Psalm 18
16 Siis said nähtavaks vete sügavused ja maailma alused paljastusid sinu sõitluse läbi, Issand, sinu sõõrmete tuule puhangust.
17 Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest.
18 Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid vägevamad minust.
19 Nad tulid mu kallale mu õnnetuse päeval, aga Issand oli mulle toeks.
20 Ta tõi mu välja lagedale, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.
21 Issand teeb mulle head mu õigust mööda, ta tasub mulle mu käte puhtust mööda.
22 Sest ma hoidsin Issanda teid ega taganenud õelasti Jumalast.
23 Sest kõik ta määrused on mu ees, ma ei ole hüljanud tema seadlusi.
24 Ma olin laitmatu tema ees ja hoidusin pahateost.
Matteuse 22
15 Siis variserid läksid ja võtsid nõuks Jeesus ta sõnadest lõksu püüda.
16 Ja nad läkitasid tema juurde oma jüngreid koos heroodeslastega ütlema: „Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ja sa ei hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule.
17 Ütle nüüd meile, mis sa arvad, kas keisrile peab andma pearaha või ei?”
18 Aga Jeesus ütles nende kurjust ära tundes: „Mis te mind kiusate, silmakirjatsejad?
19 Näidake mulle maksuraha!” Nemad tõidki ta kätte teenari.
20 Ja ta küsis neilt: „Kelle pilt ja kiri sellel on?”
21 Nad ütlesid temale: „Keisri.” Siis ta ütles neile: „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!”
22 Seda kuuldes nad hämmastusid ja lahkusid, jättes ta sinnapaika.
23 Tolsamal päeval astusid Jeesuse juurde saduserid, kes ütlesid, et surnuist ülestõusmist ei ole olemas, ja küsisid temalt:
24 „Õpetaja, Mooses ütles: Kui keegi sureb, ilma et tal oleks lapsi, siis ta vend peab abielluma oma surnud venna naisega ja soetama sugu vennale.
25 Meie pool oli seitse venda. Esimene võttis naise, kuid suri. Ja et tal ei olnud järglast, siis jättis ta naise oma vennale.
26 Nõndasamuti ka teine ja kolmas kuni seitsmendani.
27 Pärast kõiki suri see naine.
28 Ülestõusmisel nüüd: kelle naine nendest seitsmest peab ta olema? Ta on ju olnud nende kõikide oma.”
29 Jeesus aga vastas neile: „Te eksite, kuna ei tunne pühi kirju ega Jumala väge.
30 Ülestõusmisel ju ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse nagu inglid taevas.
31 Aga surnute ülestõusmisest – kas te ei ole lugenud, mida Jumal teile on rääkinud:
32 Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal.”
33 Seda kuuldes rahvas hämmastus tema õpetusest.
34 Aga kui variserid said kuulda, et Jeesus oli sulgenud saduseride suu, kogunesid nad sinna.
35 Ja üks seadusetundja nende seast küsis teda kiusates:
36 „Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?”
37 Jeesus vastas talle: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!
38 See ongi suurim ja esimene käsk.
39 Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast!
40 Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.”
41 Aga kui variserid olid koos, küsis Jeesus neilt:
42 „Mida te arvate Messia kohta: kelle poeg ta on?” Nad ütlesid talle: „Taaveti.”
43 Tema lausus neile: „Kuidas siis Taavet vaimus hüüab teda Issandaks:
44 Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased sinu jalge alla!?
45 Kui nüüd Taavet hüüab teda Issandaks, kuidas ta siis on tema poeg?”
46 Ja ükski ei suutnud talle vastata sõnagi ja keegi ei julgenud sellest päevast peale teda enam küsitleda.
Iiob 30
1 Aga nüüd naeravad mind need, kes elupäevilt on minust nooremad, kelle isasid ma ei arvanud väärt panna oma karjakoerte sekka.
2 Mis kasu oleks mul isegi nende käte rammust, kui neil elujõudki on kadunud,
3 kui nad puudusest ja näljast kurnatuina närivad puhtaks isegi põuase maa, kus eile oli laastamine ja hävitus?
4 Nad nopivad põõsaste juurest soolaheina ja leetpõõsa juur on neile leivaks.
5 Nad on teiste hulgast ära aetud, nende peale karjutakse nagu varga peale.
6 Nad peavad elama orunõlvades, muld- ja kaljukoobastes.
7 Nad karjuvad põõsaste vahel, nad kogunevad kureherneste alla –
8 jõledad inimesed, nimetu rahva lapsed, kes on maalt välja aetud.
9 Ja nüüd olen mina saanud neile pilkelauluks, pean olema neile sõnakõlksuks.
10 Nad jälestavad mind, hoiduvad minust ega jäta mulle näkku sülitamata.
11 Sest Jumal vallandas mu ammunööri ja alandas mind, ja nemad heitsid ohjad mu ees ära.
12 Paremalt poolt tõuseb see rämps: nad löövad mul jalad alt ja valmistavad minu jaoks oma hukatusteid.
13 Nad rikuvad mu jalgraja, aitavad kaasa mu hukkumiseks, ükski ei hoia neid tagasi.
14 Nad tulevad nagu läbi laia prao, veeretavad endid sisse tormi ajal.
15 Mu kallale on asunud suur hirm: mu väärikus on otsekui tuulest viidud ja mu õnn on nagu möödunud pilv.
16 Ja nüüd on hing mu sees valatud tühjaks, viletsuspäevad on mind kätte saanud.
17 Öösiti pistab mul kontides ja mu valud ei pea vahet.
18 Suure jõuga haarab ta mind rõivaist; see pigistab mind otsekui kuuekaelus.
19 Jumal on heitnud mind savi sisse, ma olen saanud põrmu ja tuha sarnaseks.
20 Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind.
21 Sa oled muutunud julmaks mu vastu, sa kiusad mind oma vägeva käega.
22 Sa tõstad mind tuule kätte, lased mind ajada, tormihood lohistavad mind.
23 Tõesti, ma tean, et sa saadad mind surma – kõigi elavate kogunemiskotta.
24 Eks rusu all olija siruta käed, eks hukkuja karju appi?
25 Kas mina ei nutnud selle pärast, kellel oli raske aeg? Kas mul ei olnud kaastunnet vaesele?
26 Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus.
27 Mu sisemus keeb ega rahune, mind on tabanud viletsuspäevad.
28 Ma käin mustana, aga mitte päikesest, tõusen koguduses üles ja karjun appi.
29 Ma olen šaakalitele vennaks ja jaanalindudele seltsiliseks.
30 Mu ihunahk on muutunud mustaks ja mu kondid hõõguvad kuumusest.
31 Mu kandlemängust kujunes lein ja mu vilepilliloost nutjate hääl.
Iiob 31
1 Ma andsin ju oma silmadele seaduse. Kuidas ma võiksin siis vaadata neitsi poole?
2 Sest mis oleks muidu mu osa Jumalalt ülal ja mu pärisosa Kõigevägevamalt kõrgustes?
3 Eks hukatus tule ülekohtutegijale ja õnnetus sellele, kes nurjatust teeb?
4 Eks tema näe mu teed ja loe kõiki mu samme?
5 Kui ma olen valega kaasas käinud või on mu jalg tõtanud pettuse poole,
6 vaetagu mind õigetel vaekaussidel – siis saab Jumal teada mu ausust!
7 Kui mu sammud on kaldunud teelt kõrvale ja mu süda on järgnenud silmadele ja kui mulle on midagi pihku jäänud,
8 siis söögu keegi teine, mida ma külvan, ja mis mulle võrsub, juuritagu välja!
9 Kui mu süda on lasknud ennast ahvatleda mõne naise poole ja ma olen varitsenud oma ligimese ukse taga,
10 siis jahvatagu mu naine võõrale ja heitku teised tema peale!
11 Sest see oleks olnud häbitegu ja kohut väärt süü,
12 tuli, mis põletab kadupaigani ja hävitab juurteni kõik mu saagi.
13 Kui ma oleksin põlanud oma sulase ja teenija õigust, kui neil oli minuga tüli,
14 mis ma oleksin teinud siis, kui Jumal oleks tõusnud? Ja kui ta oleks katsuma tulnud, mis ma siis temale oleksin kostnud?
15 Eks minu looja ole loonud emaihus ka teda, eks ole üks ja seesama meid emaüsas valmistanud?
16 Kas ma olen tagasi lükanud vaeste soove või lasknud tuhmuda lesknaise silmi?
17 Kas ma üksinda olen söönud oma palukest, ilma et vaeslaps oleks saanud sellest süüa?
18 Sest ta kasvas mu noorusest peale minuga kui oma isaga, ja emaihust alates olen ma teda juhatanud.
19 Kas ma olen võinud näha kedagi hukkuvat riiete puudusel või vaest ilma katteta?
20 Eks ta niuded õnnistanud mind ja eks ta saanud mu lambaniidust sooja?
21 Kui ma olen tõstnud käe vaeslapse vastu, kuna ma väravas nägin enesele abi,
22 siis langegu mu õlg liigesest välja ja murdugu mu käsivars õlavarreluust saadik!
23 Sest mul oli hirm Jumalalt tuleva karistuse ees, ja tema ülevõimu vastu ei oleks ma suutnud püsida.
24 Kas ma panin oma lootuse kullale või ütlesin ma kalleimale kullale: „Ma usaldan sind!”?
25 Kas ma rõõmustasin, et mu varandus oli suur või et mu käsi saavutas väga palju?
26 Kui ma oleksin vaadanud päikest, kuidas see paistab, või kuud, mis nii suurepäraselt rändab,
27 kui mu süda seejuures oleks lasknud ennast salaja petta, nõnda et oleksin saatnud neile käesuudlusi,
28 siis oleks seegi olnud kohut väärt süü, sest ma oleksin siis ju salanud Jumala, kes on ülal.
29 Kas ma olen rõõmustanud oma vihamehe hukkumise pärast või hõisanud, kui teda tabas õnnetus?
30 Ei ole ma lubanud oma suud pattu teha, et oleksin sajatades nõudnud tema hinge.
31 Eks ole inimesed mu telgis öelnud: „Kes ei oleks temalt liha küllalt saanud?”
32 Võõras ei ole pidanud ööbima tänaval, ma avasin teekäijale oma ukse.
33 Kas ma oleksin nagu Aadam varjanud oma üleastumisi, oma süütegu põue peites,
34 sellepärast et pidin kartma suurt rahvahulka ja et mind hirmutas suguvõsa põlgus, nõnda et oleksin pidanud vaikima, ilma uksestki välja minemata?
35 Oh, et mul oleks keegi, kes mind kuuleks! Siin on mu nimemärk – Kõigevägevam kostku mulle! Oleks mul ometi vastase kirjutatud süüdistuskiri!
36 Tõesti, ma tõstaksin selle õlale, paneksin selle enesele krooniks.
37 Ma teeksin temale teatavaks kõik oma sammud, astuksin tema ette nagu vürst.
38 Kui mu põld mu vastu kisendab ja selle vaod üheskoos nutavad,
39 et ma olen söönud ta saaki ilma tasuta ja olen pannud ta õiged omanikud hingeldama,
40 siis kasvatagu ta nisu asemel kibuvitsu ja odra asemel umbrohtu.” Iiobi sõnad on lõppenud.
Iiob 32
1 Kui need kolm meest loobusid Iiobile vastamast, sellepärast et ta oma silmis õige oli,
2 siis süttis põlema buuslase Eliihu, Baarakeli poja viha; ta oli Raami suguvõsast. Ja ta viha süttis põlema Iiobi vastu, sellepärast et too pidas ennast Jumalast õigemaks.
3 Ta viha süttis põlema ka tema kolme sõbra vastu, sellepärast et need ei olnud leidnud vastust, millega nad oleksid saanud Iiobi süüdi mõista.
4 Eliihu oli oodanud, kuni nad Iiobiga rääkisid, sest nad olid temast vanemad.
5 Aga kui Eliihu nägi, et nende kolme mehe suus ei olnud vastust, siis ta viha süttis põlema.
6 Ja buuslane Eliihu, Baarakeli poeg, rääkis ning ütles: „Mina olen ealt noorim, aga teie olete elatanud, sellepärast ma olin tagasihoidlik ja kartsin teile kuulutada oma arvamust.
7 Ma mõtlesin: Kõnelgu päevad ja aastate rohkus õpetagu tarkust.
8 Tõesti, inimeste sees olev vaim, Kõigevägevama hingeõhk annab neile arukuse.
9 Ei ole eakad mitte alati targemad ega mõista üksnes vanad, mis on õige.
10 Seepärast ma ütlen: Kuule mind, minagi tahan kuulutada oma arvamust.
11 Vaata, ma ootasin, mis teil on öelda, ma kuulatasin teie tarkust, siis kui te otsisite sõnu.
12 Ma panin siis teid tähele, ja vaata, ükski teist ei kutsunud Iiobit korrale, ükski ei vastanud tema sõnadele.
13 Ärge seepärast mõtelge: „Meie oleme leidnud tarkuse.” Jumal ajab ta minema, mitte inimene.
14 Minu vastu ei ole ta oma sõnu seadnud ja teie sõnadega ei taha ma temale vastata.
15 Nad on ehmunud, nad ei vasta enam, neil on sõnad lõppenud.
16 Kas pean ootama, sellepärast et nad ei räägi, et nad seisavad siin ega vasta enam?
17 Ma tahan anda vastuseks omaltki poolt osa, ma tahan kuulutada ka oma arvamust.
18 Sest ma olen täis sõnu, vaim mu sees sunnib mind.
19 Vaata, mu sees on nagu vein, millel puudub väljapääs: otsekui uus nahkastja on see lõhkemas.
20 Ma pean rääkima, et saada enesele õhku, pean avama huuled ja vastama.
21 Ma ei taha nüüd olla erapoolik ega kedagi meelitada.
22 Sest ma ei või meelitada: kui kergesti võiks mu Looja mind siis ära võtta.