1. Saamueli 14
24 Kuigi Iisraeli mehed olid sel päeval väga vaevatud, ometi vannutas Saul rahvast, öeldes: „Neetud olgu see mees, kes sööb leiba enne õhtut ja enne kui ma olen kätte maksnud oma vaenlastele!” Ja kogu rahvas ei maitsnud leiba.
25 Aga kui kogu rahvas jõudis metsa, siis oli seal mesi maas.
26 Kui rahvas läks metsa sisse, vaata, siis voolas seal mett, aga ükski ei tõstnud oma kätt suu juurde, sest rahvas kartis vannet.
27 Joonatan ei olnud aga kuulnud, et tema isa rahvast oli vannutanud; seepärast ta sirutas kepi, mis tal käes oli, ja kastis selle otsa meekärjesse ning pani oma käe suhu: siis hakkasid ta silmad särama.
28 Ent keegi rahva hulgast võttis sõna ja ütles: „Su isa vannutas rahvast kõvasti ja ütles: Neetud olgu mees, kes täna leiba sööb! Seepärast on rahvas nii väsinud.”
29 Ja Joonatan ütles: „Mu isa saadab maa õnnetusse! Vaadake ometi, kuidas mu silmad säravad, sellepärast et ma maitsesin pisut seda mett!
30 Palju parem oleks olnud, kui rahvas täna tõesti oleks söönud saagist, mida saadi oma vaenlastelt. Sest nüüd ei ole vilistite kaotus mitte suurenenud.”
31 Sel päeval olid nad löönud vilisteid Mikmasist Ajjalonini ja rahvas oli väga väsinud.
32 Seepärast kippus siis rahvas saagi kallale ja võttis lambaid, kitsi, veiseid ja vasikaid ja tappis need palja maa peal; ja rahvas sõi neid koos verega.
33 Aga Saulile anti teada ja üteldi: „Vaata, rahvas teeb pattu Issanda vastu, kui ta sööb koos verega.” Ja tema ütles: „Teie ei ole olnud truud. Veeretage nüüd mu juurde üks suur kivi!”
34 Ja Saul ütles: „Minge laiali rahva sekka ja öelge neile: Igaüks toogu minu juurde oma härg ja lammas ja tapku need siin ning söögu; ärgu tehtagu pattu Issanda vastu, süües koos verega!” Ja sel ööl tõi kogu rahvast igaüks oma härja oma käega ja nad tapsid need seal.
35 Ja Saul ehitas altari Issandale; see oli esimene altar, mille ta Issandale ehitas.
36 Ja Saul ütles: „Lähme öösel vilistitele järele ja riisume neid kuni hommikuvalgeni; ärgem jätkem neist alles ühtainsatki!” Ja nemad vastasid: „Tee kõik, mis su silmis hea on!” Aga preester ütles: „Astugem siia Jumala ette!”
37 Siis küsis Saul Jumalalt: „Kas pean minema vilistitele järele? Kas sa annad nad Iisraeli kätte?” Aga Issand ei vastanud temale sel päeval.
38 Siis ütles Saul: „Tulge siia, kõik rahva juhid, uurige ja vaadake, kelle läbi on täna see patt sündinud!
39 Sest nii tõesti kui elab Issand, kes Iisraeli on päästnud: kui see ka oleks mu poja Joonatani süü, siis peab ta surema!” Aga rahva hulgast ei vastanud ükski temale.
40 Siis ütles Saul kogu Iisraelile: „Olge teie ühel pool, mina ja mu poeg Joonatan oleme teisel pool!” Ja rahvas vastas Saulile: „Tee, mis su silmis hea on!”
41 Ja Saul ütles Issandale, Iisraeli Jumalale: „Anna tummim!” Siis langes liisk Joonatanile ja Saulile ning rahvas sai vabaks.
42 Siis ütles Saul: „Heitke liisku minu ja mu poja Joonatani vahel!” Ja liisk langes Joonatanile.
43 Ja Saul ütles Joonatanile: „Räägi mulle, mida sa oled teinud?” Ja Joonatan jutustas talle ning ütles: „Ma maitsesin tõesti minu käes olnud kepi otsaga pisut mett. Siin ma olen, valmis surema!”
44 Siis ütles Saul: „Jumal tehku minuga ükskõik mida, aga sina pead surema, Joonatan!”
45 Aga rahvas ütles Saulile: „Kas Joonatan peab surema, tema, kes on saavutanud selle suure võidu Iisraelis? Jäägu see kaugele! Nii tõesti kui Issand elab, ei tohi juuksekarvgi tema peast maha langeda, sest sel päeval tegi ta seda koos Jumalaga!” Nõnda päästis rahvas Joonatani surmast.
46 Siis Saul läks ära ega ajanud vilisteid taga, ja vilistid läksid oma paika.
47 Kui Saul oli saanud kuningavõimu Iisraeli üle, siis sõdis ta kõigi ümberkaudsete vaenlaste vastu: moabide, ammonlaste, edomlaste, Sooba kuningate ja vilistite vastu, ja kuhu ta iganes pöördus, seal ta karistas.
48 Ta osutas vahvust, lõi amalekke ja päästis Iisraeli ta rüüstajate käest.
49 Sauli pojad olid Joonatan, Jisvi ja Malkisuua; ja tema kahe tütre nimed olid: esmasündinu nimi oli Meerab ja noorema nimi Miikal.
50 Ja Sauli naise nimi oli Ahinoam, Ahimaasi tütar. Ja tema sõjaväepealiku nimi oli Abner, Sauli lelle Neeri poeg.
51 Kiis, Sauli isa, ja Neer, Abneri isa, olid Abieli pojad.
52 Aga kogu Sauli eluaja oli äge sõda vilistite vastu; ja kui Saul iganes nägi mõnda tublit ja vaprat meest, võttis ta selle enese juurde.
1. Saamueli 15
1 Ja Saamuel ütles Saulile: „Issand on mind läkitanud võidma sind kuningaks tema rahvale Iisraelile. Ja nüüd kuule Issanda sõnu.
2 Nõnda ütleb vägede Issand: Ma tahan kätte tasuda, mis Amalek tegi Iisraelile, astudes teel temale vastu, kui ta tuli Egiptusest.
3 Mine nüüd ja löö Amalekki ja kaota sootuks ära kõik, mis tal on, ja ära anna temale armu, vaid surma niihästi mehed kui naised, lapsed ja imikud, härjad ja lambad, kaamelid ja eeslid!”
4 Ja Saul hüüdis rahva kokku ning luges nad üle Telaimis: kakssada tuhat jalameest ja kümme tuhat Juuda meest.
5 Kui Saul tuli amalekkide linna alla, siis ta pani varitsejad orgu.
6 Ja Saul ütles keenlastele: „Minge, lahkuge, minge ära amalekkide hulgast, et ma ei hävitaks teid koos nendega! Sest te tegite head kõigile Iisraeli lastele, kui nad tulid Egiptusest.” Ja keenlased lahkusid amalekkide hulgast.
7 Ja Saul lõi amalekke Havilast kuni Suuri teelahkmeni, mis on Egiptuse ees.
8 Ja ta võttis Agagi, Amaleki kuninga, elusalt vangi, aga kogu rahva hävitas ta mõõgateraga sootuks.
9 Aga Saul ja rahvas andsid armu Agagile ja parimaile lammastest, kitsedest ja veistest ning talledele ja kõigele, mis oli hea, ega tahtnud neid hävitada sootuks; aga kõik, mis oli väärtuseta ja väeti, nad hävitasid sootuks.
10 Siis tuli Saamuelile Issanda sõna, öeldes:
11 „Ma kahetsen, et ma olen Sauli kuningaks tõstnud, sest ta on taganenud minu järelt ega ole täitnud mu käsku.” Siis Saamuel kohkus ja kisendas kogu öö Issanda poole.
12 Ja Saamuel tõusis vara, et hommikul kohata Sauli; ja Saamuelile anti teada ning öeldi: „Saul tuli Karmelisse ja vaata, ta püstitas enesele mälestussamba. Siis ta pöördus ümber ja jätkas teekonda alla Gilgalisse.”
13 Kui Saamuel jõudis Sauli juurde, ütles Saul temale: „Issand õnnistagu sind! Mina olen Issanda käsku täitnud.”
14 Aga Saamuel küsis: „Mis lammaste määgimine see on, mis mu kõrvu kostab, ja veiste ammumine, mida ma kuulen?”
15 Ja Saul vastas: „Need on toodud amalekkide käest, sest rahvas säästis parimad lambad, kitsed ja veised, et neid ohverdada Issandale, su Jumalale; aga teised me oleme hävitanud sootuks.”
16 Siis ütles Saamuel Saulile: „Jäta! Mina kuulutan sulle, mis Issand täna öösel mulle kõneles.” Ja Saul ütles temale: „Räägi!”
17 Ja Saamuel ütles: „Eks ole nõnda, et kuigi sa oled iseenese silmis pisike, oled sa ometi Iisraeli suguharudele peaks, sest Issand võidis sind Iisraelile kuningaks?
18 Issand läkitas sind teekonnale ja ütles: Mine ja hävita sootuks need patused amalekid ja sõdi nende vastu, kuni sa oled teinud neile lõpu!
19 Aga miks sa ei kuulanud Issanda häält, vaid kippusid saagi kallale ja tegid kurja Issanda silmis?”
20 Ja Saul vastas Saamuelile: „Mina olen kuulnud Issanda häält ja olen käinud teed, kuhu Issand mind läkitas. Ma olen toonud Amaleki kuninga Agagi ja olen hävitanud amalekid sootuks.
21 Aga rahvas võttis saagist lambaid, kitsi ja veiseid, parima osa hävitamisele kuuluvast, et ohverdada seda Gilgalis Issandale, su Jumalale.”
22 Siis ütles Saamuel: „Ons Issandal sama hea meel põletus- ja tapaohvreist kui Issanda hääle kuuldavõtmisest? Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv.
23 Sest vastupanu on otsekui nõiduse patt, tõrksus ebajumalate ja teeravite teenistus. Et sa oled hüljanud Issanda sõna, siis hülgab temagi sinu kui kuninga.”
24 Ja Saul ütles Saamuelile: „Ma olen pattu teinud, sest ma olen astunud üle Issanda käsust ja sinu sõnadest, sellepärast et ma kartsin rahvast ja kuulasin nende häält.
25 Aga anna nüüd ometi mulle mu patt andeks ja pöördu koos minuga tagasi, et saaksin kummardada Issandat!”
26 Aga Saamuel ütles Saulile: „Mina ei tule sinuga tagasi, sest sa oled hüljanud Issanda sõna ja Issand hülgab sinu, nõnda et sa enam ei või olla Iisraeli kuningas.”
27 Kui Saamuel pöördus minekule, siis haaras Saul kinni ta kuuehõlmast, nõnda et see rebenes.
28 Ja Saamuel ütles talle: „Issand on täna rebinud Iisraeli kuningriigi sinult ja andnud su ligimesele, kes on sinust parem.
29 Jah, Iisraeli Hiilgus ei valeta ega kahetse, sest ta ei ole inimene, et ta kahetseb.”
30 Ta vastas: „Ma olen pattu teinud! Aga osuta nüüd ometi mulle seda au mu rahva vanemate ja Iisraeli ees ja tule koos minuga tagasi, et saaksin kummardada Issandat, su Jumalat!”
31 Siis Saamuel pöördus tagasi Sauli järel ja Saul kummardas Issandat.
32 Ja Saamuel ütles: „Tooge mu juurde Agag, Amaleki kuningas!” Ja Agag tuli rõõmsasti ta juurde; Agag ütles: „Küllap surmakibedus on kadunud!”
33 Aga Saamuel ütles: „Nõnda kui sinu mõõk tegi naised lastetuks, nõnda jääb su ema naiste hulgas lastetuks!” Ja Saamuel raius Agagi tükkideks Issanda ees Gilgalis.
34 Siis Saamuel läks Raamasse ja Saul läks koju Sauli Gibeasse.
35 Ja Saamuel ei näinud enam Sauli kuni oma surmani, siiski leinas Saamuel Sauli. Aga Issand kahetses, et ta oli teinud Sauli Iisraeli kuningaks.
Õpetussõnad 12
28 Õigluse rajal on elu, ja sillutatud teel ei ole surma.
Õpetussõnad 13
1 Tark poeg kuulab isa õpetust, aga pilkaja ei kuula sõitlustki.
2 Oma suu viljast sööb mees head, aga autute igatsuseks on vägivald.
3 Kes valvab oma suud, hoiab oma hinge, aga huulte ammuliajajat tabab hukatus.
4 Laisa hing igatseb asjata, aga virkade hing kosub.
5 Õige vihkab valelikkust, aga õel toimib vastikult ja häbiväärselt.
6 Õigus kaitseb seda, kelle tee on laitmatu, aga õelus kukutab patuse.
7 Üks näib rikkana, aga tal ei ole midagi, teine näib vaesena, aga tal on palju vara.
8 Mehe hinge lunahind on tema rikkus, aga vaesel pole vaja sõitlust kuulda.
9 Õigete valgus paistab rõõmsasti, aga õelate lamp kustub ära.
Johannese 14
1 Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!
2 Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama?
3 Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.
4 Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed.”
5 Toomas ütles talle: „Issand, me ei tea, kuhu sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?”
6 Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.
7 Kui te oleksite tundnud mind, siis te tunneksite ka mu Isa. Nüüd te tunnete teda ja olete teda näinud.”
8 Filippus aga ütles talle: „Issand, näita meile Isa, ja me jääme rahule!”
9 Jeesus ütles talle: „Nii kaua aega olen ma teie juures, ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas sa siis ütled: Näita meile Isa!?
10 Kas sa ei usu, et mina olen Isas ja Isa on minus? Neid sõnu, mida ma teile ütlen, ei räägi ma iseenesest, vaid Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid.
11 Uskuge mind, et mina olen Isas ja Isa on minus. Kui te ei usu muu pärast, siis uskuge mu tegude tõttu.
12 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde
13 ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa saaks kirgastatud Pojas.
14 Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.
15 Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!
16 Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti:
17 Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees.
18 Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde.
19 Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama.
20 Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis.
21 Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.”
22 Talle ütles Juudas, mitte Iskariot: „Issand, mis see on, et sa näitad ennast ainult meile ja mitte maailmale?”
23 Jeesus vastas talle: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.
24 Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud.
25 Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides.
26 Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.
27 Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!
28 Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.”
29 Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.
30 Ma ei räägi enam teiega palju, sest maailma vürst tuleb ja tal ei ole mingit voli mu üle,
31 vaid et maailm saaks aru, et mina armastan Isa ja teen nõnda, nagu Isa mind on käskinud. Tõuske, läki siit minema!”