Psalm 89
1 Esralase Eetani õpetuslaul.
2 Ma laulan Issanda heldusest igavesti, ma kuulutan oma suuga su ustavust põlvest põlve.
3 Sest ma ütlen: Igaveseks sa ehitasid helduse, taevastesse sa rajasid oma ustavuse.
4 „Ma olen teinud lepingu oma valituga, ma olen oma sulasele Taavetile vandunud:
5 Ma kinnitan su soo igaveseks ja ehitan su aujärje põlvest põlve.” Sela.
6 Ja taevad tunnistavad su imetegusid, Issand, ja sinu ustavust pühade koguduses.
7 Sest kes on pilvedes Issanda taoline? Kes on Issanda sarnane Jumala laste seas?
8 Jumal on kohutav pühade salajases kogus, ja ta on kardetav üle kõikide, kes teda ümbritsevad.
Hoosea 10
1 Iisrael on vohav viinapuu, mis kasvatab oma vilja; aga mida viljakam ta on, seda rohkem tuleb altareid; mida parem on ta maa, seda kaunimaid sambaid püstitatakse.
2 Nende süda on valelik, nüüd peavad nad kandma karistust: nende altarid purustatakse, nende sambad hävitatakse.
3 Sest nad ütlevad nüüd: „Meil ei ole kuningat vaja! Kuna me ei karda Issandat, siis mida saaks kuningaski teha meie heaks?”
4 Kuningad teevad sõnu, vannuvad valet, sõlmivad lepinguid – aga kohus nende üle võrsub otsekui mürgirohi igal põlluvaol.
5 Beet-Aaveni vasikate pärast halisevad Samaaria elanikud; tõesti, selle pärast leinab ta rahvas ja uluvad ta preestrid, et neilt võetakse nende au.
6 Ka vasikas ise viiakse Assurisse, kingituseks suurkuningale. Häbi valdab Efraimi ja Iisrael jääb häbisse oma nõu pärast.
7 Samaaria hävitatakse, ta kuningas on nagu vaht vee peal.
8 Aaveni ohvrikünkad, Iisraeli patt, hävitatakse ära; nende altareil kasvavad kibuvitsad ja ohakad. Siis nad ütlevad mägedele: „Katke meid!” ja mäekinkudele: „Langege meie peale!”
9 Alates Gibea päevist oled sa teinud pattu, Iisrael! Sinna on nad jäänud peatuma. Kas Gibeas ei saa neid kätte sõda sõnakuulmatute laste vastu?
10 Oma himu järgi ma karistan neid, ja rahvad kogunevad nende vastu, kui neid karistatakse nende kahekordse süüteo pärast.
11 Efraim on õpetatud härjavärss, kes armastab pahmast tallata; aga mina panen ikke tema kauni kaela peale. Mina rakendan Efraimi, Juuda peab kündma, Jaakob äestama!
12 Külvake enestele õiguseks, lõigake vastavalt vagadusele; rajage enestele uudismaad, sest aeg on otsida Issandat, kuni ta tuleb ja õpetab teile õigust!
13 Te olete kündnud õelust, lõiganud ülekohut, söönud valede vilja. Sest sa oled lootnud oma tee peale, oma paljude kangelaste peale.
14 Seepärast tõuseb su rahva keskel sõjakära ja kõik su kindlused hävitatakse, nõnda nagu Salman hävitas sõjaajal Beet-Arbeli: emad koos lastega rebiti tükkideks.
15 Nõnda on teinud teile Peetel teie väga suure kurjuse pärast; koiduajal hukkub kindlasti Iisraeli kuningas.
Hoosea 11
1 Kui Iisrael oli noor, siis ma armastasin teda ja ma kutsusin oma poja Egiptusest.
2 Mida rohkem neid kutsuti, seda rohkem nad läksid eest ära, ohverdasid baalidele ja suitsutasid nikerdatud kujudele.
3 Mina õpetasin Efraimi käima, võtsin nad oma kätele, aga nad ei mõistnud, et ma tahtsin neid terveks teha.
4 Ma tõmbasin neid inimlike sidemetega, armastuse paeltega; ma olin neile nagu ikke kergitajaks nende kaela pealt; ma kummardasin nende juurde ja toitsin neid,
5 et nad ei peaks tagasi minema Egiptusemaale. Aga nüüd peab Assur nende kuningaks olema, sest nad on tõrkunud pöördumast.
6 Sellepärast peab mõõk tantsima nende linnades, lõhkuma nende riivid ja neelama nad ära nende kavatsuste pärast.
7 Minu rahval on kalduvus minust ära pöörduda: kuigi teda kutsutakse ülespoole, ometi ei tõuse neist ükski.
8 Kuidas ma annaksin sinu ära, Efraim, loovutaksin sinu, Iisrael? Kuidas ma teeksin sind Adma sarnaseks, talitaksin sinuga nagu Seboimiga? Mu süda muutub mu sees, ühtlasi ärkab mu halastus.
9 Ma ei tee teoks oma tulist viha, ma ei hävita enam Efraimi, sest ma olen Jumal, aga mitte inimene, ma olen su keskel Püha, ja ma ei tule põletama.
10 Nad hakkavad käima Issanda järel, kes möirgab nagu lõvi. Kui tema möirgab, siis tulevad ta pojad värisedes mere poolt.
11 Nad tulevad Egiptusest värisedes nagu linnud ja Assurimaalt nagu tuvid. Ja mina luban neil elada nende oma kodades, ütleb Issand.
Rooma 8
18 Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.
19 Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist.
20 Loodu on ju allutatud kaduvusele – mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt -, kuid ometi lootusega,
21 et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse.
22 Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini;
23 ent mitte üksnes loodu, vaid needki, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust.
24 Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb?
25 Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult.
26 Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega.
27 Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest.
28 Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.
29 Sest need, keda ta on ette ära tundnud, need ta on ka ette määranud saama tema Poja näo sarnaseks, et tema oleks esmasündinu paljude vendade seas.
30 Aga keda ta on ette määranud, neid on ta ka kutsunud; ja keda ta on kutsunud, need on ta ka õigeks teinud, aga keda ta on õigeks teinud, neid on ta ka kirgastanud.
31 Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?
32 Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?
33 Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb.
34 Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.
35 Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk?
36 Nagu on kirjutatud: „Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid.”
37 Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud.
38 Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed,
39 ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.