2. Ajaraamat 1
1 Ja Saalomon, Taaveti poeg, osutus tugevaks oma kuningriigis, ja Issand, tema Jumal, oli temaga ning tegi ta väga suureks.
2 Ja Saalomon andis käsu kogu Iisraelile, tuhande- ja sajapealikuile, kohtumõistjaile ja kõigile juhtidele kogu Iisraelis, perekondade peameestele,
3 ja Saalomon ning terve kogudus koos temaga läksid ohvrikünkale, mis oli Gibeonis, sest seal oli Jumala kogudusetelk, mille Issanda sulane Mooses kõrbes oli teinud.
4 Ometi oli Taavet toonud Jumala laeka Kirjat-Jearimist paika, mille Taavet selleks oli valmistanud; sest ta oli Jeruusalemmas selle jaoks telgi üles löönud.
5 Aga vaskaltar, mille Betsaleel, Huuri poja Uuri poeg, oli teinud, oli seal Issanda elamu ees; seal otsisid Saalomon ja kogudus Issandat.
6 Ja Saalomon ohverdas seal Issanda ees kogudusetelgi vaskaltaril; ta ohverdas selle peal tuhat põletusohvrit.
7 Selsamal ööl ilmutas Jumal ennast Saalomonile ja ütles talle: „Palu, mida ma sulle peaksin andma!”
8 Ja Saalomon vastas Jumalale: „Sa oled Taavetile, mu isale, suurt heldust osutanud, ja oled minu tema asemele kuningaks tõstnud.
9 Nüüd, Issand Jumal, saagu tõeks su sõna mu isale Taavetile, sest sa oled mu kuningaks tõstnud rahvale, keda on nõnda palju nagu põrmu maa peal!
10 Anna nüüd mulle tarkust ja mõistust minna ja tulla selle rahva eesotsas, sest kes suudaks muidu kohut mõista sellele sinu suurele rahvale?”
11 Ja Jumal ütles Saalomonile: „Et see sul südame peal on ja et sa ei ole palunud rikkust, varandust ega au, ka mitte oma vaenlaste hinge, ja et sa ei ole palunud isegi mitte pikka iga, vaid oled enesele palunud tarkust ja mõistust, et saaksid kohut mõista rahvale, kellele ma sind olen kuningaks tõstnud,
12 siis olgu sulle antud tarkust ja mõistust! Ja ma annan sulle ka rikkust, varandust ja au, nagu seda ei ole olnud kuningail enne sind ega ole ühelgi pärast sind.”
13 Ja Saalomon tuli ohvrikünkalt Gibeonist, kogudusetelgi eest, Jeruusalemma ja valitses Iisraeli üle.
14 Ja Saalomon kogus sõjavankreid ja ratsanikke, ja tal oli tuhat nelisada sõjavankrit ja kaksteist tuhat ratsanikku; need paigutas ta vankrilinnadesse ja kuninga juurde Jeruusalemma.
15 Ja kuningas hoolitses, et Jeruusalemmas oli hõbedat ja kulda nagu kive, ja seedripuid nõnda palju nagu metsviigipuid Madalmaal.
16 Saalomoni hobused olid toodud Egiptusest ja Kiliikiast; kuninga ülesostjad tõid neid Kiliikiast kindla hinna eest.
17 Egiptusest toodi vanker kuuesaja hõbeseekli eest ja hobune saja viiekümne eest; ja nõnda toodi neid nende vahendusel kõigile hettide ja süürlaste kuningaile.
Psalm 94
1 Sa kättemaksu Jumal, Issand! Sa kättemaksu Jumal, hakka kiirgama!
2 Tõuse, sa ilmamaa kohtumõistja, tasu kätte uhketele!
3 Kui kaua õelad, kui kaua, Issand, õelad tohivad ilutseda?
4 Nad ajavad suust välja, räägivad jultunud sõnu, nad suurustavad, kõik need ülekohtutegijad.
5 Nad rõhuvad su rahvast, Issand, ja vaevavad su pärisosa.
6 Lesknaisi ja võõraid nad tapavad ja löövad maha vaeslapsi,
7 ja mõtlevad: „Issand ei näe, Jaakobi Jumal ei saa aru.”
8 Saage aru, te sõgedad rahva seast ja te albid! Millal te saate targaks?
9 Kes kõrva on istutanud, kas tema ei peaks kuulma? Kes silma on valmistanud, kas tema ei peaks nägema?
10 Kas rahvaste karistaja ei peaks nuhtlema, tema, kes õpetab inimesele teadmist?
11 Issand teab inimese mõtteid, et need on tühised.
1. Korintose 6
1 Kui kellelgi teie seast on teisega sekeldusi, kuidas ta julgeb lasta kohut mõista ülekohtustel ja mitte pühadel?
2 Või ei tea teie, et ükskord mõistavad pühad kohut kogu maailma üle? Ja kui te maailma üle kohut mõistate, kas te siis ei ole pädevad otsustama pisiasjus?
3 Kas te ei tea, et ükskord me mõistame kohut inglitegi üle, miks siis mitte argielu asjus?
4 Kui teil nüüd on sekeldusi argielus, kuidas te siis võite panna kohtumõistjateks neid, kellest kogudus ei pea üldse lugu?
5 Seda ma ütlen teile häbistuseks. Kas siis teie seas ei ole ühtainsatki tarka, kes suudaks otsustada venna ja venna vahel?
6 Vaid vend käib kohut vennaga, ja seda uskmatute ees!
7 Juba see on halb, et te käite kohut üksteisega. Miks te pigem ei kannata ülekohut? Miks te pigem ei lase enesele kahju teha?
8 Vaid teie ise teete ülekohut ja teete kahju, ja seda vendadele!
9 Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad,
10 ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki!
11 Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.
12 Öeldakse: „Mulle on kõik lubatud!” – Siiski kõigest ei ole kasu. „Mulle on kõik lubatud!” – Siiski miski ärgu saagu meelevalda minu üle!
13 „Toit on kõhu jaoks ja kõht toidu jaoks.” – Siiski Jumal teeb lõpu nii sellele kui tollele. Aga ihu ei ole hooruse jaoks, vaid Issanda jaoks ja Issand ihu jaoks.
14 Ent Jumal on Issanda üles äratanud ja äratab meidki üles oma väe läbi.
15 Kas te ei tea, et teie ihud on Kristuse ihu liikmed? Kas ma võiksin siis võtta Kristuse liikmed ning teha nad hoora liikmeteks? Ei mingil juhul!
16 Või kas te ei tea, et see, kes hoiab hoora poole, on temaga üks ihu? Sest nagu Jumal ütleb: „Need kaks saavad üheks.”
17 Aga kes hoiab Issanda poole, see on temaga üks vaim.
18 Põgenege kõlvatuse eest! Mis tahes patt, mida inimene iganes teeks, on väljaspool tema ihu. Kuid kes hoorab, see patustab iseenese ihu vastu.
19 Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt?
20 Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!