Psalm 17
1 Taaveti palve. Kuule, Issand, mu õiget asja, pane tähele mu härrast hüüdmist, võta kuulda mu palvet, mis pole petiste huulte oma!
2 Sinu palge eest tulgu mulle õiglane otsus, sinu silmad näevad, mis on õige!
3 Kui sa katsud läbi mu südame, tuled öösel mind vaatama ja uurid mind – siis sa ei leia midagi. Kui ma mõtlesin kurja, siis ei pääsenud see üle mu huulte.
4 Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest.
5 Mu sammud hoidsid kinni su jälgedest, mu jalad ei kõikunud.
Matteuse 19
1 Ja sündis, et kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, lahkus ta Galileast ja tuli Juudamaa alale sinnapoole Jordanit.
2 Ja talle järgnesid rahvahulgad, ning ta tegi nad seal terveks.
3 Ja Jeesuse juurde astus varisere, kes küsisid teda kiusates: „Kas tohib oma naist minema ajada mis tahes põhjusel?”
4 Tema aga vastas: „Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?”
5 ja ütles: „Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks.
6 Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!”
7 Nad ütlesid talle: „Mispärast siis Mooses on käskinud anda lahutustunnistuse, kui tahetakse naist minema ajada?”
8 Jeesus vastas neile: „Teie kõva südame pärast lubas Mooses teid oma naist minema ajada, algul aga ei olnud see nõnda.
9 Aga mina ütlen teile: Kes iganes ajab minema oma naise muidu kui liiderdamise pärast ja abiellub teisega, rikub abielu abiellub minema aetud naisega, rikub abielu].”
10 Jüngrid ütlesid talle: „Kui naisevõtmisega on lugu nõnda, siis on kasulikum jätta abiellumata.”
11 Tema aga ütles neile: „Seda sõna ei taipa igaüks, vaid ainult need, kellele antakse.
12 On ju abieluks kõlbmatuid, kes nõnda on sündinud emaihust, ja on kohitsetuid, kes on inimeste kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud. Kes suudab taibata, taibaku!”
13 Siis toodi Jeesuse juurde lapsi, et ta paneks oma käed nende peale ja palvetaks. Jüngrid sõitlesid toojaid.
14 Aga Jeesus ütles: „Laske lapsed olla ja ärge keelake neid minu juurde tulemast, sest selliste päralt on taevariik!”
15 Ja ta pani oma käed laste peale. Ning läks sealt ära.
Iiob 4
1 Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
2 „Ega püüe sinuga rääkida tüüta sind? Aga kes võiks sõnu peatada?
3 Vaata, sina õpetasid paljusid ja kinnitasid nõrku käsi.
4 Su sõnad tõstsid üles komistaja ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks.
5 Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa nõrked, see puudutab sind ja sa jahmud.
6 Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus ja su laitmatud eluviisid su ootus?
7 Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud?
8 Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda.
9 Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust.
10 Lõvi möirgamine, lõvi hääl, ja noorte lõvide hambad – need murtakse.
11 Lõvi hukkub saagi puudusel ja emalõvi kutsikad aetakse laiali.
12 Mulle tuli vargsi sõna ja mu kõrv kuulis sellest sosinat
13 öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale.
14 Hirm haaras mind ja värin ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma.
15 Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti.
16 Ta seisatas, aga ta välimust ma ei tundnud – üks kuju mu silma ees. Vaikus. Siis ma kuulsin häält:
17 „Ons inimene õige Jumala ees või mees puhas oma Looja ees?”
18 Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks,
19 veel vähem siis neid, kes elavad savihooneis, mille alusmüürid on põrmus. Need lüüakse rutemini pihuks kui koi.
20 Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks, märkamata hukkuvad nad igaveseks.
21 Eks nende telginöörid kista üles? Nad surevad, ilma et taipaksidki.
Iiob 5
1 Hüüa ometi! Ons keegi, kes sulle vastab? Kelle poole pühadest sa pöördud?
2 Tõesti, meelehärm tapab meeletu ja õhin surmab narri.
3 Ma nägin meeletut juurduvat ja ma sajatasin äkitselt tema eluaset.
4 Tema lapsed jäid kaitsetuks, neid rõhuti väravas ja päästjat ei olnud.
5 Tema lõikuse sõi näljane: kibuvitste vaheltki võttis ta selle, ja janused kahmasid ta varanduse.
6 Sest õnnetus ei tõuse põrmust ega võrsu kannatused mullast,
7 vaid inimene ise sünnib vaevaks ja sädemed lendavad kõrgele.
8 Ometi pöörduksin ma Jumala poole ja viiksin oma asja Jumala ette,
9 kes teeb suuri ja uurimatuid asju, arvutuid imetegusid,
10 kes annab maa peale vihma ja saadab põldudele vee,
11 et tõsta alandlikke kõrgele ja anda leinajaile suurt õnne,
12 kes teeb tühjaks kavalate kavatsused, et nende kätetöö ei läheks korda,
13 kes tabab tarku nende tarkuses, et salalike nõu läheks luhta,
14 et nad päevaajal kohtaksid pimedust ja lõunaajal kobaksid otsekui öösel.
15 Nõnda ta päästab mõõga eest, nende suu eest, vaese vägeva käest,
16 et viletsal oleks lootust ja ülekohus suleks oma suu.
17 Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib. Ära siis põlga Kõigevägevama karistust!
18 Sest tema valmistab küll valu, aga tema ka seob haavad, tema lööb, aga tema käed ka parandavad.
19 Kuuest hädast päästab ta sind ja seitsmendas ei puutu sinusse kuri.
20 Näljas lunastab ta sind surmast ja sõjas mõõga käest.
21 Keelepeksu eest oled sa peidetud ja sul pole karta hävingut, kui see tuleb.
22 Sa võid naerda hävingut ja nälga ja sul pole vaja karta maa loomi.
23 Sest sul on leping kividega väljal ja metsloomadel on sinuga rahu.
24 Siis sa tunned, et su telgil on rahu, ja kui sa vaatad oma karjamaad, siis ei puudu seal midagi.
25 Ja sa märkad, et su sugu on suur, su järeltulijaid on otsekui rohtu maa peal.
26 Küpses vanuses sa lähed hauda, otsekui naber pannakse rehepõrandale omal ajal.
27 Vaata, seda me oleme uurinud, nõnda see on. Sina aga kuula ja võta see teatavaks!”
Iiob 6
1 Siis vastas Iiob ja ütles:
2 „Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud ja mu õnnetus oleks pandud vaekaussidele.
3 Tõesti, see oleks nüüd raskem kui mereliiv. Seepärast on mu sõnadki tormakad.
4 Sest minus on Kõigevägevama nooled, mu vaim joob nende mürki. Jumala hirmutamised on rivistunud mu vastu.
5 Kas metseesel kisendab noore rohu peal või ammub härg oma sulbi juures?
6 Kas magedat süüakse ilma soolata või on siis maitset kassinaeri limal?
7 Mu hing tõrgub neid puudutamast, need on mulle nagu rüvetatud roog.
8 Oh, et ometi mu palve täide läheks ja Jumal annaks, mida soovin!
9 Otsustaks ometi Jumal mind murda, sirutaks oma käe ja lõikaks katki mu elulõnga,
10 siis oleks mul veel troostigi: ma hüppaksin rõõmu pärast isegi armutus valus, sest ma ei ole salanud Püha sõnu.
11 Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?
12 Ons mu tugevus nagu kivide tugevus või ons mu ihu vaskne?
13 Tõesti, mul enesel ei ole abi ja pääsemine on mu juurest peletatud.
14 Kes põlgab sõbra sõprust, see loobub Kõigevägevama kartusest.
15 Mu vennad on petlikud nagu jõgi, otsekui kuivaks valguvad jõesängid,
16 mis jääst on muutunud tumedaks, kuhu lumi on pugenud peitu;
17 veevaeseks jäädes need vaikivad, kuumuses kaovad oma asemelt.
18 Karavanid põikavad teelt kõrvale, lähevad kõrbe ja hukkuvad.
19 Teema karavanid heidavad pilke, Seeba teekäijad loodavad nende peale:
20 oma lootuses nad jäävad häbisse, sinna jõudes nad pettuvad.
21 Seesuguseiks olete nüüd saanud: te näete kohutavat asja ja kardate.
22 Kas ma olen öelnud: „Andke mulle kingitusi!” või: „Makske oma varandusest minu eest,
23 päästke mind vaenlase võimusest ja lunastage mind vägivallategijate käest!”?
24 Õpetage mind, siis ma vaikin! Tehke mulle selgeks, milles olen eksinud!
25 Otsekohesed sõnad ei olekski kibedad. Aga mis tähendus on teie noomimisel?
26 On teil kavatsus mu sõnu laita? Kas meeltheitja kõne peaks olema nagu tuul?
27 Te heidate liisku isegi vaeslapse pärast ja müüte maha oma sõbra.
28 Aga nüüd vaadake mu peale! Ma tõesti ei valeta teile näkku!
29 Jätke ometi järele, et ei sünniks ülekohut! Jah, jätke järele, sest veel on mul selles asjas õigus!
30 Ons mu keelel ülekohut? Või ei taipa mu suulagi, mis on õnnetus?
Iiob 7
1 Eks ole inimesel maa peal võitlemist ja tema päevad nagu palgalise päevad?
2 Otsekui sulane, kes igatseb varju, ja nagu palgaline, kes ootab oma tasu,
3 nõnda sain ma enesele pärisosaks piinakuud ja mulle määrati vaevaööd.
4 Kui ma magama heidan, siis ma mõtlen: „Millal võin tõusta?” ja kui olen üles tõusnud, siis: „Millal tuleb õhtu?” Ma olen koiduni täis rahutust.
5 Mu ihu on kaetud ussikeste ja mullakamaraga, mu nahk on kärnas ja kurtunud.
6 Mu päevad on kärmemad kui süstik ja lõpevad lootuseta.
7 Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha.
8 Enam ei näe mind silm, mis mind praegu vaatab, su silmad otsivad mind, aga mind ei ole enam.
9 Pilv kaob ja läheb ära: nõnda ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda.
10 Ta ei tule enam tagasi oma kotta ja tema ase ei tunne teda enam.
11 Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, kaeblen oma hinge kibeduses.
12 Kas ma olen meri või meremadu, et sa paned mu üle valve?
13 Kui ma mõtlen: „Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma”,
14 siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega,
15 nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigem surm kui need mu kondid!
16 Küllalt! Ma ei taha elada igavesti! Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk.
17 Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele,
18 vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel?
19 Kas sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt ega jäta mind süljeneelamise ajakski?
20 Kui ma ka olen pattu teinud, mida ma siis sellega teen sinule, sa inimese valvur? Miks panid minu enesele märklauaks ja miks olen saanud sulle koormaks?
21 Miks sa ei anna andeks mu üleastumist ega võta ära mu süüd? Sest nüüd ma lähen mulda magama ja kui sa mind otsid, siis ei ole mind enam.”