16  Koguge rahvas, pühitsege kogudust, tooge kokku vanemad, koguge lapsed ja imikud, peigmees tulgu välja oma toast ja pruut oma kambrist! 
17  Eeskoja ja altari vahel nutku preestrid, Issanda teenrid, ja öelgu: Säästa, Issand, oma rahvast, ja ära anna oma pärisosa teotuseks, paganaile pilgata! Miks peaks rahvaste seas öeldama: Kus on nüüd nende Jumal?” 

Heebrealaste 3
1  Seepärast, pühad vennad, taevase kutsumise osalised, mõtelgem meie usutunnistuse apostli ja ülempreestri Jeesuse peale, 
2  kes – nagu ka Mooses tema kojas – on olnud ustav oma Ametisseseadjale. 
3  Sest tema vääris suuremat kirkust kui Mooses, nii nagu valmistajal on suurem au kui kojal. 
4  Igal kojal on ju oma valmistaja, aga kes kõik on valmistanud, see on Jumal. 
5  Mooses oli küll ustav kogu tema kojas otsekui sulane tunnistuseks kõigest, mida veel pidi räägitama, 
6  Kristus on aga tema koja üle kui ustav Poeg. Ja tema koda oleme meie, kui me vaid peame kinni julgusest ja lootusest, mille üle me kiitleme. 
7  Seepärast on nõnda, nagu Püha Vaim ütleb: „Täna, kui teie tema häält kuulete, 
8  ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal, kiusatusepäeval kõrbes, 
9  kus teie esiisad kiusasid mind proovile pannes, kuigi nad olid minu tegusid näinud nelikümmend aastat. 
10  Seepärast tõusis mu viha selle sugupõlve vastu ja ma ütlesin: Nad aina eksivad oma südames, aga minu teid nad ei ole ära tundnud. 
11  Nii ma vandusin oma vihas: Nad ei saa minu hingamisse!” 
12  Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast! 
13  Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna”, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi! 
14  Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli. 
15  Selles ütlemises: „Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal” – 
16  kes siis olid need kuuljad, kes nurisesid? Eks ju kõik need, kes olid Egiptusest välja läinud Moosese juhtimisel? 
17  Aga kelle peale ta viha tõusis neljakümneks aastaks? Eks nende peale, kes patustasid, kelle kehad langesid kõrbes surnuna? 
18  Aga kellele ta siis vandus, et nemad ei saa tema hingamisse, kui mitte neile, kes olid sõnakuulmatud? 
19  Nii me näeme, et nad ei võinud sisse pääseda oma uskmatuse pärast.