1. Kuningate 12
25 Siis Jerobeam kindlustas Sekemi Efraimi mäestikus ja elas seal; ja sealt ta läks ning kindlustas Penueli.
26 Ja Jerobeam mõtles oma südames: „Nüüd läheb kuningriik tagasi Taaveti soole.
27 Kui see rahvas läheb ohverdama tapaohvreid Issanda kojas Jeruusalemmas, siis pöördub selle rahva süda nende isanda, Juuda kuninga Rehabeami poole ja nad tapavad minu ning pöörduvad Juuda kuninga Rehabeami poole.”
28 Ja kuningas pidas nõu, valmistas siis kaks kuldvasikat ning ütles rahvale: „Saagu teile küllalt Jeruusalemma minekust! Vaata, Iisrael, siin on sinu jumalad, kes tõid sind ära Egiptusemaalt.”
29 Ja ta pani ühe Peetelisse ja teise Daani.
30 Sellest aga tuli patt, et rahvas läks neist ühe juurde kuni Daanini.
31 Ja Jerobeam ehitas ohvriküngastele kodasid ning seadis preestreid igasugu rahvast, kes ei olnud leviidid.
32 Ja ta seadis kaheksanda kuu viieteistkümnendale päevale samasuguse püha, nagu oli Juudamaal, ja läks ise üles altarile; nõnda tegi ta Peetelis, et ohverdada vasikaile, mis ta oli teinud. Ja ta seadis Peetelis preestrid ohvriküngaste tarvis, mis ta oli teinud.
33 Ta tõusis altarile, mille ta Peetelis oli teinud, kaheksanda kuu viieteistkümnendal päeval, selles kuus, mille ta ise oli määranud ja seadnud pühaks Iisraeli lastele; ta tõusis altarile suitsutama.
1. Kuningate 13
1 Ja vaata, Issanda käsul tuli üks jumalamees Juudast Peetelisse, siis kui Jerobeam seisis altari juures, et suitsutada.
2 Ta hüüdis Issanda käsul altari poole ja ütles: „Altar, altar! Nõnda ütleb Issand: Vaata, Taaveti soole sünnib poeg, Joosija nimi, ja tema tapab su peal ohvriküngaste preestrid, kes suitsutavad su peal, ja su peal põletatakse inimluid!”
3 Ja ta andis sel päeval tunnustähe, öeldes: „See on tunnustäheks, et Issand on kõnelnud: Vaata, altar lõhkeb ja tuhk, mis selle peal on, pillutatakse laiali.”
4 Kui kuningas kuulis jumalamehe sõnu, mis too hüüdis Peeteli altari poole, siis sirutas Jerobeam altari juurest oma käe välja ja hüüdis: „Võtke ta kinni!” Aga käsi, mille ta sirutas tema poole, kuivetus ja ta ei suutnud seda tagasi tõmmata.
5 Ja altar lõhkes ning tuhk pillutati altarilt, nagu oli tunnustäht, mille jumalamees oli andnud Issanda käsul.
6 Siis kuningas hakkas kõnelema ja ütles jumalamehele: „Leevenda ometi Issanda, oma Jumala palet ja palveta minu eest, et ma saaksin käe tagasi!” Ja jumalamees leevendas Issanda palge ning kuningas sai oma käe tagasi ja see oli nagu ennegi.
7 Ja kuningas ütles jumalamehele: „Tule koos minuga koju ja võta kehakinnitust, siis ma annan sulle ühe kingituse!”
8 Aga jumalamees vastas kuningale: „Kui sa annaksid mulle ka poole oma kojast, ei tuleks ma sinuga kaasa; siin paigas ei söö ma leiba ega joo vett.
9 Sest nõnda on mind kästud Issanda sõnaga, kes ütleb: Ära söö leiba ja ära joo vett, ja ära mine tagasi sedasama teed, mida sa tulid!”
10 Ja ta läks teist teed ega läinud tagasi seda teed, mida mööda ta oli Peetelisse tulnud.
11 Aga Peetelis elas keegi vana prohvet; tema pojad tulid ja jutustasid temale kõigist tegudest, mis jumalamees sel päeval Peetelis oli teinud, ja sõnadest, mis ta kuningale oli öelnud. Kui nad olid jutustanud oma isale,
12 siis küsis nende isa neilt: „Missugust teed ta läks?” Ja ta pojad olid näinud teed, mida mööda läks jumalamees, kes oli tulnud Juudamaalt.
13 Siis ta ütles oma poegadele: „Saduldage mulle eesel!” Nad saduldasid temale eesli ja ta istus selle selga,
14 läks jumalamehele järele ning leidis tolle istumas tamme all; ta küsis temalt: „Kas sina oled see jumalamees, kes tuli Juudamaalt?” Ja ta vastas: „Olen.”
15 Siis ta ütles temale: „Tule koos minuga koju ja võta leiba!”
16 Aga ta vastas: „Ma ei või sinuga tagasi minna ega sinuga kaasa tulla; samuti ei söö ma leiba ega joo vett siin paigas koos sinuga.
17 Sest mulle on öeldud Issanda sõna läbi: Sa ei tohi seal leiba süüa ega vett juua; sa ei tohi tulla tagasi sedasama teed, mida sa läksid!”
18 Aga ta ütles temale: „Ka mina olen prohvet nagu sinagi, ja ingel kõneles mulle Issanda sõna läbi, öeldes: Vii ta enesega oma koju, et ta saaks leiba süüa ja vett juua!” Aga seda ta valetas temale.
19 Siis läks jumalamees koos temaga tagasi ning sõi ta kojas leiba ja jõi vett.
20 Aga kui nad lauas istusid, tuli Issanda sõna prohvetile, kes oli ta tagasi toonud,
21 ja ta hüüdis jumalamehele, kes oli tulnud Juudast, öeldes: „Nõnda ütleb Issand: Sellepärast et sa oled vastu pannud Issanda suule ega ole pidanud käsku, mis Issand, su Jumal, sulle andis,
22 vaid oled tagasi tulnud ja söönud leiba ja joonud vett paigas, mille kohta ma sulle ütlesin, et ära söö leiba ja ära joo vett, muidu ei saa su laip su vanemate hauda.”
23 Pärast seda kui ta oli söönud leiba, ja pärast seda kui ta oli joonud, saduldati temale eesel, prohveti oma, kes oli ta tagasi toonud.
24 Ja kui ta läks, siis juhtus temale tee peal vastu lõvi ja see surmas tema; ta laip oli paisatud teele ja eesel seisis selle kõrval, ka lõvi seisis laiba kõrval.
25 Ja vaata, mehed läksid mööda ja nägid teele paisatud laipa ja lõvi seisvat laiba kõrval. Nad tulid ja jutustasid sellest linnas, kus vana prohvet elas.
26 Kui prohvet, kes oli ta teelt tagasi toonud, kuulis seda, siis ta ütles: „See on see jumalamees, kes pani vastu Issanda sõnale. Sellepärast andis Issand tema lõvi küüsi, ja see on tema maha murdnud ning surmanud, nagu oli Issanda sõna, mis ta oli temale öelnud.”
27 Ja ta rääkis oma poegadega, öeldes: „Saduldage mulle eesel!” Ja nad saduldasid.
28 Siis ta läks ning leidis tema laiba teele paisatuna, laiba kõrval aga seisid eesel ja lõvi; lõvi ei olnud laipa söönud ega eeslit maha murdnud.
29 Prohvet tõstis siis jumalamehe laiba üles, pani selle eesli selga ja viis tagasi; ja vana prohvet tuli linna leinakaebust tegema ja teda matma.
30 Ta pani tema laiba oma hauda ja nad tegid temale leinakaebust: „Oh häda, mu vend!”
31 Ja pärast seda kui ta oli tema matnud, rääkis ta oma poegadega, öeldes: „Kui mina suren, siis matke mind hauda, kuhu jumalamees on maetud; pange minu luud tema luude kõrvale!
32 Sest see asi sünnib tõesti, mis ta Issanda käsul hüüdis Peetelis oleva altari ja kõigi Samaaria linnades olevate ohvrikünkakodade vastu.”
33 Pärast seda lugu ei pöördunud Jerobeam ometi mitte oma kurjalt teelt, vaid seadis jälle ohvriküngaste preestreid igasugu rahvast; kes aga soovis, selle käe ta täitis ja see sai ohvrikünka preestriks.
34 Ja see asi sai patuks Jerobeami soole, põhjuseks seda hukata ja maa pealt hävitada.
1. Kuningate 14
1 Sel ajal haigestus Abija, Jerobeami poeg.
2 Ja Jerobeam ütles oma naisele: „Võta nüüd kätte ja moonda ennast, nõnda et ei tunta, et sa oled Jerobeami naine, ja mine Siilosse! Vaata, seal on prohvet Ahija, kes rääkis minust, et ma saan selle rahva kuningaks.
3 Võta kaasa kümme leiba, korpe ja kruus mett ning mine tema juurde; küllap ta kuulutab sulle, mis poissi ootab!”
4 Ja Jerobeami naine tegi nõnda, võttis kätte ja läks Siilosse ning tuli Ahija kotta; aga Ahija ei näinud enam, sest vanaduse tõttu olid ta silmad tuhmunud.
5 Kuid Issand oli Ahijale öelnud: „Vaata, Jerobeami naine tuleb sinult küsima oma poja kohta, sest too on haige. Ãœtle temale nõnda ja nõnda! Kui ta tuleb, siis on ta ennast tundmatuks teinud.”
6 Kui siis Ahija kuulis jalgade kobinat, kui naine uksest sisse astus, ütles ta: „Tule sisse, Jerobeami naine! Miks sa ennast tundmatuks teed? Mind on läkitatud su juurde kõva sõnaga.
7 Mine ütle Jerobeamile: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Sellepärast et ma rahva hulgast olen sind ülendanud ja pannud vürstiks oma Iisraeli rahvale
8 ning olen kiskunud kuningriigi Taaveti soo käest ja andnud sinule – sina aga ei ole olnud nagu mu sulane Taavet, kes pidas mu käske ja kes käis mu järel kõigest oma südamest, tehes ainult seda, mis õige oli minu silmis,
9 vaid sa oled teinud rohkem kurja kui kõik, kes enne sind on olnud, ja sa oled läinud ning valmistanud enesele teisi jumalaid ja valatud kujusid, et mind vihastada, ja oled mind heitnud oma selja taha,
10 sellepärast, vaata, saadan mina Jerobeami soole õnnetuse ja hävitan Jerobeamilt meesolendid, niihästi orjad kui vabad Iisraelis, ja ma pühin Jerobeami soo järelt, otsekui pühitakse sõnnikut, kuni see lõpeb.
11 Kes Jerobeami omadest surevad linnas, neid söövad koerad, ja kes surevad väljal, neid söövad taeva linnud. Sest Issand on rääkinud.
12 Sina aga tõuse, mine oma kotta! Niipea kui su jalg jõuab linna, sureb laps.
13 Kogu Iisrael leinab teda ja nad matavad ta, sest Jerobeami omadest saab üksnes tema hauda, sellepärast et Jerobeami soos leidub ainult temas midagi head Issanda, Iisraeli Jumala ees.
14 Aga Issand tõstab enesele Iisraeli kuninga, kes hävitab Jerobeami soo. See on see päev, ja mis nüüd veel?
15 Issand lööb Iisraeli, nõnda et see kõigub nagu pilliroog vees, ja kitkub Iisraeli sellelt healt maalt, mille ta on andnud nende vanemaile, ja pillutab nad teisele poole Frati jõge, sellepärast et nad on teinud endile viljakustulbad Issanda vihastamiseks.
16 Ja ta annab Iisraeli ära Jerobeami pattude pärast, mis ta on teinud ja millega ta on saatnud Iisraeli pattu tegema.”
17 Siis Jerobeami naine tõusis üles ja läks ning tuli Tirsasse; aga kui ta jõudis koja läveni, siis suri poiss.
18 Ta maeti, ja kogu Iisrael tegi tema pärast leinakaebust Issanda sõna järgi, nagu ta oli rääkinud oma sulase, prohvet Ahija läbi.
19 Ja mis veel tuleks öelda Jerobeamist, kuidas ta sõdis ja kuidas ta valitses, vaata, sellest on kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus.
20 Ja aega, mis Jerobeam valitses, oli kakskümmend kaks aastat; siis ta läks magama oma vanemate juurde ja tema poeg Naadab sai tema asemel kuningaks.
Psalm 78
1 Aasafi õpetuslaul. Pane tähele, mu rahvas, minu Seadust, pöörake oma kõrvad minu sõnade poole!
2 Ma avan oma suu õpetussõnadega, ma ilmutan mõistatusi muistsest ajast.
3 Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutustanud,
4 seda me ei taha salata nende laste eest; me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud.
5 Ta asetas tunnistuse Jaakobisse ja seadis Iisraelisse Seaduse, mida ta käskis meie esivanemail teatada oma lastele,
6 et tulevane põlv seda tunneks, lapsed, kes sünnivad, et nemadki tõuseksid seda jutustama oma lastele,
7 ja et nad paneksid oma lootuse Jumala peale ega unustaks Jumala tegusid, vaid peaksid tema käske
8 ega oleks nagu nende esivanemad, kangekaelne ja tõrges sugu, sugu, kelle süda ei olnud kindel ja kelle vaim ei olnud ustav Jumalale.
Apostlite 16
1 Paulus saabus Derbesse ja Lüstrasse. Ja vaata, seal oli jünger, uskliku juudi naise poeg, aga kreeka isast, Timoteos nimi,
2 kelle kohta Lüstra ja Ikoonioni vennad andsid hea tunnistuse.
3 Paulus tahtis teda enesega teele kaasa. Ja ta võttis ning lõikas tema ümber kohalike juutide pärast, sest need kõik teadsid, et Timoteose isa oli olnud kreeklane.
4 Kui nad siis linnu mööda käisid, andsid nad kogudustele täitmiseks need korraldused, mis apostlid ja vanemad Jeruusalemmas olid otsustanud.
5 Nõnda siis kinnitati kogudusi usus ja nende arv kasvas päevast päeva.
6 Ja nemad läksid läbi Früügia- ja Galaatiamaa, sest Püha Vaim oli keelanud neil sõna rääkimast Aasias.
7 Kui nad jõudsid Müüsiani, püüdsid nad matkata Bitüüniasse, aga Jeesuse Vaim ei lubanud.
8 Nii tulid nad Müüsiast möödudes alla Troasesse.
9 Ja Paulus nägi öösel nägemuse: üks makedoonia mees seisis ja palus teda: „Tule meie juurde Makedooniasse ja aita meid!”
10 Kui ta oli seda nägemust näinud, püüdsime kohe minna Makedooniasse, olles veendunud, et Issand on meid kutsunud neile evangeeliumi kuulutama.
11 Siis me purjetasime Troasest välja ja tulime otseteed Samotraakesse, järgmisel päeval aga Neapolisse
12 ja sealt Filippisse, mis on tähtsaim linn tolles Makedoonia osas, Rooma koloonia. Selles linnas me viibisime mõned päevad.
13 Ja hingamispäeval me läksime linnaväravast välja jõe äärde, kus me arvasime olevat palvepaiga. Me istusime maha ja rääkisime kokkutulnud naistega.
14 Ka üks jumalakartlik naine, Lüüdia nimi, purpurimüüja Tüatiira linnast, kuulas, ning Issand avas tema südame, nii et ta pani tähele, mida Paulus rääkis.
15 Aga kui Lüüdia ja ta pere olid ristitud, palus ta meid: „Tulge minu kotta ja jääge sinna, kui te arvate, et ma olen ustav Issandale!” Ja ta käis meile peale.