Psalm 136
1 Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!
2 Tänage jumalate Jumalat, sest tema heldus kestab igavesti!
3 Tänage isandate Isandat, sest tema heldus kestab igavesti;
4 teda, kes üksi teeb suuri imetegusid, sest tema heldus kestab igavesti;
5 teda, kes arukusega on teinud taeva, sest tema heldus kestab igavesti;
6 teda, kes on laotanud maa üle vee, sest tema heldus kestab igavesti;
7 teda, kes on teinud suured valgused, sest tema heldus kestab igavesti;
8 – päikese pannud valitsema päevaajal, sest tema heldus kestab igavesti;
9 – kuu ja tähed valitsema öösel, sest tema heldus kestab igavesti;
10 teda, kes lõi surnuks Egiptuse esmasündinud, sest tema heldus kestab igavesti;
11 ja tõi Iisraeli nende keskelt välja, sest tema heldus kestab igavesti;
12 vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega, sest tema heldus kestab igavesti;
Taaniel 5
17 Siis kostis Taaniel ja ütles kuninga ees: „Su annid jäägu sulle enesele ja oma kingitused anna mõnele teisele! Aga kirja ma loen kuningale ja teen selle tähenduse temale teatavaks.
18 Sina, kuningas! Kõigekõrgem Jumal oli andnud su isale Nebukadnetsarile kuningriigi ja võimu, au ja hiilguse.
19 Võimu pärast, mille Jumal temale oli andnud, värisesid ja kartsid tema ees kõik rahvad, suguvõsad ja keeled. Tema tappis, keda tahtis, ja jättis ellu, keda tahtis; ta ülendas, keda tahtis, ja alandas, keda tahtis.
20 Aga kui ta süda suurustas ja ta vaim muutus ülemeelikuks, siis tõugati ta oma kuninglikult aujärjelt ja ta au võeti temalt ära.
21 Ta aeti ära inimlaste hulgast ja ta süda muutus looma südame sarnaseks; tema eluase oli metseeslite juures ja talle anti süüa rohtu nagu härgadele ja ta ihu kasteti taeva kastega, kuni ta mõistis, et Kõigekõrgem Jumal valitseb inimeste kuningriiki ja tõstab selle üle, keda tema tahab.
22 Aga sina, tema poeg Belsassar, ei ole alandanud oma südant, kuigi sa teadsid kõike seda,
23 vaid oled tõusnud taeva Issanda vastu: tema koja riistad on toodud su ette, sina ja su suurnikud, su naised ja su liignaised olete joonud nende seest veini; sa oled ülistanud hõbe-, kuld-, vask-, raud-, puu- ja kivijumalaid, kes ei näe, ei kuule ega mõista. Aga seda Jumalat, kelle käes on su hing ja kelle omad on kõik su teed, ei ole sa austanud.
24 Sellepärast on tema poolt läkitatud see käsi ja kirjutatud see kiri.
25 Ja see on see kirjutatud kiri: „Menee, menee, tekeel, ufarsiin.”
26 Sõnade tähendus on niisugune: menee – Jumal on ära lugenud su kuningriigi päevad ja on teinud sellele lõpu.
27 Tekeel – sind on vaekaussidega vaetud ja leitud kerge olevat.
28 Ufarsiin – su kuningriik on tükeldatud ning antud meedlastele ja pärslastele.”
29 Siis Belsassar andis käsu ja Taaniel riietati purpurisse, talle pandi kuldkee kaela ja temast kuulutati, et ta hakkab kuningriigis valitsema kolmandana.
30 Selsamal ööl tapeti Belsassar, Kaldea kuningas.
Taaniel 6
1 Ja meedlane Daarjaves sai kuningriigi enesele, kui ta oli kuuskümmend kaks aastat vana.
2 Daarjaves arvas heaks seada kuningriigi üle sada kakskümmend asehaldurit, et neid oleks kogu kuningriigis,
3 ja nende üle kolm ametikandjat, kellest üks oli Taaniel, kellele need asehaldurid pidid aru andma, et kuningale ei sünniks kahju.
4 Taaniel oli silmapaistvam kui teised ametikandjad ja asehaldurid, sellepärast et temas oli eriline vaim; ja kuningas kavatses tema tõsta üle kogu kuningriigi.
5 Siis need ametikandjad ja asehaldurid otsisid ettekäänet, et leida Taanielile kuningriigivastast süüd; aga nad ei suutnud leida ühtegi ettekäänet ega midagi halba, sellepärast et ta oli ustav ja mingit hooletust ega halba tema kohta ei leidunud.
6 Siis ütlesid need mehed: „Me ei leia selle Taanieli vastu ühtegi ettekäänet, kui me ei leia seda ühenduses tema Jumala seadusega.”
7 Siis need ametikandjad ja asehaldurid tormasid kuninga juurde ja ütlesid temale nõnda: „Kuningas Daarjaves elagu igavesti!
8 Kõik kuningriigi ametikandjad, maavalitsejad ja asehaldurid, nõunikud ja maavanemad on pidanud nõu, et kuningas annaks korralduse ja jõustaks keelu, et igaüks, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse lõvide auku.
9 Nüüd, kuningas, avalda keeld ja kirjuta kiri, mida meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse tõttu ei tohi tühistada!”
10 Ja kuningas Daarjaves kirjutas kirja ja keelu.
11 Aga kui Taaniel sai teada, et kiri oli kirjutatud, siis läks ta oma kotta, mille ülakambri aknad olid avatud Jeruusalemma poole. Ja kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja kiitis oma Jumalat, nagu ta seda ennegi oli teinud.
12 Siis need mehed tormasid sisse ja leidsid Taanieli palvetamast ja anumast oma Jumala ees.
13 Seejärel astusid nad kuninga ette ja küsisid kuninga keelu kohta: „Kas sa pole mitte kirjutanud keeldu, et iga inimene, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse lõvide auku?” Kuningas kostis ja ütles: „Asi on kindel meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse järgi!”
14 Siis nad kostsid ja ütlesid kuninga ees: „Taaniel, kes on Juuda vangide hulgast, ei hooli sinust, kuningas, ega keelust, mille sa oled kirjutanud, vaid ta palvetab kolm korda päevas oma palvet.”
15 Kui kuningas seda kuulis, siis oli see temale väga ebameeldiv ja ta oli mures Taanieli pärast, kuidas teda päästa; ja ta nägi vaeva tema päästmiseks kuni päikeseloojakuni.
16 Siis need mehed tormasid kuninga juurde ja ütlesid kuningale: „Tea, kuningas, et meedlaste ja pärslaste seaduseks on, et ühtegi kuninga antud keeldu või korraldust ei tohi muuta!”
17 Siis kuningas andis käsu ja Taaniel toodi ning visati lõvide auku. Kuningas rääkis ja ütles Taanielile: „Sinu Jumal, keda sa lakkamata teenid, päästku sind!”
18 Siis toodi kivi ja pandi augu suule, ja kuningas pitseeris selle oma pitserisõrmusega ja oma suurnike pitserisõrmustega, et Taanieli asjas ei oleks muutust.
19 Siis läks kuningas oma paleesse ja veetis öö paastudes ega lasknud mänguriistu enese ette tuua, ja tal ei olnud und.
20 Koiduajal, kui valgeks oli läinud, kuningas tõusis ja läks kiiresti lõvide augu juurde.
21 Ja kui ta jõudis augu juurde, kus Taaniel oli, hüüdis ta kurva häälega; ja kuningas rääkis ning ütles Taanielile: „Taaniel, elava Jumala sulane! Kas su Jumal, keda sa lakkamata oled teeninud, on suutnud sind päästa lõvide küüsist?”
22 Siis Taaniel kõneles kuningaga: „Kuningas elagu igavesti!
23 Minu Jumal läkitas oma ingli ja sulges lõvide suud, ja need ei teinud mulle kurja, sellepärast et mind leiti olevat tema ees süütu; ja nõnda ei ole ma ka sinu ees, kuningas, kurja teinud.”
24 Siis oli kuningas tema pärast väga rõõmus ja käskis Taanieli august välja tuua; ja Taaniel toodi august välja ning tema küljes ei leitud ühtegi viga, sellepärast et ta oli uskunud oma Jumalasse.
25 Ja kuningas käskis tuua need mehed, kes olid Taanieli süüdistanud, ja visata lõvide auku, nemad, nende lapsed ja naised; ja nad ei olnud veel jõudnud augu põhja, kui lõvid võtsid nende üle võimust ja murdsid kõik nende kondid.
26 Siis kuningas Daarjaves kirjutas kõigile rahvastele, suguvõsadele ja keeltele, kes elasid kogu maal: „Teie rahu olgu suur!
27 Minu poolt on antud käsk, et kogu mu kuningriigi võimupiirkonnas tuleb karta Taanieli Jumalat. Sest tema on elav Jumal ja püsib igavesti. Tema kuningriik ei hukku ja tema valitsus ei lõpe.
28 Tema päästab ja vabastab, tema teeb tunnustähti ja imesid taevas ja maa peal, tema, kes päästis Taanieli lõvide küüsist.”
1. Johannese 1
1 Mis algusest peale on olnud, mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud – seda me kuulutame Elu Sõnast.
2 Jah, Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks.
3 Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega. Meie osadus on osadus Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega.
4 Ja me kirjutame seda, et meie rõõm oleks täielik.
5 Ja see on sõnum, mida me oleme kuulnud temalt ja kuulutame teile: Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust.
6 Kui me ütleme: „Meil on osadus temaga”, kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt.
7 Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus omavahel ning Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust.
8 Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu”, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis.
9 Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.
10 Kui me ütleme: „Meie ei ole patustanud”, siis me teeme tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis.
1. Johannese 2
1 Mu lapsed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Aga kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige,
2 ning tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest.
3 Ja sellest me tunneme ära, et oleme teda mõistnud, kui me peame tema käske.
4 Kes ütleb: „Mina tunnen teda”, aga ei pea tema käske, see on valetaja ja temas ei ole tõde.
5 Kuid kes peab tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks. Sellest me tunneme ära, et oleme temas.
6 Kes ütleb enese püsivat temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu tema on käinud.
7 Armsad, käsk, millest ma teile kirjutan, ei ole uus, vaid on vana käsk, mis on teil olnud algusest peale. See vana käsk on sõna, mida te olete kuulnud.
8 Kuid taas – käsk, millest ma teile kirjutan, on uus ning on õige tema sees ja teie sees, sest pimedus möödub ja tõeline valgus paistab juba.
9 Kes ütleb enese olevat valguses, ja vihkab oma venda, on siiani pimeduses.
10 Kes armastab oma venda, see püsib valguses ja ta ei ole pahanduseks.
11 Kes aga vihkab oma venda, see on pimeduses ja kõnnib pimeduses ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on sõgestanud tema silmad.
12 Ma kirjutan teile, lapsed, sest patud on teile andeks antud tema nime pärast.
13 Ma kirjutan teile, isad, sest teie olete mõistnud teda, kes on olnud algusest. Ma kirjutan teile, noored, sest te olete ära võitnud kurja.
14 Ma olen kirjutanud teile, lapsed, sest teie olete ära tundnud Isa. Ma olen kirjutanud teile, isad, sest teie olete mõistnud teda, kes on olnud algusest. Ma olen kirjutanud teile, noored, sest te olete tugevad ja Jumala sõna püsib teis ning te olete ära võitnud kurja.
15 Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust.
16 Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus -, ei ole Isast, vaid maailmast.
17 Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.
18 Lapsed, käes on viimne aeg! Nagu te olete kuulnud, et antikristus tuleb, nii ongi nüüd tulnud palju antikristusi. Sellest me tunneme ära, et käes on viimne aeg.
19 Nad on küll välja läinud meie seast, kuid nad pole olnud meie hulgast. Kui nad oleksid olnud meie hulgast, siis nad oleksid jäänud meie sekka. Kuid nad läksid ära, et teha avalikuks: ükski neist ei olnud meie hulgast.
20 Teil on ju võidmine sellelt, kes on Püha, ja teil kõigil on teadmine!
21 Ma ei kirjutanud teile sellepärast, et te tõde ei tea, vaid et te teate seda ning et ühtegi valet ei tule tõe seest.
22 Kes on valetaja? Eks ju see, kes salgab, et Jeesus on Kristus. Antikristus on see, kes salgab Isa ja Poega.
23 Kes iganes salgab Poja, sellel pole ka Isa; kes tunnistab Poega, sellel on ka Isa.
24 Mida te algusest peale olete kuulnud, see püsigu teis. Kui teis püsib see, mida te algusest peale olete kuulnud, siis püsite teiegi Pojas ja Isas.
25 Ja see ongi tõotus, mille tema meile on tõotanud – igavene elu.
26 Ma kirjutasin seda teile nendest, kes püüavad teid eksitada.
27 Aga võidmine, mille te olete saanud temalt, püsib ju teis ning teil pole vaja, et keegi teid õpetaks; vaid nii nagu tema võidmine teid kõiges õpetab – see on tõde, mitte vale – ja nii nagu tema teid on õpetanud, nõnda püsige Kristuses.
28 Ja nüüd, lapsed, püsige Kristuses, et kui tema saab avalikuks, oleks meil tema tulemisel julgus ja mitte häbi tema ees.
29 Kui teie teate, et tema on õige, siis te mõistate, et igaüks, kes teeb õigust, on temast sündinud.