Päev 159 - Oleviste kogudus

Piibli aastane lugemisplaan 2025

Päev 159

Pühapäev, 08. juuni 2025

Allikas: Piibel.net - Eesti Piibliselts, 1997 aasta tõlge

Päeva kirjakohad:
  • 2Sm 13
  • Ap 4:23-37
  • Ap 5:1-11
  • Ps 71:9-18

2. Saamueli 13
1  Ja pärast seda sündis järgmine lugu: Absalomil, Taaveti pojal, oli ilus õde, Taamar nimi; ja Amnon, Taaveti poeg, armastas teda. 
2  Amnon oli oma õe Taamari pärast nõnda õnnetu, et ta otsekui põdes, sest too oli neitsi ja Amnoni silmis näis olevat võimatu temaga midagi teha. 
3  Aga Amnonil oli sõber, Joonadab nimi, Taaveti venna Simea poeg; ja Joonadab oli väga tark mees. 
4  Ja see küsis temalt: „Mispärast sa, kuningapoeg, oled igal hommikul nõnda norus? Kas sa ei tahaks mulle rääkida?” Ja Amnon vastas temale: „Ma armastan Taamarit, oma venna Absalomi õde.” 
5  Ja Joonadab ütles temale: „Heida voodisse ja tee ennast haigeks! Kui su isa tuleb sind vaatama, siis ütle temale: Luba, et mu õde Taamar tuleb ja söödab mind leivaga ja valmistab mu silma ees rooga, nõnda et ma näen ja saan tema käest süüa!” 
6  Ja Amnon heitiski maha ning tegi ennast haigeks. Ja kui kuningas tuli teda vaatama, siis ütles Amnon kuningale: „Luba mu õde Taamar tulla, et ta valmistaks mu silma ees paar kooki ja ma saaksin ta käest süüa!” 
7  Ja Taavet läkitas sõna Taamarile ta kotta, öeldes: „Mine ometi oma venna Amnoni kotta ja valmista temale rooga!” 
8  Siis läks Taamar oma venna Amnoni kotta, kes oli maha heitnud. Ja ta võttis taigna, sõtkus ning valmistas ta silma ees koogid ja küpsetas need. 
9  Ja ta võttis panni ning tühjendas Amnoni nähes, aga too ei tahtnud süüa. Ja Amnon ütles: „Saatke kõik inimesed mu juurest välja!” Ja kõik inimesed läksid ta juurest välja. 
10  Siis ütles Amnon Taamarile: „Too roog kambrisse, et ma saaksin sinu käest süüa!” Ja Taamar võttis koogid, mis ta oli valmistanud, ja viis kambrisse oma vennale Amnonile. 
11  Aga kui ta ulatas temale, et ta sööks, siis haaras Amnon temast kinni ja ütles temale: „Tule maga minu juures, mu õde!” 
12  Aga too ütles temale: „Ei, mu vend, ära naera mind ära! Sest Iisraelis ei tohi nõnda teha! Ära tee seda häbitegu! 
13  Ja mina, kuhu ma peaksin viima oma häbi? Sina ise oled siis ka nagu üks jõledaist Iisraelis! Aga räägi nüüd ometi kuningaga, sest ta ei keela mind sulle!” 
14  Aga Amnon ei tahtnud kuulata tema häält, vaid sai tema üle võimuse, naeris tema ära ja magas tema juures. 
15  Seejärel aga vihkas Amnon teda üpris suure vihaga, nõnda et viha, millega ta vihkas, oli suurem kui armastus, millega ta oli teda armastanud. Ja Amnon ütles temale: „Tõuse üles, mine ära!” 
16  Aga ta vastas temale: „Kui sa mind välja ajad, siis on see kuritegu suurem kui too teine, mis sa mulle tegid!” Kuid Amnon ei tahtnud teda kuulata, 
17  vaid kutsus oma poisi, kes teda teenis, ja ütles: „Aja ta ometi välja minu juurest ja sule uks tema taga!” 
18  Taamaril oli seljas pikk kirju rüü, sest kuninga tütred, kes olid neitsid, kandsid seesuguseid ülekuubi; ja Amnoni teener saatis ta välja ning sulges ukse tema taga. 
19  Siis Taamar pani enesele tuhka pea peale ja käristas lõhki kirju rüü, mis tal seljas oli, pani oma käe enesele pea peale ning läks ja kisendas lakkamata. 
20  Ja Absalom, tema vend, ütles talle: „Kas su vend Amnon oli sinu juures? Aga nüüd, mu õde, vaiki, ta on ju sinu vend! Ära võta seda asja südamesse!” Ja nõnda jäi Taamar hüljatuna oma venna Absalomi kotta. 
21  Kui kuningas Taavet kuulis sellest kõigest, siis ta vihastas väga. 
22  Ja Absalom ei rääkinud Amnoniga ei halba ega head, sest Absalom vihkas Amnonit, sellepärast et too oli tema õe Taamari ära naernud. 
23  Aga kahe aasta pärast juhtus, et Absalomil olid lambaniitjad Baal-Haasoris, mis on Efraimi juures; ja Absalom kutsus sinna kõik kuningapojad. 
24  Ja Absalom tuli kuninga juurde ning ütles: „Vaata nüüd, su sulasel on lambaniitjad; tulgu ometi kuningas koos sulastega oma sulase juurde!” 
25  Aga kuningas vastas Absalomile: „Ei, mu poeg, me ei lähe ometi mitte kõik, et me ei oleks sulle koormaks.” Absalom käis temale peale, aga ta ei tahtnud minna, vaid andis oma õnnistuse. 
26  Ent Absalom ütles: „Kui mitte, siis tulgu ometi mu vend Amnon meiega!” Ja kuningas küsis temalt: „Mispärast peaks tema minema koos sinuga?” 
27  Aga kui Absalom käis temale peale, siis ta laskis Amnoni ja kõik kuningapojad minna koos temaga. 
28  Ja Absalom käskis oma poisse, öeldes: „Pidage nüüd silmas, millal Amnoni süda on veinirõõmus ja mina teile ütlen: ‘Lööge Amnon maha!’, siis surmake ta kartmata! Eks ole nõnda, et mina olen teid käskinud? Olge julged ja vahvad mehed!” 
29  Ja Absalomi poisid talitasid Amnoniga, nõnda nagu Absalom oli käskinud. Siis kõik kuningapojad tõusid üles, istusid igaüks oma muula selga ja põgenesid. 
30  Ja nende teel olles sündis, et kuuldus jõudis Taavetini, räägituna nõnda: „Absalom on löönud maha kõik kuningapojad ja neist ei ole järele jäänud ainsatki.” 
31  Siis kuningas tõusis ja käristas oma riided lõhki ning heitis maa peale maha; ja kõik ta sulased seisid lõhkikäristatud riietega. 
32  Aga Joonadab, Taaveti venna Simea poeg, kostis ning ütles: „Ärgu mõelgu mu isand, et tapetud on kõik noored mehed, kuningapojad, vaid üksnes Amnon on surnud! Sest Absalomi käsul oli see juba määratud päevast, mil ta oma õe Taamari ära naeris. 
33  Ärgu siis nüüd mu isand kuningas võtku seda südamesse, et ta mõtleb: Kõik kuningapojad on surnud, sest üksnes Amnon on surnud!” 
34  Absalom aga põgenes. Ja kui noor mees, kes oli piiluriks, oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli palju rahvast tema taga olevalt teelt, mäekülje poolt. 
35  Siis ütles Joonadab kuningale: „Ennäe, kuningapojad tulevad! On sündinud nõnda, nagu su sulane rääkis.” 
36  Ja kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tulid kuningapojad, kes tõstsid häält ja nutsid. Ka kuningas ja kõik ta sulased nutsid väga kibedasti. 
37  Aga Absalom oli põgenenud ja läinud Gesuri kuninga Talmai, Ammihudi poja juurde. Ja Taavet leinas oma poega kõik need päevad. 
38  Kui Absalom oli põgenenud ja jõudnud Gesurisse, siis jäi ta sinna kolmeks aastaks. 
39  Ja kuningas Taavet loobus Absalomi vastu välja minemast, sest ta harjus sellega, et Amnon oli surnud. 

Psalm 71
9  Ära heida mind ära mu vanas eas, ära hülga mind, kui mu ramm lõpeb! 
10  Sest mu vaenlased räägivad mu vastu, ja kes varitsevad mu hinge, peavad üheskoos nõu 
11  ning ütlevad: „Jumal on tema hüljanud, jälitage teda ning võtke ta kinni, sest ei ole, kes ta ära kisuks meie käest!” 
12  Oh Jumal, ära ole minust kaugel, mu Jumal, tõtta mulle appi! 
13  Jäägu häbisse ja hukkugu minu hinge vastased; olgu häbistusse ja teotusse mähitud need, kes otsivad minu õnnetust! 
14  Aga mina ootan alati ja suurendan kogu su kiidetavust. 
15  Mu suu peab jutustama sinu õiglusest ja su päästetegudest kogu päeva, sest ma ei tea nende arvu. 
16  Ma tulen Issanda Jumala vägitegudega, ma tunnistan üksnes sinu õiglust. 
17  Jumal, sa oled mind õpetanud mu noorest east, ja sestsaadik ma kuulutan sinu imesid. 
18  Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ja halliks, kuni ma kuulutan sinu käsivart praegusele põlvele ja su vägevust kõigile järeltulijaile! 

Apostlite 4
23  Pärast vabanemist tulid Peetrus ja Johannes omade juurde ja jutustasid, mida ülempreestrid ja vanemad neile olid öelnud. 
24  Aga seda kuuldes tõstsid need ühel meelel häält Jumala poole, öeldes: „Issand, sina, kes sa oled teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis on nende sees, 
25  kes sa oled meie isa Taaveti, oma sulase suu kaudu Püha Vaimu läbi öelnud: „Miks paganad möllavad ja rahvad taotlevad tühja? 
26  Ilmamaa kuningad on astunud siia ja vürstid on kogunenud ühte paika Issanda vastu ja tema Messia vastu.” 
27  Sest tõepoolest, selles linnas on Heroodes ja Pontius Pilaatus kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga sinu püha sulase Jeesuse vastu, keda sa oled võidnud, 
28  et teha seda, mis sinu käsi ja nõu olid ette määranud sündima. 
29  Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna, 
30  sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi.” 
31  Ja nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti. 
32  Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing ning keegi ei öelnud oma vara kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine. 
33  Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide peal. 
34  Nende seas ei olnud keegi puuduses, sest kõik, kes olid maade või majade omanikud, tõid müümisel saadud raha 
35  ja panid apostlite jalge ette. Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas keegi vajas. 
36  Näiteks Joosep, Küprose saarelt pärit leviit, keda apostlid hüüdsid lisanimega Barnabaseks, mis tähendab Julgustuse poeg, 
37  müüs ära oma põllu ning tõi raha ja pani apostlite jalge ette. 

Apostlite 5
1  Aga keegi mees, Hananias nimi, oli koos oma naise Safiiraga müünud omandi 
2  ja osa saadud rahast naise teades kõrvale toimetanud, ja osa ta tõi ja pani apostlite jalgade ette. 
3  Siis ütles Peetrus: „Hananias, mispärast on saatan vallanud su südame, et sa valetasid Pühale Vaimule ja toimetasid kõrvale osa maatüki eest saadud rahast? 
4  Eks see sinu käes olles olnud su oma ja müüdunagi sinu meelevallas? Mispärast sa oled selle ette võtnud oma südames? Sa ei ole valetanud inimestele, vaid Jumalale.” 
5  Neid sõnu kuuldes langes Hananias maha ja heitis hinge. Ja suur kartus tuli kõikide peale, kes seda kuulsid. 
6  Noormehed aga tõusid ja mässisid ta linasse, kandsid välja ja matsid maha. 
7  Umbes kolme tunni pärast juhtus, et tema naine tuli sisse ega teadnud, mis oli sündinud. 
8  Peetrus küsis temalt: „Ãœtle mulle, kas te müüsite maatüki sellise hinnaga?” Tema ütles: „Jah, selle hinnaga.” 
9  Peetrus ütles nüüd talle: „Mispärast te olete ühte nõusse heitnud, et Issanda Vaimu kiusata? Ennäe, nende jalad, kes su mehe on matnud, on ukse taga ja nad kannavad välja sinugi.” 
10  Otsekohe kukkus naine tema jalge ette ja heitis hinge. Ja kui noormehed sisse tulid, leidsid nad ta surnud olevat ning kandsid ta välja ja matsid ta tema mehe kõrvale. 
11  Ja suur kartus tuli terve koguduse peale ja kõikide peale, kes seda kuulsid.