Kirik, mis pärit juba linna algusaegadest
Esimese Oleviste kirikuhoone ehitamise aeg pole senimaani täpselt teada. Ürikutest nähtub, et Taani kuninga Erik VI Klippingi ema Margarete annetas 1267. aastal naistsistertslaste Püha Mihkli kloostrile patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle kihelkonna üle. See on esimene kirjalik teade Oleviste kirikust. Seda aastat, või aega pisut enne seda, on peetud Oleviste kiriku ehitamise ajaks. Selle arvamuse kohaselt on kirik ehitatud alles pärast eestlaste linnuse vallutamist taanlaste poolt ja Tallinna-Taanilinna asutamist. 13. sajandi algul oli skandinaavlaste kaubahoovis Püha Olavi kabel tõenäoliselt juba olemas.
1951. aastal ilmus endise Tallinna linnaarhiivi juhataja Paul Johanseni teos, kus püüti tõestada, et enne taanlaste tulekut oli siin eestlaste linnus ja asula, kuid ka skandinaavlaste kaubahoov koos kirikuga, täpsemalt Oleviste kirikuga. Seda fakti pole seni siiski veel arheoloogiliselt ega ürikuliselt tõestatud, kuid see on tõenäoline kui ümberlükkamatu hüpotees.
Taani kuninga Erik Klippingi pitser
Tõestusi kiriku olemasolu kasuks enne XIII sajandit
Perioodi 9.–11. sajandi keskpaigani nimetatakse Skandinaavia viikingiajaks. Selle aja lõpul tekkis kaubatee „viikingite juurest kreeklaste juurde“, mis kulges osaliselt läbi Eesti vete – Naissaare kohalt piki Eesti põhjakallast kuni Neeva suudmeni. Et olla kaitstud rannaäärsete eestlaste röövretkede eest, tuli sõlmida vastastikused kaitselepingud, nagu see oli tol ajal tavaline. Pealegi oli eestlastel alanud varafeodaalsete suhete areng; kujunes välja maavaldusel põhinev võimustruktuur, elavnesid Läänemere ja Põhja-Euroopa kaubasidemed. Liikusid karusnahad, vaha, mesi, sool, relvad, metallid, orjad ja luksuskaubad, mis andis võimaluse osa võtta rahvusvahelisest kaubandusest. Kaubanduslepingute üheks klausliks oli vastastikune kaubahoovide asutamine lepinguosaliste territooriumile. Nii oli ojamaalastel (gotlandlastel) umbes 1080. aastal Novgorodis oma Püha Olavi-nimeline kirik ning 12. sajandi lõpul ka kaubahoov. Samaaegselt oli Ojamaal Nikolai-nimeline vene kirik ja tõenäoliselt ka kaubahoov. 1330. aastal oli Oleviste ilmselt ühelöövilise kooriruumiga kodakirik ning juba nendel aegadel kuulus kiriku juurde üpris suur ja võimas läänetorn.
On tõestatud, et Tallinnas oli tollal vene kirik koos kalmistuga. Kui venelastel oli Eestis oma kirik-kaubaladu, siis võis see olla ka skandinaavlastel, kellega eestlastel olid veelgi tihedamad sidemed.
Kõik skandinaavlaste misjonipüüdlused Eestis vaid kinnitavad arvamust, et enne taanlaste tulekut pidi Tallinnas olema siiski eestlastest ja skandinaavlastest kristlasi. Kui oli kristlasi, siis pidi olema ka pühakoda, sest rooma-katoliiklaste jumala-austamine on ikka ja alati olnud seotud sakraalehitistega.
Muistendid kiriku ehitamisest levivad tavaliselt üksnes kihelkonna piires, ent muistendid Oleviste kirikust ja selle ehitamisest on laiemalt levinud. Neid on kirja pandud 45 kihelkonnas, kokku 91 teisendit. Üldiselt on nende sisu, et ihne Olev ehitab suure tasu eest kirikut, viimasel hetkel risti kiriku tippu paigutades kuuleb hüütavat oma nime: „Olev, risti hoia otse!“, kukub ihnur end Oleviste tornist surnuks. Legendi järgi roomasid tema suust pärast maapinnale kukkumist välja kärnkonn ja madu. Sarnaseid muistendeid leidub ka liivlaste, kuid eriti rohkesti skandinaavlaste seas. Muistendite laialdane levik tõestab Oleviste kiriku erakordsust või selle märkimisväärset vanust. Oskar Loorits asetab Oleviste muistendite tekkimise Eestis 12. sajandisse, s.t aega enne taanlaste tulekut.
Norra kuningas Olav II Haraldsson on Tallinna Oleviste kiriku nimepühak
Kirik sai nime Norra kuningas Olav Haraldssoni (995–1030) järgi, kes võttis noorena osa viikingiretkedest Lääne-Euroopas, laskis seal ennast ristida ning 1015. aastal kodumaale naastes vabastas Norra Taani ja Rootsi võimu alt. Riiki valitses ta kuni 1028. aastani, siis oli ta sunnitud paganausuliste suurnike ülestõusu tagajärjel põgenema Kiievisse oma sugulase vürst Jaroslav Targa juurde. Olav pöördus 1030. aastal kodumaale tagasi, et taastada oma võim, kuid langes 29. juulil võitluses Taani kuninga Knut Suure vägede vastu. Ta tunnistati hiljem pühakuks ning tema surmapäevast kujunes Norra riiklik püha. Püha Olavi kultus levis Skandinaavias ja Eestis ning tema nime kannab Tallinnas asuv Oleviste kirik.
15. sajand – Tallinna kuldaeg
Rikas hansalinn Tallinn ehitas 15. sajandil kivimaju, linnamüüri ja raekoja. Põhjalikult ehitati ümber Niguliste ja Oleviste kirikud. Oleviste tähtvõlvidega altariruum valmis 1425. aastal. 1436–1450 ehitati ümber pikihoone. Endise kodakiriku asemele kerkis kolmelööviline basiilika. Kesklööv laiendati, tohutu hiigelaken lääneseinas valgustas peadpööritavalt kõrget tähtvõlvidega kesklöövi. Torni kiviosa ehitati 57 meetri kõrguseks. 1500. aastaks valmis ka tornikiiver, mis ei tarvitsenud praegusest 123,7 meetrist oluliselt kõrgem olla. Arvamus, et kirik oli varem oluliselt kõrgem, põhineb 1778. aastal tornist leitud kirjal, mille järgi olevat torni kõrgus enne 1625. aasta põlengut olnud 84 (159 m) sülda. Kuid pole selge, milliseid süldasid mõeldi.
Oleviste torn oli üle Läänemere tuntud meresõidu-tähis
Hansalinnade kirikud olid kõrgete tornidega – tornid olid alati ka meremärgid. Oleviste torn oli üks kuulsamaid. Tinatatud raudplekist tornikiivri jaoks hangiti tina veel 16. sajandi alguseski. 1508. aastal pidasid rootslased kinni kõik Taani väinu läbivad laevad ja konfiskeerisid lasti. Kinni peeti ka laev Oleviste torni tinaga. Sellest, et see laev lasti ainsana puutumatult läbi, tõusis suur skandaal. 1519. aastal tõsteti torni kellad. Valvsusele kutsuv kukk oli seal juba varem.
Kirikuehitajad
15. sajandil tegutses Tallinnas üle saja kiviraidur-müürsepa – kõik Tallinna kodanikud, enamuses eesti mehed. Oleviste ehitustöid juhtis kuni 1446. aastani mittesakslasest kiviraidur Andreas Kulpesu. Ehituse põhimõtteline lahendus peaks pärinema temalt. Meister Andreas oli linnas kolme kinnisvara omanik, talle kuulus ka paemurdjatega karjäär, kust linn detaile ja ehituspaasi ostis. Ehitusmeister suri 1446. aasta sügisel ning maeti tõenäoliselt Oleviste kirikusse, kuhu tema lesk hiljem hauaplaadi viis. Tema tööd jätkas teine eesti mees Hans Kotke.
Maarja kabel
1513. aastal hakati koori lõunaküljele ehitama Maarja kabelit. Töödejuhatajad kutsuti seekord Westfaalist. Vormipeen hilisgooti ehitis sai meister Gert Koningki juhtimisel valmis aastal 1523. Kuid oli luterliku reformatsiooni aeg ja pühakute kujud kabeli seintel olevate baldahhiinide alla enam ei jõudnud. Kabeli idaseina äärde ehitati kiriku eestseisja Hans Pawelsi kenotaaf – gooti tiibaltari kujuline hauamälestis, kus kujutatakse Kristuse kannatuslugu.
Tükike vana kiriku hiilgust – altarikate 16. sajandi keskpaigast
Tallinna Linnamuuseumi kogusse kuuluv tõeline rariteet, 103×281 cm suurune ehiskate on kootud siidi ja villase lõngaga linasele lõimele ning kaunistatud rohkete hõbe- ja kuldniitidega. Altarikatte tellis kirikule Mustpeade vennaskonna liige ja Tallinna raehärra Lutke van Oyten. Ta lasi selle äärisesse kududa oma majamärgi “LVO” ja kaks väikest Tallinna vappi. Altarikate valmistati Brüsselis aastatel 1550–1560. See on Tallinna raevaipade kõrval unikaalne Madalmaade renessansiperioodi tekstiilikunsti näidis. Vaibal on kujutatud Jeesuse sündi, ristilöömist ja ülestõusmist.
Välgud ja põlengud
Kirik on korduvalt välgulöögist süttinud ja kahes hiigeltulekahjus maha põlenud. 1625. aasta põlengus hävis kogu sisustus ja torn. Kuid juba 1628. aastal suudeti kirik uuesti avada. Tornikiiver taastati hiljem, 1651. aastaks.
1820. ja 1831. aasta tulekahjud
Ööl vastu 16. juunit 1820 lõi välk Oleviste väiksesse nurgatorni. 20–30 noormeest olid valmis üles ronima, et tuld kustutada, kuid ametivõimud, meenutades 1625. aasta tulekahju tagajärgi naabermajadele, käsutasid kõiki ümbruskonna maju evakueerima. Nurgatorn põles aeglaselt edasi. Peagi süttisid teised tornid, varsti lõi leegitsema peatorn, mis peagi alla köstrimajale langes. Tuli liikus edasi ja nelja tunni pärast olid vana väärika Revali aust ja uhkusest järel suitsevad varemed. Põleng kestis neli tundi. Kirikus hävis kõik: sulasid metallesemed, kuumuses purunesid hauakivid, isegi kivist piilarid (kandesambad) said kannatada. Hävines 1771. aastal Hallest ostetud orel. Kirikust jäid alles ainult müürid ja hinnaline Oleviste raamatukogu, mis oli varjul võlvistikus käärkambri all.
Oleviste taastamine, mis kestis 20 aastat, kujunes üheks mahukaimaks ehitustööks 19. sajandi esimese poole Tallinnas. Kui 1820. aastal oli kirik taas maha põlenud, polnud algul suuremat lootustki, et see oma esialgsel kujul kord taastatud saab. Kuigi esialgsed taastamisjoonised valmisid juba sama aasta jõuludeks, ei söandanud ei ehitusmeister ega arhitekt kavandada kirikule enam mingit võimsamat tornikiivrit, liiatigi näha ette selle katteks kallist vask- või tinaplekki. Ilmselt oleks Oleviste jäänudki toona taastamata, kui just neil aegadel, 1820. aastail, poleks Tallinn hakanud kujunema Peterburi eliidi jaoks üheks kõige ligitõmbavamaks suviseks väljasõidukohaks. Imperaator Aleksander I külastas Tallinna 1825. aasta juunis. Töövisiidi käigus külastas ta ühtlasi Issanda Muutmise Peakirikut ning varemetes seisnud Olevistet. Mõlema pühakoja kohta sündis otsus toetada neid riigikassast üsna suurte summadega. Kuid lõplik rahastus otsustati alles järgmise keisri, Nikolai I poolt 1827. aastal, mis oli 499 624 rubla ja 25 kopikat. Üks tingimusi, mille keiser esitas, oli see, et kiriku torn tuleb taastada sama kõrgena kui eelmine, üksnes kukk selle tipus tuleks asendada ristiga.
1828. aastal alustati kiriku remondiga. Ülesehitustöid raskendas 27. juulil 1831. aastal puhkenud väiksem tulekahju, kui pikne süütas taas peatorni. Tuli kustutati ning torn taastati endise plaani järgi. Kullatud rist ja kuul olid aegade jooksul suitsunud. Need puhastati, kuid enam uuesti ei kullatud. Kuuli läbimõõt on 114 cm. Torni kõrgus maast on praegu 123,7 m.
1833. aastal ehitati kirikusse ahjud. 1840. aastal saadi kiriku taastamisega ühele poole ning kirik avati taas jumalateenistusteks.
Kiriku interjööri taastamine
Baltisaksa kunstnik Friedrich Ludwig von Maydelli poolt on kavandatud suurejooneline altar ja kantsel, pingistik, akende keskajapärased raidraamistused ja nikerddekooriga uksed. Maydelli kavandatud altari ja altariseina valmistas dolomiidist Tallinna kiviraidur Johann Gottfried Exner. Marmorist reljeefi Kolmainsus ning Neitsi Maarja ja Ristija Johannese kujud tegi Peterburi skulptor Paoli Triscorni. Altari külgi katvad reljeefid (Püha õhtusöömaaeg, Neitsi Maarja kuulutus, Jeesuse ristimine) modelleeris P. I. Baženov ning need valati pronksi ja kullati Peterburis. Altaripildi “Kristus ristil” maalis Tallinna kunstnik Wilhelm Georg Alexander von Kügelgen aastal 1833.
Tsaar Nikolai I ja Tallinna Mustpeade vennaskonna poolt annetatud kellad (1838 ja 1850)
Kiriku baroksed lühtrid on linnakodanike annetatud
Kroonlühtrite ülesriputamine oli üks viimaseid ülesandeid enne kiriku avamist.
Kiriku uue oreli valmimine
1842. aastaks oli kiriku taastamine jõudnud niikaugele, et üles võidi seada uus Saksamaal, Ludwigsburgis, Eberhard Friedrich Walckeri töökojas valminud orel. Orel oli olnud kirikus juba 15. sajandil. Enne põlengut paiknes see kesklöövi idaosas triumfikaare kohal. Nüüd tehti uuendusi. Pikihoone lääneossa ehitati oreliväär. Suur kaarava, mille kaudu õhtupäike varem kirikusse oli paistnud, suleti. Seal leidsid koha oreliviled ja uus efektne orelisein. Siinjuures tuleb tunnistada, et tegelikult ei olnudki lähikonnas ühtegi orelimeistrit, kes olnuks suuteline valmistama nõutud suurusega oreli. See oli suurim orel, mis Eestimaale kunagi oli ehitatud ja jäi selleks kuni 1914. aastani, mil valmis Tallinna Toomkiriku uuendatud orel. Praeguse oreli mängupuldil on kirjas ümberehitus-aastana 1914, üles seati see alles 1926. aastal. Valmis ehitada jõuti 76 registrist ainult 37, täielikult puudub 1. manuaali vilestik. Oreli 1842. aastast pärinev pseudogooti stiilis prospekt paigaldati uuesti peale 1950. aastat, kus prospekti nähaolevad viled on valmistatud kartongist ja kaetud hõbepaberiga.
Alates 2016. aastast on orelit hooldav Mäeväli Orelitöökoda OÜ teostanud mitmes etapis põhjalikumad remondid, mille tulemusel on osutunud võimalikuks lisada juurde registreid tuulepõhjadel ette valmistatud kohtadele. Pedaal on saanud juurde kolm 16-jalast registrit, mille ajaloolised viled olid kiriku pööningul alles hoitud ning peale korrastamist oli võimalik paigaldada. Oboe 8 ja Flûte harmonique 8 viled on valmistatud spetsiaalselt Oleviste orelile. Kolmandasse manuaali, kus oli palju registreid puudu saime Soomest oreliasjatundja Marko Koskineni vahendusel osta Juupajoki kiriku endise, 1917. aastal valmistatud oreli vilesid. Nii on kümne aastaga lisandunud 9 registrit ja hetkel on orelis seega kokku 46 registrit.
Kirik pärast 1950. aastat
Tühjalt seisnud Oleviste kiriku hoone anti 1950. aasta septembris kasutada Evangeeliumi Kristlaste–Baptistide Tallinna Oleviste kogudusele. Kirik oli sõjategevuse tagajärjel tublisti kahjustatud. Katus, aknad, ahjud, elektrisüsteem – kõik vajas parandamist või uuendamist. Esimesed kiriku korrastustööd algasid kohe pärast kiriku avajumalateenistust 17. septembril 1950. aastal. Jõuludeks olid kõige hädapärasemad puhastus- ja parandustööd tehtud, tuul ei pääsenud enam akendest sisse. Töö oli maksma läinud 100 000 rubla ja kogu selle raha olid vabatahtlikult annetanud koguduseliikmed. Kuid suuremad ja kulukamad tööd alles ootasid tegemist. 1954. aastal alustati ulatusliku siseremondiga. Suure tööna võeti ette katlamaja ja keskküttesüsteemi väljaehitamine. Seni kasutati kirikusse sooja saamiseks nelja suurt ahju, mis asetsesid saali nurkades. Iga ahi sarnanes ruumika toaga, kuhu kütmise ajal loobiti lugematu arv puuhalge, kuid tulemus oli nigel: vähene soojus, mida hiigelahjud andsid, tõusis kiiresti suure ruumi lae alla ja hajus seal. Kütjaks oli E. Vaim ja teda abistasid koguduse liikmed A. Tuisk ja V. Külm. Kui kirik suure pakasega üsna jahe oli, armastati naljatades öelda, et eks täna kütnud kirikut Tuisk ja Külm. Inseneride komisjon otsis pingsalt lahendust, kuidas kirikusse sooja saada. Lõpuks jäädi peatuma projekti juurde, mis nägi ette kaevata põranda alla kanalid, kuhu suunatakse kuum õhk, mis siis läbi põrandaavade tõuseb kirikuliste jalge alla. Töö teostamiseks oli kõigepealt välja kanda kõik pingid ning põrand lahti võtta. Käärkambri alla ehitati katlamaja. Küttesüsteemi esimene järk lasti käiku 1958. aastal. Sajandeid kirikut kiusanud külm hakkas taanduma. Täielikult valmis küttesüsteem 1959. aasta jõuludeks ja läks maksma 200 000 rubla. Ka siit edasi jätkus ehitus- ja remonditöid veel paljudeks aastateks.
