Psalm 7
1 Taaveti palvelaul, mida ta laulis Issandale benjaminlase Kuusi sõnade puhul.
2 Issand, mu Jumal! Sinu juures ma otsin pelgupaika, päästa mind kõigist mu tagakiusajaist ja kisu mind ära nende käest,
3 et vaenlane ei rebiks mu hinge nagu lõvi ega murraks, ilma et oleks päästjat!
4 Issand, mu Jumal! Kui ma olen seda teinud, kui mu käte küljes on ülekohus,
5 kui ma olen tasunud kurjaga sellele, kes minuga pidas rahu – ma olen ju tahtnud vabastada sedagi, kes põhjuseta mind taga kiusas -,
6 siis ajagu vaenlane taga mu hinge ja saagu see kätte, tallaku maha mu elu ja vajutagu mu au põrmu! Sela.
7 Tõuse, Issand, oma vihas, astu üles mu rõhujate raevu vastu ja ärka mulle abiks, kes oled kohtu seadnud!
8 Rahvahõimude hulk ümbritsegu sind, pöördu nende üle tagasi kõrgele!
9 Issand mõistab kohut rahvastele. Mõista minule kohut, Issand, mu õigluse järgi ja mu veatust mööda!
Matteuse 7
24 Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule.
25 Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule.
26 Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale.
27 Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.”
28 Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, et rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest,
29 sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nõnda nagu nende kirjatundjad.
Matteuse 8
1 Kui siis Jeesus tuli mäelt alla, järgnesid talle suured rahvahulgad.
2 Ja vaata, tema juurde astus pidalitõbine, kummardas teda ja ütles: „Issand, kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!”
3 Ja Jeesus sirutas käe välja, puudutas teda ja ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!” Ja ta sai otsekohe oma pidalitõvest puhtaks.
4 Ja Jeesus ütles talle: „Vaata, et sa sellest kellelegi ei räägi, vaid mine näita ennast preestrile ja ohverda and, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!”
5 Aga kui Jeesus tuli Kapernauma, astus tema juurde väeülem ja palus teda:
6 „Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!”
7 Jeesus ütles talle: „Kas ma tulen ja teen ta terveks?”
8 Ent väeülem vastas: „Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb!
9 Minagi olen ju inimene meelevalla all, aga minu käsu all on sõdureid ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!”, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!”, siis ta tuleb, ja oma teenijale: „Tee seda!”, siis ta teeb.”
10 Aga seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles neile, kes temaga kaasas käisid: „Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi!
11 Ma ütlen aga teile, et paljud tulevad idast ja läänest ning istuvad lauda Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobiga taevariigis,
12 Kuningriigi lapsed aga tõugatakse välja kaugele pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.”
13 Ja Jeesus ütles väeülemale: „Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!” Ja tema teener paranes selsamal tunnil.
14 Ja Jeesus, tulnud Peetruse majja, nägi tema ämma lamavat palavikus.
15 Ja Jeesus puudutas ta kätt, ning palavik lahkus temast. Ja ämm tõusis üles ning teenis teda.
16 Aga õhtu jõudes toodi Jeesuse juurde palju kurjadest vaimudest vaevatuid, ja ta ajas neist vaimud välja sõnaga ning tervendas kõik haiged,
17 et läheks täide, mida on räägitud prohvet Jesaja kaudu: „Ta on võtnud ära meie haigused ja kandnud meie tõved.”
18 Aga kui Jeesus nägi rahvahulka enese ümber, käskis ta minna vastaskaldale.
19 Ja üks kirjatundja ütles tema juurde astudes: „Õpetaja, ma tahan sulle järgneda, kuhu sa ka iganes läheksid!”
20 Ja Jeesus vastas talle: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.”
21 Üks teine tema jüngritest ütles talle: „Issand, luba mul enne minna matma oma isa!”
22 Aga Jeesus vastas talle: „Järgne mulle ja lase surnuil oma surnud matta!”
1. Moosese 19
1 Ja need kaks inglit jõudsid õhtul Soodomasse. Lott istus parajasti Soodoma väravas. Kui Lott neid nägi, siis ta tõusis neile vastu, kummardas silmili maha
2 ja ütles: „Ennäe mu isandaid! Astuge ometi oma sulase kotta, jääge öömajale ja peske oma jalad! Hommikul võite vara üles tõusta ja oma teekonda jätkata!” Kuid nad vastasid: „Ei, me jääme ööseks välja.”
3 Aga ta käis neile väga peale. Siis nad põikasid tema juurde ning tulid ta kotta. Ja ta valmistas neile pidusöögi, küpsetas hapnemata leibu ja nad sõid.
4 Nad ei olnud veel magama heitnud, kui linna mehed, Soodoma mehed, niihästi noored kui vanad, kogu rahvas viimseni, ümbritsesid koja
5 ja hüüdsid Lotti ning ütlesid temale: „Kus on mehed, kes öösel tulid sinu juurde? Too nad välja meie kätte, et saaksime neid katsuda!”
6 Siis Lott läks välja nende juurde ukse ette, sulges ukse enese järel
7 ja ütles: „Mu vennad, ärge ometi tehke kurja!
8 Vaadake, mul on kaks tütart, kes mehest veel midagi ei tea. Ma toon need välja teie kätte ja talitage nendega, nagu teie silmis hea on. Neile meestele ärge tehke midagi, sest nad on tulnud varjule minu katuse alla!”
9 Kuid nad vastasid: „Käi minema!” Ja nad ütlesid: „Ise on tulnud võõrana elama, aga tahab olla kohtumõistjaks! Nüüd me kohtleme sind halvemini kui neid!” Ja nad kippusid väga mehe, Loti kallale ning asusid ust maha murdma.
10 Siis mehed sirutasid käed välja, tõmbasid Loti enese juurde kotta ja sulgesid ukse.
11 Aga mehi, kes koja ukse taga olid, lõid nad pimestusega, niihästi väikesi kui suuri, nõnda et need väsisid ust otsimast.
12 Ja mehed ütlesid Lotile: „Kes sul veel siin on, väimees ja pojad ja tütred ja kõik, kes sul linnas on, vii siit paigast ära,
13 sest me hävitame selle paiga, kuna hädakisa nende pärast on Issanda ees suur; ja Issand on meid läkitanud seda hävitama!”
14 Siis Lott läks välja ja kõneles oma väimeestega, kes pidid võtma ta tütred, ning ütles: „Tõuske, minge siit paigast ära, sest Issand hävitab selle linna!” Aga oma väimeeste meelest heitis ta nalja.
15 Ja kui hakkas koitma, kiirustasid inglid Lotti, öeldes: „Tõuse, võta oma naine ja kaks tütart, kes siin on, et sa ei hukkuks linna süü pärast!”
16 Ja kui ta veel kõhkles, siis haarasid mehed kinni ta käest, ja ta naise käest ja ta mõlema tütre käest, sest Issand tahtis teda säästa; ja nad viisid ta ära ning jätsid väljapoole linna.
17 Ja neid välja viies nad ütlesid: „Päästa oma hing! Ära vaata selja taha ja ära peatu mitte kuskil ümbruskonnas! Põgene mäestikku, et sa ei hukkuks!”
18 Ja Lott vastas neile: „Muidugi mitte, mu isand!
19 Vaata, su sulane on küll sinu silmis armu leidnud ja suur on su heldus, mida sa oled mulle osutanud, jättes mu hinge elama. Aga ma ei suuda põgeneda mäestikku, et õnnetus mind ei tabaks ja ma ei sureks.
20 Vaata, see linn taamal on nii ligidal, et sinna võiks põgeneda, ja on pisitilluke. Kui ma ometi sinna pääseksin – eks ole, see on ju pisitilluke? -, siis võiks mu hing jääda elama!”
21 Ja ta vastas temale: „Vaata, ma võtan sind kuulda ka selles asjas ega paiska segi linna, millest sa räägid.
22 Tõtta, põgene sinna, sest ma ei või midagi teha enne, kui sa sinna oled jõudnud!” Seepärast pandi sellele linnale nimeks Soar.
23 Päike oli just tõusnud maa kohale, kui Lott jõudis Soari.
24 Ja Issand laskis sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld Issanda juurest taevast
25 ning hävitas need linnad ja kogu ümbruskonna, kõik linnade elanikud ja maa taimestiku.
26 Aga Loti naine, kes ta järel käis, vaatas tagasi ja muutus soolasambaks.
27 Ja Aabraham läks hommikul vara paika, kus ta Issanda ees oli seisnud,
28 heitis pilgu alla Soodoma ja Gomorra poole ja kogu ümbruskonna maapinnale, vaatas, ja ennäe, maast tõusis suits otsekui sulatusahju suits.
29 Kui Jumal oli segi paisanud ümbruskonna linnad, mõtles Jumal Aabrahamile ja saatis Loti ära selle hävituse keskelt, millega ta segi paiskas need linnad, kus Lott oli elanud.
30 Ja Lott läks Soarist üles ning elas mäestikus koos oma kahe tütrega, sest ta kartis elada Soaris; ta elas ühes koopas, tema ise ja ta mõlemad tütred.
31 Kord ütles vanem nooremale: „Meie isa on vana ja maal pole ühtegi meest, kes tuleks meie juurde kogu maailma kombe järgi.
32 Tule, joodame oma isa veiniga ja magame temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!”
33 Ja nad jootsid oma isa sel ööl veiniga ja vanem läks ning magas oma isaga; see ei märganudki, millal too maha heitis või üles tõusis.
34 Ja järgmisel päeval ütles vanem nooremale: „Vaata, ma magasin eile oma isaga. Joodame ka sel ööl teda veiniga, siis mine maga sina temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!”
35 Ja nad jootsid ka sel ööl oma isa veiniga ja noorem läks ning magas temaga; see ei märganudki, millal too maha heitis või üles tõusis.
36 Ja Loti mõlemad tütred jäid oma isast lapseootele.
37 Ja vanem sünnitas poja ning pani temale nimeks Moab; see on moabide isa tänapäevani.
38 Ja noorem sünnitas ka poja ning pani temale nimeks Ben-Ammi; see on ammonlaste isa tänapäevani.
1. Moosese 20
1 Ja Aabraham siirdus sealt Lõunamaale ning asus elama Kaadesi ja Suuri vahele; ta elas Geraris võõrana.
2 Ja Aabraham ütles oma naise Saara kohta: „Ta on minu õde.” Siis Gerari kuningas Abimelek läkitas järele ja võttis Saara.
3 Aga Jumal tuli Abimeleki juurde öösel unes ja ütles temale: „Vaata, sa pead surema naise pärast, kelle sa enesele võtsid, sest ta on abielunaine!”
4 Abimelek aga ei olnud temasse puutunud ja vastas: „Issand, kas tahad surmata ka õiget rahvast?
5 Eks ta öelnud mulle: Ta on minu õde? Ja tema ütles ka ise: Ta on mu vend. Ma tegin seda vaga südame ja süütute kätega.”
6 Siis ütles Jumal temale unes: „Minagi tean, et sa tegid seda vaga südamega ja ma hoidsin sind ka minu vastu pattu tegemast: sellepärast ma ei lasknud sind temasse puutuda.
7 Ja nüüd anna mehele naine tagasi, sest ta on prohvet ja ta palvetab sinu pärast, et sa jääksid elama. Aga kui sa tagasi ei anna, siis tea, et sina ja kõik, kes sul on, peate surema!”
8 Ja Abimelek tõusis hommikul vara, kutsus kõik oma sulased ning rääkis kõik need sõnad nende kuuldes; ja mehed kartsid väga.
9 Siis Abimelek kutsus Aabrahami ja ütles temale: „Mis sa meile tegid! Millega ma sinu vastu pattu tegin, et sa tõid suure süü minu ja mu kuningriigi peale? Sa oled minuga teinud sündmatuid tegusid!”
10 Ja Abimelek küsis Aabrahamilt: „Mida sa mõtlesid seda asja tehes?”
11 Ja Aabraham vastas: „Mina mõtlesin ainult, et selles paigas ei ole jumalakartust ja mind tapetakse mu naise pärast.
12 Ja tema ongi tõepoolest mu õde: mu isa tütar, kuigi mitte mu ema tütar; seetõttu ta sai mu naiseks.
13 Aga kui Jumal saatis mind isamajast rändama, ütlesin ma temale: Osuta mulle seda armastust, et sa kõigis paigus, kuhu tuleme, minu kohta ütled: Ta on mu vend.”
14 Siis Abimelek võttis lambaid, kitsi ja veiseid, sulaseid ja teenijaid ja andis Aabrahamile; ja ta andis temale tagasi Saara, ta naise.
15 Ja Abimelek ütles: „Vaata, mu maa on lahti sinu ees, ela, kus sulle meeldib!”
16 Ja Saarale ta ütles: „Näe, ma annan su vennale tuhat hõbetükki. Vaata, see olgu sulle hüvituseks kõigi ees, kes su juures on. Sa oled kõiges õigeks osutunud.”
17 Ja Aabraham palus Jumalat ja Jumal tegi terveks Abimeleki, ta naise ja ta teenijad, nõnda et nad said lapsi,
18 sest Issand oli sulgenud kõvasti kõik emaihud Abimeleki kojas Saara, Aabrahami naise pärast.