Kiriku altariruum on ehitatud ida suunas – see osutab päikesetõusule. Pikihoonest eraldab altariruumi triumfikaar – Kristuse võit ristil avas tee Jumala juurde. Pühast ajaloost rääkisid kirikus ka skulptuurid, maalid ja vitraažaknad.
Tsistertslastel on lugu kahest teekäijast, kellest üks oli inimkuju võtnud kurivaim, ja kes tahtis vaga rändajat eksitada. Mehed jõudsid juteldes kiriku juurde ja rändur läks oma kombe kohaselt „kirikut teretama“. Kaaslane jäi välja ootama. Kirik oli aga ülimalt püha paik, seal viibiti Jumala palge ees. Kui mees välja tuli, ei tundnud kaaslane teda ära ja jäi edasi ootama. Miks? – mees oli Jumala ligiolus muutunud.
Päiskivid Oleviste altariruumi võlvidel
Nagu sõnumitoojad kaugest ajastust on meieni jõudnud praeguse altariruumi laes seisvad päiskivid. Need on pärit kirikust, mis asus siin juba enne 15. sajandi ümberehitust.
Inglikujutisega päiskivi sümboliseerib evangelist Matteust. Arvatakse, et see arv MCCCXXX (1330 a.), millele ingli sõrm osutab, tähistab kiriku valmimisaastat.
Inglikivi kukkus altariruumi võlvist alla 1820. aasta tulekahju ajal, praegu asub see Ajaloomuuseumis.
Kiriku lagi on taeva võrdpilt. Eesti keeles on mõlema jaoks isegi sama sõna: võlv. Sealt paistab terviklik läbimõeldud süsteem, piltjutustus, mis paljuski tugineb Ilmutusraamatu tekstile.
Altariruumi kesklööv koosneb kolmest võlvikust.
Esimene võlvik tipneb kuldse kaheksaharulise tähega. See on nii nimetatud uue ajastu täht. Jumal on loonud maailma seitsme päevaga, kuid Kristuse lunastustööd kui uut lehekülge inimajaloos hakati pidama kaheksandaks loomispäevaks.
Kujundisümboolika kõrval oli keskaja inimestele väga oluline ka arvusümboolika. Suuremas plaanis vaadatuna on ju kogu kaheksanurksete tähtvõlvidega lagi Looja armastuse ja halastuse sümbol.
Tähtsaimas, kesklöövi keskmises võlvikus, altariesise kohal on võlvikeskme päiskivil Kristuse nägu. Teda ümbritsevad taas neli väiksemat päiskivi, millel on kujutatud neli Ilmutusraamatust tuntud olendit, kes sümboliseerivad nelja evangelisti. Altaripoolseimaks neist on juba mainitud ingel aastaarvuga.
Uue ajastu täht, püha seitse ja võidukroon
Lõunalöövi esimese võlviku keskel on kullatud kroon – meenutamaks taevas ootavat aukrooni, mis võitjate jaoks valmis pandud. Teine võlvik tipneb päiskiviga, millel kujutatakse üht suurt ja selle ümber seitset väikest tähte. Mõte pärineb Ilmutusraamatust, kus Kristus ütleb: „Mina olen särav koidutäht“, ja Johannes lisab: „ta hoidis käes seitset taevatähte... see tähendab seitset kogudust.“
Seitse oli eriline täiuslikkuse arv, seega tuleb päiskivi sõnumit mõista nii: Kristus hoiab oma kogudust ja see on täiuslikult püha. Lõunalöövi väikestel päiskividel on viinapuuvääte ja ristikulehti – viimasega seletas Iirimaa Püha Patrick kolmainsuse olemust.
Kui tõsta pilk kiriku lakke, näeb meie silm kõrgel vaid pisikesi laekaunistusi. Kuid asjasse süvenedes osutuvad need omamoodi ikoonideks – neile klõpsates avaneb aken ja selle järel uued ja uued. Meie kohal on kivisse raiutud usutunnistus.
Püha Olav altari taga
Kesklöövi kolmas võlvik jääb altari taha. Altaritagust peetakse nende alaks, kes on juba maa pealt lahkunud. Selle võlviku keskpunkti on müüritud suur kiviplaat Püha Olavi kujutisega. See kuulub vanimate raidkivikunsti väärtuste hulka Eestis.
Reljeef võis varem ehtida vanema sakraalhoone portaali ehisviilu, kuid võib olla tellitud ka 15. sajandil spetsiaalselt uue altariruumi jaoks.
Staatilises poosis trooniv kuningas hoiab paremas käes lühikest sõjakirvest ja vasakus riigiõuna, tema jalgade all lamab kroonitud lohe, mis sümboliseerib kuningas Olavi poolt võidetud paganlust.
Olavit ümbritsevates väikestes võlvikutes on ribide ristumiskohtades väikesed liiliatega päiskivid, mis sümboliseerivad usku.