4. Moosese 5
11 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
12 „Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: Kui mõne mehe naine rikub abielu ja on tema vastu truuduseta,
13 ning keegi magab sugutades tema juures, mis jääb varjatuks tema mehe silma eest, ilma et naist avastataks, kuigi ta on ennast roojastanud, aga tema vastu ei ole tunnistajat ja teda ei ole tabatud,
14 meest aga valdab armukadeduse vaim ja ta armukadestab oma naist, kes ennast on roojastanud, või valdab teda armukadeduse vaim ja ta armukadestab oma naist, kuigi see ei ole ennast roojastanud,
15 siis viigu mees oma naine preestri juurde ja viigu tema eest ohvrianniks üks kann odrajahu; aga ta ärgu valagu selle peale õli ja ärgu pangu selle peale viirukit, sest see on armukadeduse-roaohver, meenutus-roaohver, mis meenutab süüd.
16 Ja preester toogu naine ja pangu ta seisma Issanda ette!
17 Ja preester võtku pühitsetud vett saviastjasse ja preester võtku elamu põrandalt põrmu ning pangu vette!
18 Ja preester pangu naine seisma Issanda ette, päästku valla naise juuksed ning andku ta käte peale meenutus-roaohver, see on armukadeduse-roaohver; ja preestri käes olgu kibe needevesi!
19 Ja preester vannutagu naist ning öelgu temale: Kui keegi ei ole maganud su juures ja kui sa ei ole ennast roojastades hüljanud oma meest, siis ärgu sul olgu mingit viga sellest needeveest!
20 Aga kui sa oled hüljanud oma mehe, ja kui sa oled ennast roojastanud ning keegi teine mees, mitte su oma mees, on sind magatanud –
21 siis preester vannutagu seda naist sajatusevandega ja preester öelgu naisele: Issand pangu sind sajatuseks ja vandumiseks su rahva sekka! Issand lasku su niuded kiduda ja su kõht paisuda!
22 Mingu see needevesi su sisikonda, et su kõht paisuks ja niuded kiduksid! Ja naine öelgu: Aamen, aamen!
23 Ja preester kirjutagu need sajatused raamatusse ning uhtku seda kibeda veega!
24 Siis ta andku naisele juua kibedat needevett ja see needevesi mingu temasse kibedaks piinaks!
25 Ja preester võtku naise käest armukadeduse-roaohver ja kõigutagu roaohvrit Issanda ees ning viigu see altarile!
26 Ja preester võtku roaohvrist peotäis selle lõhnavaks ohvriosaks ning süüdaku altaril põlema; ja seejärel andku ta naisele vett juua!
27 Ja kui ta on andnud temale vett juua, siis sünnib temaga nõnda: kui ta ennast on roojastanud ja on hüljanud oma mehe, siis läheb needevesi temasse kibedaks piinaks ning ta kõht paisub ja niuded kiduvad, ja naine saab sajatuseks oma rahva seas.
28 Aga kui naine ei ole ennast roojastanud, vaid on puhas, siis ta on süüta ja võib sigitada ihuvilja.
29 See on seadus armukadeduse puhul. Kui naine on hüljanud oma mehe ja on ennast roojastanud,
30 või kui meest valdab armukadeduse vaim ja ta armukadestab oma naist, siis seadku ta naine Issanda ette ja preester talitagu naisega täiesti selle seaduse järgi!
31 Mees olgu vaba süüst, aga niisugune naine kandku oma süüd!”
4. Moosese 6
1 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2 „Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: Kui mees või naine tõotab erilise nasiiritõotuse, et Issandale pühenduda,
3 siis ta peab hoiduma veinist ja vägijoogist; ta ei tohi juua veini- ega vägijoogi äädikat; ta ärgu joogu ka mitte mingisugust viinamarjamahla ja ärgu söögu värskeid või kuivatatud viinamarju!
4 Kõigil oma nasiiripõlve päevil ei tohi ta midagi süüa, mida toodetakse viinapuust, isegi mitte kivikesi ega kesti.
5 Kõigil tema tõotatud nasiiripõlve päevil ei tohi habemenuga ta peast üle käia; seni kui aeg täis saab, milleks ta ennast Issandale on pühendanud, on ta püha: ta peab laskma juuksed peas pikaks kasvada.
6 Kõigil oma Issandale pühenduse päevil ei tohi ta minna surnukeha juurde.
7 Ta ei tohi ennast roojastada oma isa ja ema, venna ja õe pärast, kui need surevad, sest ta pea peal on pühitsus Jumalale.
8 Kõigil oma nasiiripõlve päevil on ta Issandale pühitsetud!
9 Ja kui keegi tema juures väga äkitselt sureb ja ta nõnda roojastab oma nasiiripea, siis ta peab puhastuspäeval oma pea paljaks ajama; ta ajagu see paljaks seitsmendal päeval!
10 Ja kaheksandal päeval viigu ta kaks turteltuvi või kaks muud tuvi preestrile kogudusetelgi ukse juurde!
11 Ja preester valmistagu üks patuohvriks ja teine põletusohvriks ning toimetagu temale lepitust, sellepärast et ta surnu tõttu pattu tegi; selsamal päeval ta pühitsegu oma pead,
12 eraldagu taas Issandale oma nasiiripõlve päevad ja viigu aastane oinastall süüohvriks! Endised päevad aga langevad ära, sest ta nasiiripõli rüvetus.
13 Ja niisugune on nasiiriseadus: päeval, mil tema nasiiriaeg täitub, viidagu ta kogudusetelgi ukse juurde,
14 ja ta toogu oma ohvriannina Issandale üks veatu aastane oinastall põletusohvriks ja üks veatu aastane utetall patuohvriks ja üks veatu jäär tänuohvriks;
15 ja korv hapnemata leiba, peenest jahust õliga segatud kooke ja õliga võitud hapnemata koogikesi; ja nende juurde kuuluv roaohver ning joogiohvrid!
16 Ja preester viigu need Issanda ette ning toimetagu tema patu- ja põletusohver;
17 jäär aga ohverdagu ta Issandale tänuohvriks koos korvitäie hapnemata leibadega; preester ohverdagu ka tema roa- ja joogiohver!
18 Siis nasiir pügagu oma nasiiripõlve pea paljaks kogudusetelgi ees ja võtku oma nasiiripea juuksed ning pangu tänuohvri all olevasse tulle!
19 Ja preester võtku keedetud jäärasaps, üks hapnemata kook korvist ja üks hapnemata koogike ning pangu nasiiri kätele, pärast seda kui see oma nasiirijuuksed on püganud.
20 Ja preester kõigutagu neid Issanda ees kõigutusohvrina; see olgu preestrile pühitsetud koos kõigutusrinna ja tõstesapsuga; pärast seda võib nasiir veini juua.
21 See on seadus nasiiri kohta, kes tõotab oma ohvrianni Issandale nasiiripõlve pärast lisaks sellele, mis ta jõud muidu lubab. Vastavalt tõotusele, mis ta tõotab, peab ta toimima oma nasiiriseaduse järgi.”
22 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
23 „Räägi Aaroni ja ta poegadega ning ütle: Õnnistades Iisraeli lapsi, öelge neile nõnda:
24 Issand õnnistagu sind ja hoidku sind!
25 Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline!
26 Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu!
27 Nõnda pandagu minu nimi Iisraeli laste peale ja mina õnnistan neid!”
Õpetussõnad 7
6 Sest oma koja aknast, aknaavast ma vaatasin
7 ja nägin kogenematute seas, märkasin poiste hulgas arutut noormeest:
8 ta käis mööda tänavat kuni selle nurgani ja sammus siis naise koja poole,
9 videvikus, kui päev jõudis õhtule, südaööl ja pimedas.
10 Ja vaata, naine tuli temale vastu, hooraehtes ja kavala südamega.
11 Ta oli rahutu ja isemeelne, ta jalad ei püsinud kodus:
12 mõnikord oli ta tänaval, mõnikord turgudel, ja ta varitses iga nurga juures.
13 Ta haaras temast kinni, suudles teda ja ütles temale häbitu näoga:
14 „Ma pidin viima tänuohvreid ja ma tasusin täna oma tõotused.
15 Seepärast ma tulin välja sulle vastu, sind otsima, ja ma leidsin su.
16 Ma katsin oma voodi vaipadega, kirju Egiptuse lõuendiga.
17 Ma riputasin voodisse mürri, aaloed ja kaneeli.
18 Tule, joobume kallistustest hommikuni, tundkem rõõmu armastusest!
19 Sest mu mees ei ole kodus, ta läks pikale teekonnale.
20 Ta võttis rahakukru kaasa, ta tuleb koju alles täiskuu ajaks.”
Luuka 2
1 Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas.
2 See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja.
3 Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna.
4 Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt,
5 et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel.
6 Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama.
7 Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.
8 Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja.
9 Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga.
10 Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale,
11 et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.
12 Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.”
13 Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas:
14 „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!”
15 Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: „Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!”
16 Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes.
17 Aga nähes teda teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta.
18 Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud.
19 Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.
20 Karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud. Kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud.