Katoliiklik kogudus
Eestimaa on ajalooliselt kristlikult olnud mõjutatud nii idast kui läänest. Tänu ristisõdadele, aga ka varasematele kontaktidele, sai Eestimaast katoliiklik maa, mis pühendati Neitsi Maarjale. Oleme kaheksa sajandit olnud Maarjamaa.
Oleviste kirik on rajatud katoliikliku jumalakojana, tegutsedes sellisena kuni luterliku reformatsioonini.
Reformatsioon - evangeelsed jutlustajad
1523. aastal saabusid esimeste reformaatoritena Saksamaalt Tallinnasse endine munk Johann Lange, kes hakkas jutlustama Niguliste kirikus ja kaplan Zacharias Hasse, kes tegutses Oleviste kirikus.
Oleviste kiriku patrooniks oli tsistertslaste Mihkli klooster, kelle vastuseisule vaatamata sai Hassest 1524. aastal Oleviste koguduse jutlustaja. Lange sai Niguliste jutlustajaks.
Wandradt-Koelli katekismus
Wandradt-Koelli katekismus on kõige vanem eestikeelne trükis, millest on säilinud mõned osad. Raamatu koostasid Tallinna Oleviste koguduse õpetaja Simon Wanradt (1500–1567) ja Tallinna Püha Vaimu koguduse kaplan ja eesti koguduse jutlustaja Johann Koell (1500–1540). Koell on ka eestikeelse osa tõlkija.
1535 aastal trükiti raamatut Hans Luffti trükikojas Saksamaal Wittenbergis 1500 eksemplari. Katekismust aga kasutusele ei võetud, kuna Tallinna raad leidis seal liialt palju vigu olevat – ilmselt sai saatuslikuks see, et Wanradt ei toetanud otseselt Lutheri usupuhastuslikke seisukohti.
Hernhuutlik äratus
1736. aastal külastas Tallinna linna Krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf (1700–1760). Ta jutlustas 23. septembril Oleviste kirikus ja 26. septembril Tallinna Toomkirikus. Krahvi jutlused oli suure mõjuga, paljud pöördusid. Loodi hernhuutlik osadusrühm, millest kasvas välja vennastekoguduse töö Eestimaal.
1738. aastal algas Tallinnas suur ärkamine, millest sai osa ka lihtrahvas. Pöördunute arv oli üle 400. See oli esimene teadaolev usuline ärkamine Tallinnas. 1740. aastal hinnati äratusliikumisest sügavama puudutuse saanute arvuks juba 800. inimest. Vennastekoguduse ärkamine levis üle kogu Põhja–Eesti.
Piibel 1734
Oleviste kirikus peetud jutluses kutsus krahv Zinzendorf toetama eestikeelse Piibli väljaandmist, mille käsikiri oli valmis, kuid ei olnud piisavalt raha, et seda trükkida. Krahv annetas ise suure summa ja seejärel tegid ka kohalikud sakslased sama.
Aastal 1739 ilmus esimene täielik eestikeelne piibel.
August Ferdinand Huhn
Silmapaistvaim evangelist Tallinna luteri kirikus oli August Ferdinand Huhn (1807–1871), kes töötas 1832. aastast alates kuni surmani Oleviste koguduse abiõpetajana.
Olles 1836 aastal läbi elanud usulise elumuutuse, algasid tema jutluste kaudu pöördumised, kus isikliku päästekindluse omandasid mitmed hilisemad tuntud usutegelased.
Suurem ärkamine toimus 1847 aastal, kui loodi koguduse teine pihtkond ainult pöördunud usklikest. Liikmeid oli 500.
1879 aasta ärkamine Tallinnas
Läänemaa ärkamise mõjul algasid ärkamised ka Tallinnas. Tekkisid mitmed priilaste ja baptistide kogudused. Lisaks oli väga aktiivne ühistöö erinevate koguduste vahel.
Usklikuks sai juut Israel Rubanovitš, kes ristiti 1885. aastal Oleviste kirikus luterliku traditsiooni järgi. Ta võttis omale ristinimeks Johannes ning alustas evangeeliumi kuulutamist. Temast sai 1905. aasta Stroomi ärkamise põhitegelane. Sellest ärkamisest kasvas välja hilisem evangeeliumi-kristlaste vabakogudus.
Traugott Hahn
Oleviste koguduse ülemõpetaja Traugott Hahn (1848–1939) oli läbinisti evangeelne kirikuõpetaja. Ta oli aktiivne mitmetes misjoniorganisatsioonides ja algatustes. Saksa rahvuslasena jutlustas ta sellest hoolimata eestlastele eesti keeles.
Oma usuliste vaadete ja elamuste poolest oli T. Hahn tõsiusklik, kuid asus rangelt konfessionaalsel luterlikul alusel. Vennastekoguduse tegevust ei pooldanud, pidades nende tegevust kiriku seisukohtadest kõrvalekaldunud tegevuseks. Vabakirikutesse suhtus eitavalt ning tundeküllast usulist tööd nimetas metodistlikuks. Kuid need seisukohad ei takistanud teda tegemast eelpool nimetatutega koostööd.
Oluliseks osaks tema evangeelses töös oli kutsuda mitmelt poolt Euroopast tuntud evangeelseid jutlustajaid Tallinna, kes siis jutlustasid Oleviste kirikus.
Elias Schrenk
Pastor Hahn kutsus 1901. aastal Olevistesse jutlustama kuulsa evangelisti Elias Schrenk’i (1831–1913).
Schrenk jutlustas kaks nädalat ja paljud tulid elavale usule. Ta pidas eraldi koosolekuid ka meestele, kohal oli 4000 meest ja paljud said usklikuks.
Schrenk külastas Tallinna ka 1907. aastal. Tema jutlused olid väga mõjusad ja paljud inimesed pöördusid.
Punane peatükk:
Olevi rahvamaja
1917. aasta revolutsiooni ajal muudeti Oleviste kirik Olevi rahvamajaks, kus „jutlustasid“ revolutsionäärid Viktor Kingissepp jt.
Sõjajärgsed suured muudatused Oleviste kirikus
Oleviste saksakeelne luterlik kogudus tegutses kuni baltisakslaste sunnitud lahkumiseni 1939. aastal, mil likvideeriti ka Saksa praostkond. Eestikeelsed jumalateenistused jätkusid Oleviste kirikus 1941. aasta juunis. EELK Tallinna Oleviste kogudus asutati 27. aprillil 1944. Augustis 1950 otsustas EELK Konsistoorium ühendada Oleviste ja Pühavaimu koguduse.
Sõjajärgsed aastad tõid kaasa palju muudatusi ja reorganiseerimisi ka Tallinna vabakogudustes.
1950. aastal andis Eesti NSV Usukultusasjade Nõukogu volinik Aleksander Veiderpass korralduse Oleviste kirikusse koondada nelja erineva usuliikumise kogudused: priilased, baptistid, evangeeliumi kristlased ja nelipühilased. Nendeks olid Allika, Iru Betaania, Eelimi, Immaanueli, Karmeli, Saaroni, Siioni ja Priikogudus.
Kaheksa vabakogudust sunniti oma armsaks saanud kirikuhoonetest ja palvelatest loobuma ning minema suurde Oleviste katedraali. Kirikuhoone oli tõsiste sõjakahjustustega, külm, tahmane ja kõle..
Lahendada tuli mitmed küsimused varade, remondi, töötegijate-töötajate ja jumalateenistuste osas. Ametisse pidi leidma pastorid, organistid, koorijuhid, kantseleitöötajad ja majahoidja... Ja kõik see tuli ära korraldada mõne kuuga!
Oleviste kirik vajas põhjalikku remonti. Katus, aknad, ahjud, elektrisüsteem…Kõik vajas parandamist või uuendamist. Lisaks oli suur vajadus inventari järgi – toolid, harmoonium, klaverid, noodipuldid, korjanduskarbid... Vaadati üle, mis endistel kogudustel olemas oli ja mida sai edasi kasutada.
Oleviste koguduse asutamine
Oleviste kiriku kasutamise leping sõlmiti 4. septembril 1950. Vanempresbüter Johannes Lipstok peapiiskop teatas Jaan Kiivit seeniorile, et Usuasjade Nõukogu volinik oli teinud otsuse paigutada mitmed Tallinnas tegutsevad vabakogudused Oleviste kirikusse:
„Kuna see kirik on olnud senini luteriusuliste kasutada, siis meie sooviksime oma kristliku arusaama kohaselt teada selles asjas ka teie kui peapiiskopi seisukohta. Meie ei soovi Oleviste kirikusse asumisega tekitada mingit ärevat meeleolu neile, kes selle kiriku kasutamisest loobuvad, ega soovi, et see sündmus muudaks vahekorra me kodumaa kahe kristliku liikumise vahel veelgi jahedamaks. Oleksime tänulikud teile, kui teie ev. luteri kiriku peapiiskopina võiksite meile teatada oma heatahtlikku suhtumist Oleviste kiriku üleandmise kohta ev. kristlaste baptistide kogudustele. Tahaksime oma tööd jätkata kristlikus vaimus.”
Oleviste koguduse esimeseks presbüteriks valiti endise Allika koguduse vanem, teoloogiamagister Osvald Tärk, teiseks presbüteriks endise Karmeli koguduse vanem Oskar Olvik.
17. septembril 1950 toimus kaks suurt avajumalateenistust, hommikusest teenistusest võttis osa ligikaudu 3000 inimest, õhtusest ligi 2700.
Liidetud kogudustel olid erinevad rõhuasetused ja õpetuslikud eripärad, milles nüüd tuli leida ühisosa. Lisaks ka kõiksugused piirangud: keelati täielikult laste- ja noortetöö, piirati muusikatööd, kantslit said kasutada vaid valitud jutlustajad. Varem oli igas koguduses suur hulk vendi, kes jagasid Jumala sõna. Kuid palvetades otsiti ja leiti mooduseid, kuidas töötada paksude müüride vahele surutud olukorras ja võita hingi Kristusele. Väga viljakaks evangeeliumi kuulutamise viisiks osutus muusikatöö, milleks suure kiriku akustika ja paljude innukas kaasalöömine avas hoopis uued võimalused.
Kui tolleaegsed riigivõimud arvasid, et küllap nendel kogudusel läheb raskeks üheskoos jätkates, siis Jumal andis armu ja just õnnistas ning rohkendas seda tööd.
„Kui Jumal midagi teeb, siis see on midagi täiesti uut, mida me pole seni näinud. Ja kui see ei oleks olnud Jumala tahe, et need kaheksa väikest iseseisvat kogudust siia suurde kirikusse kokku toodi, siis oleks Jumala plaan jäänud realiseerimata.“ (Jüri Puusaag koguduse 70. aastapäeval, Jesaja 43:18-19).