Psalm 121
1 Palveteekonna laul. Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust tuleb mulle abi?
2 Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa.
3 Ei ta lase su jalga vääratada, ei su hoidja tuku.
4 Vaata, ei tuku ega jää magama see, kes Iisraeli hoiab.
5 Issand on su hoidja, Issand on su varjaja su paremal käel.
6 Päeval ei pista sind päike ega kuu öösel.
7 Issand hoiab sind kõige kurja eest, tema hoiab sinu hinge.
8 Issand hoiab su minemist ja su tulemist nüüd ja igavesti.
Heebrealaste 9
16 Kus on testamentlik leping, seal tuleb ju tingimata esitada tõendus testamenditegija surmast,
17 sest testament hakkab kehtima pärast surma ega jõustu iialgi, kui testamenditegija on elus.
18 Seetõttu ei ole ka esimest lepingut sisse pühitsetud ilma vereta.
19 Sest kui Mooses oli kõik Seaduse käsud kogu rahvale ette lugenud, siis ta võttis vasikate ja sikkude vere koos vee ja erepunase villa ja iisopiga ning piserdas sellega nii seda raamatut kui kogu rahvast,
20 öeldes: „See on selle lepingu veri, mida Jumal on teil käskinud pidada.”
21 Ja nõndasamuti ta piserdas verega ka telki ja kõiki jumalateenistusriistu.
22 Moosese Seaduse järgi puhastatakse peaaegu kõik asjad vere kaudu, ja ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist.
23 Nii on siis paratamatu, et taevaste asjade kujud tuleb sel kombel puhastada, taevasi asju endid aga puhastatakse neist paremate ohvritega.
24 Kristus ei läinud ju kätega tehtud kõige pühamasse paika kui tõelise paiga eelkujusse, vaid taevasse enesesse, esindama meid nüüd Jumala palge ees.
25 Ta ei läinud sinna selleks, et ohverdada ennast mitu korda, nõnda nagu ülempreester igal aastal läheb võõra verega kõige pühamasse paika,
26 kuna muidu oleks ta pidanud kannatama mitu korda maailma rajamisest peale. Kuid nüüd on ta üheks korraks aegade lõpul ilmunud, et ennast ohvriks tuues kõrvaldada pattu.
27 Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus,
28 nõnda ka Kristus, üks kord juba ohverdatud, et ära kanda paljude patud, ilmub teist korda mitte enam patu pärast, vaid päästma neid, kes teda ootavad.
Hesekiel 17
1 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
2 „Inimesepoeg, anna mõistatus ja lausu tähendamissõna Iisraeli soole
3 ning ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Suur kotkas, suurte tiibadega, pikkade hoosulgedega, rikkaliku kirju sulestikuga, tuli Liibanonile ja haaras seedrilt ladva.
4 Ta katkus ära selle võsude tipud ja viis kaubitsejate maale, asetas kaupmeeste linna.
5 Siis ta võttis maa seemet ja heitis külvipõllule; võttis, pani otsekui paju rohke vee äärde.
6 See võrsus ja sai vohavaks, madalat kasvu viinapuuks, lehestik pööratud kotka poole ja juured tema all. Ja see sai viinapuuks, ajas harusid ja sirutas välja võrseid.
7 Aga oli veel üks suur kotkas, suurte tiibadega ja rohke sulestikuga; ja vaata, see viinapuu pööras oma juured tolle poole ja sirutas oma oksad temale vastu peenralt, kuhu see oli istutatud, et too kastaks teda paremini.
8 Heale põllule, rohke vee äärde oli see istutatud, et see oksi ajades ja vilja kandes võiks saada toredaks viinapuuks.
9 Ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Kas sellest saab asja? Eks selle juured kista välja, vili muudeta kestaseks ja kõik värsked võsud kuivatata? See kuivab, ei ole tarvis tugevat käsivart ega palju rahvast, et seda juurte küljest lahti kiskuda.
10 Jah, vaata, see on istutatud, aga kas sellest saab asja? Eks see kuiva hoopis ära, kui idatuul seda puudutab? See kuivab oma kasvupeenral.”
11 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
12 „Ütle ometi vastupanijale soole: Eks te tea, mis see on? Ütle: Vaata, Paabeli kuningas tuli Jeruusalemma ja võttis selle kuninga ja vürstid ning viis need enese juurde Paabelisse.
13 Seejärel võttis ta ühe kuninglikust soost ja tegi temaga lepingu ning laskis tal vanduda; aga maa võimukandjad viis ta ära,
14 et kuningriik jääks jõuetuks ega ajaks ennast püsti, vaid hoolitseks, et ta leping jääks püsima.
15 Aga see hakkas temale vastu ja läkitas oma käskjalad Egiptusesse, et talle antaks hobuseid ja palju rahvast. Kas sellest saab asja? Kas pääseb see, kes niimoodi teeb? Kas pääseb lepingumurdja?
16 Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ta sureb selle kuninga asupaigas, tema juures Paabelis, kes tegi tema kuningaks, kelle vannet ta põlastas ja kelle lepingu ta murdis.
17 Vaarao suure sõjaväega ja hulga rahvaga ei aita teda sõjas, kui kuhjatakse piiramisvall ja ehitatakse piiramisseadmed paljude elude hävitamiseks.
18 Ta põlastas vannet ja murdis lepingu: vaata, kuigi ta andis oma käe, tegi ta ometi seda kõike – ta ei pääse!
19 Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Nii tõesti kui ma elan, minu vande, mida ta põlastas, ja minu lepingu, mille ta murdis, laon ma tõepoolest tema pea peale.
20 Ma laotan oma võrgu tema peale ja ta püütakse minu püünisesse. Ma viin ta Paabelisse ja mõistan seal kohut tema üle truudusetuse pärast, mida ta on osutanud minu vastu.
21 Ja kõik ta põgenikud kõigis ta väehulkades langevad mõõga läbi, aga järelejäänud pillutatakse kõigi tuulte poole; ja te saate tunda, et mina, Issand, olen rääkinud.
22 Nõnda ütleb Issand Jumal: Aga mina ise võtan tipu kõrge seedri ladvast ja istutan selle maha; ma katkun selle võsude tippudest kõige õrnema ja istutan kõrgele ja järsule mäele.
23 Iisraeli kõrgele mäele istutan ma selle: see ajab oksi ja kannab vilja ning saab toredaks seedriks. Selle alla asuvad kõik linnud; kõik tiivulised elavad selle okste varjus.
24 Ja kõik metsapuud saavad tunda, et mina olen Issand, kes teeb madalaks kõrge puu, kõrgeks madala puu, kuivaks toore puu ja paneb haljendama kuivanud puu. Mina, Issand, olen rääkinud, ja ma teen seda.”
Hesekiel 18
1 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
2 „Mis teil on mõttes, kui lausute seda kõnekäändu Iisraeli maa kohta, öeldes: „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad”?
3 Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei tohi teil enam olla selle kõnekäänu lausujat Iisraelis.
4 Vaata, kõik hinged on minu päralt: nagu isa hing, nõnda poja hing – need on minu. Hing, kes teeb pattu, peab surema!
5 Aga kui keegi on õige ja teeb, mis on seadusepärane ja õige:
6 ei söö mägedel, ei tõsta silmi Iisraeli soo ebajumalate poole, ei häbista oma ligimese naist, ei ligine naisele, kellel on kuuveri,
7 ei rõhu kedagi, annab tagasi oma võlglase pandi, ei röövi, annab oma leiba näljasele, riietab alastiolijat,
8 ei anna raha rendi peale ega võta liigkasu, hoiab oma käe ülekohtust, teeb tõelist õigust inimeste vahel,
9 käib mu määruste järgi ja peab mu seadusi, neid ustavalt täites – see on õige: ta peab tõesti elama, ütleb Issand Jumal.
10 Aga kui temale sünnib üleannetu poeg, kes valab verd ja kes teeb üheainsagi neist tegudest –
11 kusjuures tema ise ei ole aga teinud kõike seda -, ja too sööb mägedel, häbistab oma ligimese naist,
12 rõhub viletsat ja vaest, röövib, ei anna panti tagasi, tõstab silmad ebajumalate poole, teeb jäledust,
13 annab raha rendi peale ja võtab liigkasu – kas peaks too jääma elama? Ta ei jää, ta on teinud kõiki neid jäledusi, ta peab surema, ta veri tulgu tema peale!
14 Aga vaata, kui temale sünnib poeg, kes näeb kõiki oma isa patte, mida see on teinud, ja ta kardab ega tee nõnda:
15 tema ei söö mägedel, ei tõsta silmi Iisraeli soo ebajumalate poole, ei häbista oma ligimese naist,
16 ei rõhu kedagi, ei võta panti, ei röövi, annab oma leiba näljasele, riietab alastiolijat,
17 hoiab oma käe viletsa kallalt, ei võta renti ega liigkasu, teeb mu seaduste järgi, käib mu määruste järgi – tema ei sure oma isa süü pärast, ta jääb tõesti elama.
18 Aga tema isa, vaata, peab surema oma süü pärast, sest ta on rõhunud, on röövinud oma venda ja on teinud oma rahva keskel, mis ei ole hea.
19 Ja teie küsite: „Mispärast ei kanna poeg isa süüd?” Kui poeg on teinud, mis on kohus ja õige, on pidanud kõiki mu määrusi ja on neid täitnud – siis peab ta tõesti jääma elama!
20 Hing, kes teeb pattu, peab surema! Poeg ei kanna isa süüd ja isa ei kanna poja süüd: õige peale tulgu tema õigus ja õela peale tema õelus!
21 Aga kui õel pöördub kõigist oma pattudest, mis ta on teinud, ja peab kõiki mu määrusi ja teeb, mis on kohus ja õige – siis peab ta tõesti elama; ta ei sure.
22 Ühtegi tema üleastumist, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada; oma õiguse pärast, mida ta on osutanud, peab ta jääma elama.
23 Kas mul tõesti peaks olema hea meel õela surmast, ütleb Issand Jumal? Kas mitte sellest, et ta pöördub ära oma teedelt ja jääb elama?
24 Ja kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, teeb kõiki neidsamu jäledusi, mida õel teeb, kas ta peaks jääma elama? Ühtegi tema õiget tegu, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada; oma truudusetuse pärast, mida ta on osutanud, ja oma patu pärast, mida ta on teinud, peab ta surema.
25 Aga teie ütlete: „Issanda tee ei ole õige!” Kuulge ometi! Iisraeli sugu! Minu tee ei olevat õige! Kas mitte nõnda: teie oma teed ei ole õiged?
26 Kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut ning nende pärast sureb, siis ta sureb oma ülekohtu pärast, mida ta on teinud.
27 Ja kui õel pöördub oma õelusest, mida ta on teinud, ja teeb, mis on kohus ja õige, siis ta hoiab oma elu alles.
28 Sest kui ta näeb ja pöördub kõigist oma üleastumistest, mida ta on teinud, siis ta jääb tõesti elama; ta ei sure.
29 Aga Iisraeli sugu ütleb: „Issanda tee ei ole õige!” Minu teed ei olevat õiged, Iisraeli sugu! Kas mitte nõnda: teie oma teed ei ole õiged?
30 Seepärast ma mõistan kohut teie üle, Iisraeli sugu, igaühe üle ta eluviiside kohaselt, ütleb Issand Jumal. Pöörduge ja taganege kõigist oma üleastumistest, et teie süü ei saaks teile komistuseks.
31 Heitke eneste pealt ära kõik oma üleastumised, millega te olete üle astunud, ja valmistage enestele uus süda ja uus vaim! Miks te tahate surra, Iisraeli sugu?
32 Sest mul ei ole head meelt surija surmast, ütleb Issand Jumal. Seepärast pöörduge ja elage!