1. Saamueli 2
27 Ja Eeli juurde tuli üks jumalamees ning ütles temale: „Nõnda ütleb Issand: Eks ma ole ennast su isa soole selgesti ilmutanud, kui nad alles olid Egiptuses vaarao koja võimuses?
28 Mina valisin tema kõigist Iisraeli suguharudest enesele preestriks, et ta ohverdaks mu altaril, põletaks suitsutusrohtu, kannaks mu palge ees õlarüüd; ja ma andsin su isa soole kõik Iisraeli laste tuleohvrid.
29 Mispärast te halvustate mu tapa- ja roaohvreid, mis ma oma elamus olen seadnud? Sa austad oma poegi rohkem kui mind, et te endid nuumate parimaga kõigist mu Iisraeli rahva roaohvreist!
30 Sellepärast ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen tõesti öelnud: Sinu sugu ja su isa sugu peavad igavesti elama minu ees! Aga nüüd ütleb Issand: Jäägu see minust kaugele! Sest kes austab mind, seda austan mina, ja kes mind põlgab, saab põlatavaks.
31 Vaata, päevad tulevad ja ma raiun ära sinu käsivarre ja su isa soo käsivarre, nõnda et ükski su soos ei ela vanaks.
32 Ja sa saad näha mu elamut kitsikuses, kõige selle eest, mis ta Iisraelile head pidi tegema. Ja ükski su soos ei ela iial vanaks.
33 Aga ma ei hävita sul mitte kõiki oma altari juurest, et mitte kustutada su silmi ja rammestada su hinge, kuid enamik sinu soost peab surema meheeas!
34 Ja sulle olgu tähiseks see, mis juhtub su mõlema pojaga, Hofni ja Piinehasiga: mõlemad surevad samal päeval!
35 Aga ma lasen enesele tõusta ühe ustava preestri, kes teeb mu südame ja hinge järgi; ja mina ehitan temale kindla koja, et ta saaks alaliselt elada mu võitu ees.
36 Ja igaüks, kes su soost järele jääb, tuleb teda kummardama hõbetüki ja leivakakukese pärast ning ütleb: „Võta mind ometi mõnesse preestriteenistusse, et saaksin süüa palukese leiba!””
1. Saamueli 3
1 Ja poiss Saamuel teenis Issandat Eeli juhatusel; Issanda sõna oli neil päevil haruldane, nägemused ei olnud sagedased.
2 Aga kord kui Eeli, kelle silmad hakkasid tuhmiks jääma, nõnda et ta enam ei näinud, magas oma asemel,
3 kui Jumala lamp ei olnud veel kustunud ja Saamuel magas Issanda templis, seal, kus oli Jumala laegas,
4 hüüdis Issand Saamueli. Ja tema vastas: „Siin ma olen!”
5 Ja ta jooksis Eeli juurde ning ütles: „Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!” Aga tema vastas: „Mina pole sind hüüdnud. Mine tagasi, heida magama!” Ja ta läks ning heitis magama.
6 Aga Issand hüüdis jälle: „Saamuel!” Ja Saamuel tõusis ning läks Eeli juurde ja ütles: „Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!” Aga tema vastas: „Mina pole sind hüüdnud, mu poeg. Mine tagasi, heida magama!”
7 Aga Saamuel ei tundnud veel Issandat ja Issanda sõna ei olnud temale veel ilmutatud.
8 Ja Issand hüüdis Saamueli veel kolmandat korda. Ja ta tõusis ning läks Eeli juurde ja ütles: „Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!” Siis Eeli mõistis, et Issand oli hüüdnud poissi.
9 Ja Eeli ütles Saamuelile: „Mine heida magama, ja kui sind hüütakse, siis ütle: Issand, räägi, sest su sulane kuuleb!”
10 Ja Issand tuli ning seisis ja hüüdis nagu eelmistel kordadel: „Saamuel! Saamuel!” Ja Saamuel vastas: „Räägi, sest su sulane kuuleb!”
11 Ja Issand ütles Saamuelile: „Vaata, mina teen Iisraelis midagi, mis igaühel, kes sellest kuuleb, paneb mõlemad kõrvad kumisema.
12 Sel päeval tahan ma Eelile tõeks teha kõik, mis ma tema soo kohta olen rääkinud, algusest lõpuni.
13 Ma olen ju talle kuulutanud, et ma mõistan igavesti kohut tema soo üle patu pärast, sest kuigi ta teadis, et ta pojad olid tõmmanud eneste peale needuse, ei ohjeldanud ta neid mitte.
14 Ja seepärast olen ma vandunud Eeli soole: Iialgi ei lepitata Eeli soo pattu, ei tapa- ega roaohvriga!”
15 Saamuel magas hommikuni ja avas alles siis Issanda koja uksed; aga Saamuel kartis jutustada nägemust Eelile.
16 Siis Eeli hüüdis Saamueli ja ütles: „Saamuel, mu poeg!” Ja see vastas: „Siin ma olen!”
17 Ja Eeli küsis: „Mis asi see oli, mis ta sulle rääkis? Ära ometi minu ees salga! Issand tehku sinuga seda ja teist, kui sa minu ees midagi salgad kõigest sellest, mis ta sulle rääkis!”
18 Siis jutustas Saamuel temale kõik ega salanud tema ees midagi. Ja Eeli ütles: „Tema on Issand, tehku tema, mis ta silmis hea on!”
19 Ja Saamuel kasvas ning Issand oli temaga ega lasknud ainsatki oma sõna tühja minna.
20 Ja kogu Iisrael Daanist kuni Beer-Sebani sai teada, et Saamuelist oli saanud ustav Issanda prohvet.
21 Ja Issand näitas ennast edaspidigi Siilos, sest Issand ilmutas ennast Siilos Saamuelile Issanda sõna läbi.
1. Saamueli 4
1 Ja Saamueli sõna tuli kogu Iisraeli kätte. Ja Iisrael läks sõtta vilistite vastu; nad lõid leeri üles Eben-Eeseri juurde ja vilistid olid asunud leeri Afekasse.
2 Ja vilistid seadsid endid tapluseks Iisraeli vastu: aga kui taplus oli levinud, siis oli Iisrael mahalöödult vilistite ees; need lõid võitlusväljal maha ligi neli tuhat meest.
3 Kui rahvas tuli leeri, siis ütlesid Iisraeli vanemad: „Mispärast laskis Issand meid täna vilistitel maha lüüa? Võtkem eneste juurde Issanda seaduselaegas Siilost, et ta tuleks meie keskele ja päästaks meid meie vaenlaste käest!”
4 Siis rahvas läkitas mehed Siilosse ja need tõid sealt ära keerubitel istuva vägede Issanda seaduselaeka; ja seal olid mõlemad Eeli pojad, Hofni ja Piinehas, Jumala seaduselaeka juures.
5 Ja kui Issanda seaduselaegas jõudis leeri, siis tõstis kogu Iisrael valju rõõmukisa, nõnda et maa kõmas.
6 Aga kui vilistid kuulsid hõiskamise kära, siis nad küsisid: „Mis suur hõiskamise kära see on heebrealaste leeris?” Ja nad said teada, et Issanda laegas oli tulnud leeri.
7 Siis vilistid kartsid, sest nad ütlesid: „Jumalad on tulnud leeri!” Ja nad ütlesid: „Häda meile, sest seesugust ei ole iialgi varem juhtunud!
8 Häda meile! Kes päästab meid nende vägevate jumalate käest? Need on need jumalad, kes lõid Egiptust kõiksugu nuhtlustega kõrbes.
9 Kinnitage endid ja olge mehed, te vilistid, et te ei peaks teenima heebrealasi, nagu nemad teenisid teid! Olge mehed ja sõdige!”
10 Ja vilistid sõdisid ning Iisraeli löödi, nõnda et nad põgenesid igamees oma telki; ja kaotus oli väga suur, sest Iisraelist langes kolmkümmend tuhat jalameest.
11 Ja Jumala laegas võeti ära ning mõlemad Eeli pojad, Hofni ja Piinehas, said surma.
12 Aga keegi benjaminlane jooksis lahingust ära ja tuli selsamal päeval Siilosse, riided lõhki käristatud ja mulda pea peal.
13 Ja kui ta tuli, vaata, siis istus Eeli istmel tee kõrval valvates, sest ta süda värises Jumala laeka pärast; ja kui mees jõudis linna kuulutama, siis kisendas kogu linn.
14 Kui Eeli kuulis kisendushäält, siis ta küsis: „Mis kära see on?” Siis ruttas mees ja tuli ning jutustas Eelile.
15 Eeli oli üheksakümmend kaheksa aastat vana ja ta silmad olid tuhmid, nõnda et ta enam ei näinud.
16 Ja mees ütles Eelile: „Mina olen lahingust tulija. Ma põgenesin täna lahingust.” Ja tema küsis: „Kuidas oli lugu, mu poeg?”
17 Siis kostis sõnumitooja ja ütles: „Iisrael põgenes vilistite eest ja rahva kaotuski on suur. Ka su mõlemad pojad, Hofni ja Piinehas, on surnud ning Jumala laegas on ära võetud.”
18 Ja sündis, kui ta Jumala laegast nimetas, et Eeli kukkus istmelt värava kõrval tagurpidi, murdis oma kaela ja suri, sest mees oli vana ja raske; ta oli Iisraelile kohut mõistnud nelikümmend aastat.
19 Ja tema minia, Piinehasi naine, oli viimaseid päevi lapseootel; kui ta kuulis seda sõnumit, et Jumala laegas oli ära võetud ja ta äi ja mees surnud, siis ta varises kokku ja sünnitas, sest temale tulid sünnitusvaevad.
20 Ja otse ta suremise ajal ütlesid naised, kes seisid ta juures: „Ära karda, sest sa oled sünnitanud poja!” Aga tema ei vastanud ega pannud tähelegi,
21 vaid pani poeglapsele nimeks Iikabod, et öelda: „Au on Iisraelist lahkunud”, sellepärast et Jumala laegas oli ära võetud, ning oma äia ja mehe pärast.
22 Ja ta ütles: „Au on Iisraelist lahkunud, sest Jumala laegas on ära võetud.”
Psalm 64
1 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2 Kuule, Jumal, mu häält, kui ma kaeblen, hoia mu elu vaenlase hirmu eest!
3 Pane mind varjule tigedate salanõu eest, nende möllu eest, kes teevad nurjatust,
4 kes oma keelt ihuvad nagu mõõka, sihivad kibedaid sõnu nagu nooli,
5 et salajas maha lasta laitmatu! Äkitselt nad lasevadki ta maha ega karda midagi.
6 Neid kinnitatakse kurjades kavatsustes, nad õhutavad üksteist salajasi võrke panema, nad ütlevad: „Kes meid näeb?”
7 Nemad mõtlevad jultunud tegudele: „Me oleme valmis, kava on hästi kavatsetud!” Sest sügav on mehe sisemus ning süda.
8 Kuid Jumal laseb nad maha, neid haavatakse äkilise noolega.
9 Ta paneb nad komistama nende keele pärast, kõik, kes neid näevad, vangutavad pead.
10 Ja kõik inimesed hakkavad kartma ja kuulutama Jumala tööd ning aru saama tema tegudest.
Johannese 11
1 Aga keegi mees oli haige, Laatsarus Betaaniast, Maarja ja tema õe Marta külast;
2 Maarja oli aga see, kes võidis Issandat salviga ja kuivatas ta jalgu oma juustega; tema vend Laatsarus oligi haige.
3 Õed saatsid nüüd Jeesusele sõna: „Issand, vaata, su sõber on haige.”
4 Seda kuulnud, ütles Jeesus: „See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala austuseks, et selle läbi austataks Jumala Poega.”
5 Aga Jeesus armastas Martat ja ta õde ja Laatsarust.
6 Kui ta nüüd kuulis, et Laatsarus on haige, jäi ta veel kaheks päevaks sinna, kus ta oli.
7 Pärast seda ütles ta jüngritele: „Läki jälle Juudamaale!”
8 Jüngrid ütlesid talle: „Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust sind kividega surnuks visata, ja sina lähed jälle sinna?”
9 Jeesus vastas: „Eks päeval ole kaksteist tundi? Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust.
10 Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust.”
11 Nii ta rääkis ja jätkas siis: „Meie sõber Laatsarus magab, kuid ma lähen teda unest äratama.”
12 Siis ütlesid jüngrid talle: „Issand, kui ta magab, siis ta saab terveks.”
13 Ent Jeesus oli kõnelnud ta surmast, nemad aga arvasid, et ta kõneleb unne suikumisest.
14 Nüüd siis ütles Jeesus neile täie selgusega: „Laatsarus on surnud,
15 ja ma rõõmustan teie pärast, et mind ei olnud seal, et te võiksite uskuda. Kuid läki tema juurde!”
16 Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele: „Lähme meiegi, et temaga koos surra!”
17 Kui nüüd Jeesus sinna jõudis, leidis ta, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas olnud.
18 Betaania on aga Jeruusalemma lähedal, umbes paari miili kaugusel,
19 ja palju juute oli tulnud linnast Marta ja Maarja juurde neid lohutama venna pärast.
20 Kui nüüd Marta kuulis, et Jeesus tuleb, läks ta kohe talle vastu, aga Maarja jäi koju.
21 Siis ütles Marta Jeesusele: „Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.
22 Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes Jumalalt palud.”
23 Jeesus ütles talle: „Sinu vend tõuseb üles.”
24 Marta ütles talle: „Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.”
25 Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.
26 Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?”
27 Marta ütles talle: „Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema.”
28 Ja kui Marta seda oli öelnud, läks ta ja kutsus salaja oma õde Maarjat: „Õpetaja on siin ja kutsub sind.”
29 Seda kuuldes tõusis Maarja otsekohe ja tuli tema juurde,
30 sest Jeesus ei olnud jõudnud külasse, vaid oli alles seal paigas, kus Marta oli talle vastu tulnud.
31 Kui nüüd juudid, kes olid ta juures kodus teda lohutamas, nägid Maarjat kiiruga tõusvat ja väljuvat, järgnesid nad talle, arvates, et ta läheb hauale nutma.
32 Kui nüüd Maarja jõudis sinna, kus oli Jeesus, langes ta teda nähes ta jalge ette maha ja ütles talle: „Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.”
33 Kui nüüd Jeesus nägi teda ja temaga kaasa tulnud juute nutmas, ärritus ta vaimus ja võpatas
34 ja ütles: „Kuhu te olete ta pannud?” Nad ütlesid talle: „Issand, tule ja vaata!”
35 Jeesus nuttis.
36 Siis juudid ütlesid: „Vaata, kuidas ta teda armastas!”
37 Aga mõned nende seast ütlesid: „Kas see, kes on avanud pimeda silmad, ei oleks suutnud teha, et ka tema poleks surnud?”
38 Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Aga see oli koobas ja kivi oli selle peal.
39 Jeesus ütles: „Tõstke kivi ära!” Surnu õde Marta ütles talle: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.”
40 Jeesus ütles talle: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?”
41 Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: „Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud.
42 Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud.”
43 Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: „Laatsarus, tule välja!”
44 Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade ümber oli seotud higirätik. Jeesus ütles neile: „Päästke ta lahti ning laske tal minna!”