Psalm 115
1 Mitte meile, Issand, mitte meile, vaid oma nimele anna au oma helduse pärast, oma ustavuse pärast!
2 Mispärast peaksid paganad ütlema: „Kus on nüüd nende Jumal?”
3 Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.
4 Nende ebajumalad on hõbe ja kuld, inimeste kätetöö.
5 Suu neil on, aga nad ei räägi; silmad neil on, aga nad ei näe;
6 kõrvad neil on, aga nad ei kuule; nina neil on, aga nad ei tunne lõhna;
7 käed neil on, aga nad ei katsu; jalad neil on, aga nad ei kõnni; nende kurk ei kõnele.
8 Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad.
9 Iisrael, looda Issanda peale, tema on teie abi ja teie kilp!
10 Teie, Aaroni sugu, lootke Issanda peale, tema on teie abi ja teie kilp!
11 Teie, kes Issandat kardate, lootke Issanda peale; tema on teie abi ja teie kilp!
Jeremija 1
1 Jeremija, Hilkija poja sõnad. Jeremija oli Benjamini maal Anatotis asuvate preestrite hulgast.
2 Ta sai Issanda sõna Juuda kuninga Joosija, Aamoni poja päevil, tema valitsemise kolmeteistkümnendal aastal,
3 ja siis veel Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja päevil kuni Juuda kuninga Sidkija, Joosija poja üheteistkümnenda aasta lõpuni, kuni Jeruusalemma vangiviimiseni viiendas kuus.
4 Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
5 „Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid, pühitsesin ma sinu: ma panin su rahvastele prohvetiks.”
6 Aga mina ütlesin: „Oh Issand Jumal! Vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor.”
7 Kuid Issand ütles mulle: „Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin.
8 Ära karda neid, sest mina olen sinuga, ja päästan sinu, ütleb Issand.”
9 Ja Issand sirutas oma käe ning puudutas mu suud; ja Issand ütles mulle: „Vaata, ma annan oma sõnad sulle suhu.
10 Vaata, ma panen su täna rahvaste ja kuningriikide üle, kitkuma ja rebima, hävitama ja purustama, istutama ja rajama.”
11 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta küsis: „Mida sa näed, Jeremija?” Mina vastasin: „Ma näen mandlipuu oksa!”
12 Ja Issand ütles mulle: „Sa oled õigesti näinud, sest mina olen valvas oma sõna teoks tegema!”
13 Ja Issanda sõna tuli mulle teist korda; ta küsis: „Mida sa näed?” Mina vastasin: „Ma näen ülekeevat pada põhjakaares!”
14 Ja Issand ütles mulle: „Põhjakaarest pääseb lahti õnnetus kõigi maa elanike peale.
15 Sest vaata, ma kutsun kõiki suguvõsasid põhjapoolseist kuningriikidest, ütleb Issand, ja need tulevad ning asetavad igaüks oma aujärje Jeruusalemma väravate ette ja kõigi selle müüride vastu ümberringi, ja kõigi Juuda linnade vastu.
16 Siis ma mõistan nende üle kohut kõigi nende pahategude eest, et nad jätsid minu maha ja suitsutasid teistele jumalatele ning kummardasid oma kätetööd.
17 Aga sina vööta oma niuded, võta kätte ja räägi neile kõik, mida ma sul käsin. Ära kohku nende ees, et mina sind nende ees ei peaks kohutama!
18 Sest vaata, mina panen su täna kindlustatud linnaks ja raudsambaks ning vaskmüüriks kogu maa vastu, Juuda kuningate, selle vürstide, preestrite ja maa rahva vastu.
19 Nad võitlevad sinu vastu, aga nad ei saa võimust su üle, sest mina olen sinuga, ütleb Issand, ja ma päästan sinu.”
Jeremija 2
1 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
2 „Mine ja kuuluta Jeruusalemma kuuldes ning ütle: Nõnda ütleb Issand: Ma mäletan su noorpõlve kiindumust, su mõrsjapõlve armastust, kui sa käisid mu järel kõrbes, külvamata maal.
3 Iisrael oli pühitsetud Issandale, olles tema uudsevili: kõik, kes teda sõid, said süüdlasteks, nende peale tuli õnnetus, ütleb Issand.
4 Kuulge Issanda sõna, Jaakobi sugu ja kõik Iisraeli soo suguvõsad!
5 Nõnda ütleb Issand: Missuguse ülekohtu leidsid teie vanemad minus, et nad läksid minust eemale ja käisid tühjuse järel ning said tühjuseks?
6 Nad ei küsinud: „Kus on Issand, kes tõi meid Egiptusemaalt, kes juhtis meid kõrbes, lagedal ja auklikul maal, põuasel ja süngel maal, kus ei käi mitte keegi ja kus ei ela ükski inimene?”
7 Mina tõin teid viljakale maale sööma selle vilja ja hüvesid; aga jõudnud sinna, te roojastasite mu maa ja tegite mu pärisosa jäleduseks.
8 Preestrid ei küsinud: „Kus on Issand?” Seaduse seletajad ei tundnud mind, karjased astusid üles mu vastu, prohvetid ennustasid Baali nimel ja käisid asjade järel, millest pole abi.
9 Sellepärast ma veel riidlen teiega, ütleb Issand, ja riidlen ka teie laste lastega.
10 Sest käige läbi kittide saared ja vaadake, läkitage Keedarisse, pange hästi tähele ja vaadake: kas seal on sündinud sellesarnast?
11 Kas on ükski rahvas vahetanud oma jumalaid, kuigi need ei olegi jumalad? Aga minu rahvas on vahetanud oma Aulise selle vastu, millest pole abi.
12 Hämmastu sellest, taevas, vabise väga, ütleb Issand.
13 Sest mu rahvas on teinud kahekordse süüteo: minu, elava vee allika, jätsid nad maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett.
14 Kas Iisrael on sulane? Või on ta pärisori? Miks ta sai riisutavaks?
15 Tema vastu möirgasid noored lõvid, andsid kuulda oma häält; nad tegid ta maa kõledaks, ta linnad on varemeis, elaniketa.
16 Ka Noofi pojad ja tahpaneeslased on su pealae paljaks püganud.
17 Eks sa ise ole seda enesele teinud, hüljates Issanda, oma Jumala, siis kui ta saatis sind teekonnal?
18 Miks on sul nüüd vaja minna Egiptusesse jooma Siihori vett? Ja miks on sul vaja minna Assurisse jooma Frati vett?
19 Sind karistab su oma kurjus ja noomivad su taganemised. Mõista ja näe, et see on halb ja kibe, kui sa jätad maha Issanda, oma Jumala, kui sul pole kartust minu ees, ütleb Issand, vägede Issand.
20 Sest ammusest ajast oled sa murdnud oma ikke, rebinud katki oma köidikud ja öelnud: „Mina ei taha teenida!” Jah, igale kõrgemale künkale ja iga halja puu alla laskusid sa truudust murdma.
21 Mina olen sind istutanud heaks viinapuuks täiesti puhtast seemnest; kuidas sa küll oled muutunud mulle võõraks kärbunud viinapuuks?
22 Kuigi sa ennast peseksid leelisega ja võtaksid palju seepi, jääb su süü minu ees mustuselaiguks, ütleb Issand Jumal.
23 Kuidas sa võid öelda: „Mina ei ole ennast roojastanud, mina ei ole käinud baalide järel!”? Vaata oma teekonda orus, mõista, mis sa oled teinud, sa indlev kaamelimära, kes jooksed oma teedel sinna ja tänna,
24 metsemaeesel kõrbes, kes kangest innast ahmib tuult. Kes saaks keelata tema kiima? Ühelgi, kes teda otsib, ei ole vaja ennast väsitada: ta leiab tema ta innaajal.
25 Hoia oma jalga paljaks jäämast ja oma kurku janu eest! Aga sina ütled: „Asjata! Ei, sest ma armastan võõraid ja käin nende järel.”
26 Otsekui varas jääb häbisse, kui ta tabatakse, nõnda jääb häbisse Iisraeli sugu: nemad, nende kuningad, vürstid, preestrid ja prohvetid,
27 need, kes ütlevad puule: „Sina oled mu isa”, ja kivile: „Sina oled mu sünnitanud”, sest nad on pööranud mu poole kukla, aga mitte näo. Ent oma hädaajal nad ütlevad: „Tõuse ja päästa meid!”
28 Aga kus on su jumalad, keda sa enesele valmistasid? Tõusku nemad, kui nad su hädaajal suudavad sind päästa! Sest nõnda palju kui sul on linnu, on sul jumalaid, Juuda.
29 Mispärast riidlete minuga? Teie kõik olete astunud üles mu vastu, ütleb Issand.
30 Ilmaaegu olen ma löönud teie lapsi, nad ei ole võtnud õpetust. Teie oma mõõk on õginud teie prohvetid, otsekui murdja lõvi.
Filipi 1
27 Ainult käituge Kristuse evangeeliumi vääriliselt, et mina, olgu tulles ja teid nähes või tulemata jäädes, kuuleksin teie kohta, et te püsite ühes vaimus ja ühel meelel, võideldes evangeeliumi usu eest,
28 ega lase vastastel end heidutada millegagi, mis on neile hukatuse, teile aga pääste tähiseks, ning seda Jumalalt.
29 Sest teile ei ole ju kingitud ainult armu uskuda Kristusesse, vaid ka kannatada tema pärast
30 ning võidelda sedasama võitlust, mida te minust olete näinud ja nüüd minust kuulete.
Filipi 2
1 Kui nüüd on mingisugune julgustus Kristuses, kui mingisugune armastuse lohutus, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastunne,
2 siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad
3 ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast,
4 nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu.
5 Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses:
6 kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne,
7 vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.
8 Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.
9 Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime,
10 et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all,
11 ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.