Piibli aastane lugemisplaan 2025

Päev 31

Reede, 31. jaanuar 2025

Allikas: Piibel.net - Eesti Piibliselts, 1997 aasta tõlge

Päeva kirjakohad:
  • Ii 19
  • Ii 20
  • Ii 21
  • Mt 21:1-17
  • Ps 18:1-6

Psalm 18
1  Laulujuhatajale: Issanda sulase Taaveti laul. Taavet rääkis selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.
2  Siis ta ütles: „Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!
3  Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!
4  „Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
5  Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
6  Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.

Matteuse 21
1  Ja kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale ja tulid Betfage poole Õlimäele, siis läkitas Jeesus kaks jüngrit
2  ja ütles neile: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures. Päästke need valla ning tooge mulle!
3  Ja kui keegi teile midagi ütleb, siis vastake: „Issand vajab neid. Ta läkitab nad peatselt tagasi.”
4  Aga see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud:
5  „Ütelge Siioni tütrele: Ennäe, su kuningas tuleb sulle tasane, istudes emaeesli seljas ja sälu seljas, kes on koormakandja looma varss.””
6  Jüngrid läksid ja tegid just nõnda, nagu Jeesus neid oli käskinud:
7  tõid emaeesli ja sälu ning panid rõivad nende peale ja tema istus sinna.
8  Tohutu rahvahulk aga laotas oma rõivad tee peale, teised raiusid oksi puudelt ja laotasid tee peale.
9  Rahvahulgad aga, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna kõrgustes!”
10  Ja kui ta Jeruusalemma tuli, oli kogu linn ärevil: „Kes selline on?”
11  Rahvahulgad ütlesid: „Tema on see prohvet Jeesus Galilea Naatsaretist.”
12  Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid.
13  Ja ta ütles neile: „Kirjutatud on:Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks!”
14  Pühakojas astus ta juurde pimedaid ja jalutuid ning ta tegi nad terveks.
15  Kui ülempreestrid ja kirjatundjad nägid imesid, mida Jeesus tegi, ning poisse, kes pühakojas hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale!”, siis nende meel läks pahaseks
16  ja nad ütlesid talle: „Kas sa kuuled, mida nad ütlevad?” Jeesus ütles neile: „Kuulen küll! Kas te pole kunagi lugenud: Sa oled valmistanud kiitust väetite laste ja imikute suust?”
17  Ja ta jättis nad sinnapaika ning läks välja Betaaniasse ja ööbis seal.

Iiob 19
1  Siis rääkis Iiob ja ütles:
2  „Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?
3  Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies.
4  Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle.
5  Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,
6  siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga.
7  Vaata, ma kisendan: „Vägivald!”, aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole.
8  Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.
9  Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast.
10  Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.
11  Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks.
12  Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber.
13  Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis.
14  Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.
15  Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks – ma olen nende silmis otsekui muulane.
16  Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab.
17  Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.
18  Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu.
19  Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu.
20  Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, mu kondid tungivad välja nagu hambad.
21  Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!
22  Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?
23  Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,
24  raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!
25  Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.
26  Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
27  teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.
28  Kui te mõtlete: „Me ajame teda taga, asja juur leidub temas”,
29  siis kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!”

Iiob 20
1  Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:
2  „Selle peale mu rahutud mõtted tulevad tagasi ja sellepärast tormitseb mu sees.
3  Ma pean kuulma häbistavat noomimist ja saan vastuseks tühja tuult.
4  Kas sa ei tea juba muistsest ajast, sellest ajast, kui inimene maa peale pandi,
5  et õelate hõiskamine on üürike ja jumalatu rõõm ainult hetkeline?
6  Kuigi ta kõrgus tõuseks taevani ja ta pea puudutaks pilvi,
7  ta kaob, nagu ta roegi, igaveseks; need, kes teda nägid, küsivad: „Kus ta on?”
8  Ta lendab ära otsekui unenägu ja teda ei leita enam, ta haihtub nagu öine nägemus.
9  Silm, mis teda nägi, ei näe teda enam, ja ta ase ei pane enam teda tähele.
10  Tema lapsed peavad vaeseid hüvitama ja tema enese käed ta varanduse tagasi andma.
11  Ta kondid on küll täis noorusjõudu, aga ta heidab koos sellega põrmu magama.
12  Kuigi kurjus on ta suus nõnda magus, et ta peidab selle oma keele alla,
13  kuigi ta säästab seda ega loobu sellest, vaid hoiab seda keset suulage,
14  muutub ometi tema roog ta kõhus madude mürgiks ta sisikonnas.
15  Ta peab oksendama neelatud varandust – Jumal ajab selle ta kõhust välja.
16  Ta imes madude mürki, ussi keel tapab ta.
17  Ei saa ta näha ojasid, mee ja piima voolude jõgesid.
18  Ta peab oma töövilja ära andma ega tohi ise seda neelata, ja oma kaubakasust ei tunne ta rõõmu.
19  Sest ta murdis, jättis maha vaesed, röövis endale koja, mida ta polnud ehitanud.
20  Sest ta ei tundnud küllastust kõhus – aga oma kalliste asjadega ei päästa ta ennast.
21  Ükski ei pääsenud tema neelamisest, seepärast ta õnn ei kesta.
22  Tema ülikülluseski tuleb temale kitsas kätte, teda tabab õnnetuse kogu jõud.
23  Et tema kõhtu täita, läkitab Jumal temasse oma tulise viha ja laseb seda sadada tema peale ta toiduga.
24  Kui ta põgeneb raudrelva eest, siis laseb vaskamb temast läbi,
25  viskoda tuleb välja seljast ja mõõgatera sapist, ja temale tulevad hirmuvärinad peale.
26  Suur pimedus on temale varaks pandud, teda neelab õhutamata tuli; mis tema telki on alles jäänud, hävitatakse.
27  Taevad ilmutavad tema süüd ja maa tõuseb tema vastu.
28  Tema koja uhub vihmavaling, ta vihapäeva uputusvesi.
29  See on õela inimese osa Jumalalt, pärisosa, mis Jumal temale määrab.”

Iiob 21
1  Siis rääkis Iiob ja ütles:
2  „Kuulge ometi mu sõnu ja see olgu mulle troostiks!
3  Olge minuga kannatlikud, siis ma räägin, ja kui olen rääkinud, võite irvitada!
4  Kas ma kaeban inimese peale? Ja miks ei peakski mu vaim muutuma kannatamatuks?
5  Vaadake minu poole, siis te ehmute ja panete käe suu peale.
6  Sest kui ma sellele mõtlen, siis ma jahmun ja värin haarab mu ihu.
7  Miks jäävad õelad elama, saavad vanaks, võtavad isegi jõudu juurde?
8  Nende sugu seisab kindlana nendega nende ees ja nende järglased on nende silma all.
9  Nende kojad on säästetud hirmust ja Jumala vitsa pole nende peal.
10  Nende sõnn kargab, ja mitte asjata, nende lehmad poegivad loodet heitmata.
11  Nad lasevad oma lapsukesi joosta nagu lambaid ja nende noorukid tantsivad.
12  Nad laulavad trummi ja kandle saatel ning tunnevad rõõmu vilepilli häälest.
13  Nad veedavad oma päevi õnnes ja lähevad rahus alla surmavalda.
14  Nad ütlevad Jumalale: „Tagane meist, sest sinu teede tundmiseks pole meil lusti!
15  Kes on Kõigevägevam, et peaksime teda teenima? Ja mis kasu meil on, kui me ta poole palvetame?”
16  Vaata, eks ole nende õnn nende endi käes, õelate nõu minust kaugel?
17  Kui sageli siis kustub õelate lamp ja tabab neid õnnetus? Kui sageli ta jagab oma vihas hukatust,
18  et nad oleksid nagu õled tuules, otsekui aganad, mida tuulekeeris hajutab?
19  Jumal talletavat õela süü tema laste jaoks. Ta tasugu temale enesele, nõnda et ta tunneb!
20  Nähku ta oma silmad tema langust ja ta ise joogu Kõigevägevama viha!
21  Tõesti, ei ole siis rõõmu ta kojal pärast teda, kui ta kuude arv on napiks mõõdetud.
22  Aga kas võiks Jumalale tarkust õpetada, temale, kes taevalistelegi kohut mõistab?
23  Üks sureb oma täies elujõus, kõigiti rahulikult ja muretult,
24  reied lihavad ja kondid täis üdi.
25  Teine sureb kibestunud hingega, õnne maitsta saamata.
26  Nad magavad üheskoos põrmus ja ussikesed katavad neid.
27  Vaata, ma tean teie mõtteid ja riukaid, mis te minu vastu sepitsete.
28  Sest te küsite: „Kus on siis nüüd see võimumehe koda? Ja kus on telk, milles õelad elasid?”
29  Kas te ei ole küsinud teekäijailt ega ole tähele pannud nende märguandeid,
30  et kurjale antakse armu õnnetusepäeval ja ta päästetakse vihapäeval?
31  Kes kuulutaks temale näkku ta käitumist ja kes tasuks temale, mis ta on teinud?
32  Ja kui ta hauda viiakse, siis hoolitsetakse isegi ta kääpa eest.
33  Oru kivipangadki on temale magusad. Tema järele lähevad kõik inimesed, ja enne teda läinuid on arvutult.
34  Kuidas te siis mulle toote nõnda tühist troosti? Ja teie vastused – neist jääb järele ainult vale.”