Arm mind kannab, jõudu annab,
armu varal elan ma.
Armust saan ma kõik, mis vaja,
armul pole põhja, raja,
kõik mu puudust täidab ta.
Tühjalt tulen, täielt lähen –
iga päev nii kordub see.
Kosutav ja õnnis nõnda
armulapsena end tunda;
rõõmsaks teeb see elutee.
Armust laulan, kuni elan,
armu varjus suren ka.
Taevasse kui ükskord tulen,
sealgi armukiitust kuulen,
armukiitust lõpmata.
Sõnad: Peeter Sink (1902-1957)
Muusika: Marje Sink (1910-1979)