1. Saamueli 16
1 Ja Issand ütles Saamuelile: „Kui kaua sa leinad Sauli? Mina olen ju tema kui Iisraeli kuninga kõrvaldanud. Täida oma sarv õliga ja mine: mina läkitan sind petlemlase Iisai juurde, sest ma olen tema poegadest vaadanud enesele kuninga.”
2 Aga Saamuel ütles: „Kuidas ma võin minna? Kui Saul kuuleb, siis ta tapab mu.” Ja Issand vastas: „Võta üks mullikas enesega kaasa ja ütle: Ma tulin Issandale ohverdama.
3 Kutsu siis Iisai ohvrile ja mina õpetan sind, mida sa pead tegema; siis võia mulle see, keda ma sulle nimetan!”
4 Ja Saamuel tegi, nagu Issand oli öelnud, ja läks Petlemma. Aga linna vanemad tulid värisedes temale vastu ja küsisid: „Kas tuled rahuga?”
5 Ja ta vastas: „Rahuga. Ma tulen Issandale ohverdama; pühitsege endid ja tulge koos minuga ohvrile!” Siis ta pühitses Iisaid ja tema poegi ning kutsus nad ohvrile.
6 Ja kui nad tulid, siis ta nägi Eliabi ja mõtles: „Küllap on nüüd Issanda ees tema võitu.”
7 Aga Issand ütles Saamuelile: „Ära vaata ta välimusele ja pikale kasvule, sest ma olen jätnud tema kõrvale! Sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames.”
8 Siis Iisai kutsus Abinadabi ja laskis ta Saamueli eest mööda minna; aga Saamuel ütles: „Issand ei ole ka teda valinud.”
9 Siis Iisai laskis Samma mööda minna, aga Saamuel ütles: „Issand ei ole ka teda valinud.”
10 Nõnda laskis Iisai oma seitse poega Saamueli eest mööda minna, aga Saamuel ütles Iisaile: „Issand ei ole neid valinud.”
11 Ja Saamuel küsis Iisailt: „Kas poisid on kõik siin?” Ja Iisai vastas: „Noorim on veel järel, aga vaata, ta hoiab lambaid.” Siis ütles Saamuel Iisaile: „Läkita keegi talle järele ja too ta siia, sest me ei istu lauda enne, kui ta siia tuleb!”
12 Ja Iisai läkitas mehed ning laskis ta tuua; ta oli punapalgeline, ilusate silmadega ja kauni välimusega. Ja Issand ütles: „Tõuse ja võia teda, sest tema on see!”
13 Ja Saamuel võttis õlisarve ja võidis teda ta vendade keskel. Ja Issanda Vaim tuli võimsasti Taaveti peale, alates sellest päevast ja edaspidi. Ja Saamuel tõusis ning läks Raamasse.
14 Aga Issanda Vaim lahkus Saulist ja üks kuri vaim Issandalt kohutas teda.
15 Siis ütlesid Saulile tema sulased: „Vaata ometi, kuri vaim Jumalalt kohutab sind.
16 Käskigu nüüd meie isand oma sulaseid, kes on su ees, otsida mees, kes oskab kannelt lüüa, et ta siis, kui su peal on Jumala kuri vaim, mängiks oma käega ja sul oleks siis parem olla!”
17 Ja Saul ütles oma sulastele: „Vaadake siis mulle üks mees, kes hästi mängib, ja tooge mu juurde!”
18 Ja üks noortest meestest kostis ning ütles: „Vaata, ma olen näinud petlemlase Iisai poega, kes oskab mängida; ta on vapper kangelane, sõjamees ja osav sõnas; ta on nägus mees ja Issand on temaga.”
19 Siis läkitas Saul käskjalad Iisai juurde, et nad ütleksid: „Saada minu juurde oma poeg Taavet, kes on lammaste juures!”
20 Ja Iisai võttis eesli, leiba, nahklähkri veini ja ühe sikutalle ning läkitas oma poja Taavetiga Saulile.
21 Nii tuli Taavet Sauli juurde ja astus tema teenistusse; Saul armastas teda väga ja Taavet sai tema sõjariistade kandjaks.
22 Ja Saul läkitas Iisaile ütlema: „Lase Taavet jääda mu teenistusse, sest ta on minu silmis armu leidnud!”
23 Ja kui vaim Jumalalt oli Sauli peal, võttis Taavet kandle ja mängis oma käega; siis Saul sai hingata ja temal oli parem olla ning kuri vaim lahkus ta pealt.
1. Saamueli 17
1 Ja vilistid kogusid oma sõjaväed võitluseks; nad kogunesid Sookosse, mis kuulus Juudale, ning lõid leeri üles Sooko ja Aseka vahele, Efes-Dammimi.
2 Ka Saul ja Iisraeli mehed kogunesid ja lõid leeri üles Tammeorgu ning seadsid endid tapluseks vilistite vastu.
3 Vilistid seisid siinpool mäe peal ja Iisraeli lapsed seisid sealpool mäe peal, ja nende vahel oli org.
4 Siis tuli vilistite leeridest välja kahevõitleja, Koljat nimi, Gatist pärit; ta pikkus oli kuus küünart ja üks vaks.
5 Tal oli vaskkübar peas ja soomusrüü seljas; see soomusrüü kaalus viis tuhat seeklit vaske.
6 Ta jalgadel olid vasksed säärekilbid ja tal oli vaskoda õlal.
7 Ta piigivars oli nagu kangrupoom, ja ta piigiots kaalus kuussada seeklit rauda; ja tema ees käis ta kilbikandja.
8 Ta seisis ja hüüdis Iisraeli võitlus dele ning ütles neile: „Mispärast tulite välja ja seadsite endid tapluseks? Eks ole mina vilist ja teie Sauli sulased? Valige eneste keskelt üks mees ja las ta tuleb alla minu juurde!
9 Kui ta suudab minuga võidelda ja lööb mu maha, siis oleme meie teie sulased; aga kui mina ta võidan ja tema maha löön, siis olete teie meie sulased ja peate meid teenima!”
10 Ja vilist jätkas: „Mina teotan täna Iisraeli võitlusridu. Andke mulle üks mees, et võiksime teineteisega võidelda!”
11 Saul ja kogu Iisrael kuulsid neid vilisti sõnu ja nad kohkusid ning kartsid väga.
12 Taavet oli selle efratlase poeg Juuda Petlemmast, kelle nimi oli Iisai ja kellel oli kaheksa poega; ja Iisai ise oli Sauli päevil vana ja elatanud.
13 Tema kolm vanemat poega olid läinud ja Saulile sõtta järgnenud; ta kolme sõtta läinud poja nimed olid: esmasündinu Eliab, teine Abinadab ja kolmas Samma.
14 Taavet oli kõige noorem; kolm vanemat olid Saulile järgnenud.
15 Taavet oli Sauli juurest läinud tagasi Petlemma oma isa lambaid hoidma.
16 Vilist ligines hommikuti ja õhtuti, astudes välja neljakümnel päeval.
17 Iisai ütles oma pojale Taavetile: „Võta nüüd oma vendade jaoks see pool vakka kõrvetatud teri ja need kümme leiba ja vii joostes leeri oma vendadele!
18 Ja need kümme piimajuustu vii tuhandepealikule ja vaata järele, kas su vendade käsi käib hästi, ja võta neilt tõend!”
19 Ja Saul ning nemad ja kõik Iisraeli mehed olid Tammeorus vilistite vastu sõdimas.
20 Ja Taavet tõusis hommikul vara, jättis lambad teiste hooleks, võttis oma kandami kaasa ja läks, nagu Iisai teda oli käskinud; ta jõudis vankriteleeri, kui sõjavägi sõjakisa tõstes läks välja võitlusrindele.
21 Ja Iisrael ja vilistid seadsid endid võitluseks valmis, rinne rinde vastu.
22 Siis jättis Taavet asjad, mida ta kandis, varahoidja kätte ja jooksis rindele; ja jõudnud sinna, küsis ta oma vendade käekäigu järele.
23 Ja kui ta nendega rääkis, vaata, siis tuli kahevõitleja vilist Gatist, Koljat nimi, vilistite dest üles ja rääkis neidsamu sõnu; ja Taavet kuulis pealt.
24 Ja kui Iisraeli mehed nägid seda meest, siis nad põgenesid kõik tema eest ja kartsid väga.
25 Ja üks Iisraeli mees ütles: „Kas näete seda meest, kes üles tuleb? Ta tuleb muidugi Iisraeli teotama. Aga selle mehe, kes lööb tema maha, lubab kuningas teha väga rikkaks; ta annab temale oma tütre ning vabastab maksust ta isakoja Iisraelis.”
26 Ja Taavet küsis meestelt, kes seisid ta juures, öeldes: „Mida saab see mees, kes lööb selle vilisti maha ja kustutab teotuse Iisraeli pealt? Sest kes on see ümberlõikamata vilist, et ta teotab elava Jumala väehulki?”
27 Ja rahvas rääkis temale, mis oli kõneldud, ja ütles, mida saab mees, kes lööb Koljati maha.
28 Aga Eliab, Taaveti vanem vend, kuulis, kui ta meestega rääkis, ja Eliabi viha süttis põlema Taaveti vastu ja ta ütles: „Mispärast sina siia tulid? Ja kelle hoolde sa jätsid selle väikese karja sinna kõrbe? Ma tunnen küll su ülbust ja su südame kurjust! Sa tulid muidugi selleks, et näha taplust.”
29 Aga Taavet vastas: „Mida ma siis nüüd olen teinud? Eks see olnud ju ainult kõnelus?”
30 Siis ta pöördus tema juurest ühe teise poole ja küsis sedasama; ja rahvas vastas temale, nagu varem oli olnud kõnet.
31 Aga kui neid sõnu kuuldi, mis Taavet rääkis, jutustati neist Saulile ja Saul laskis tema tuua.
32 Ja Taavet ütles Saulile: „Ärgu lasku keegi tema pärast oma julgust langeda! Su sulane läheb ja võitleb selle vilistiga.”
33 Aga Saul ütles Taavetile: „Ei suuda sina minna selle vilisti vastu, et temaga võidelda, sest sa oled noor, tema on aga noorest põlvest peale sõjamees.”
34 Siis ütles Taavet Saulile: „Su sulane oli oma isa lammaste ja kitsede karjane. Kui tuli lõvi või karu ja viis lamba karjast ära,
35 siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust; ja kui ta tõusis mu vastu, siis ma haarasin tal habemest kinni, lõin ta maha ja tapsin ta.
36 Su sulane on niihästi lõvi kui karu maha löönud; ja see vilist, see ümberlõikamatu, saab olema nagu üks neist, sest ta on teotanud elava Jumala väehulki.”
37 Ja Taavet ütles: „Küllap Issand, kes mind on päästnud lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest.” Siis ütles Saul Taavetile: „Mine, ja Issand olgu sinuga!”
Psalm 67
1 Laulujuhatajale: keelpillil mängida, lauluviis ja laul.
2 Jumal olgu meile armuline ja õnnistagu meid; ta lasku oma pale paista meie peale, sela,
3 et maa peal tuntaks sinu teed, kõigi rahvaste seas sinu päästet!
4 Jumal, sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu kõik rahvad!
5 Rõõmutsegu rahvad ja hõisaku rahvahõimud, sest sina mõistad rahvale kohut õigluses ja juhatad rahvahõime maa peal! Sela.
6 Jumal, sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu kõik rahvad!
7 Maa on andnud oma vilja; Jumal, meie Jumal, õnnistagu meid!
Johannese 15
1 „Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik.
2 Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja.
3 Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud.
4 Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.
5 Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.
6 Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära.
7 Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile.
8 Selles on minu Isa kirgastatud, et te kannate palju vilja ja saate minu jüngriteks.
9 Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse!
10 Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse.
11 Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks.
12 Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!
13 Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.
14 Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin.
15 Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt.
16 Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel.
17 Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!
18 Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid.
19 Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid.
20 Pidage meeles sõna, mis mina teile olen öelnud: „Ei ole teener suurem kui ta isand!” Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki. Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna.
21 Kuid seda kõike nad teevad teile minu nime pärast, sest nad ei tunne teda, kes minu on saatnud.
22 Kui ma ei oleks tulnud ja neile rääkinud, ei oleks neil pattu, aga nüüd ei saa nad vabandada oma pattu.
23 Kes vihkab mind, see vihkab ka mu Isa.
24 Kui ma ei oleks nende keskel teinud tegusid, mida ei ole teinud ükski teine, siis ei oleks neil pattu, aga nüüd nad on küll näinud, ent ometi vihanud nii mind kui ka minu Isa.
25 Kuid see on sündinud, et läheks täide nende Seadusesse kirjutatud sõna: „Nad on mind vihanud põhjuseta.”
26 Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis tema tunnistab minust.
27 Ja teiegi tunnistate, sest te olete olnud minuga algusest peale.
Johannese 16
1 Seda ma olen rääkinud teile, et te ei komistaks.
2 Nad heidavad teid kogudusest välja. Jah, tuleb tund, mil igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale teenet osutavat.
3 Ja seda nad teevad, sest nad ei ole ära tundnud ei Isa ega mind.
4 Kuid seda olen ma teile rääkinud, et kui see tund tuleb, siis tuleks teile meelde, et mina olen seda teile öelnud. Seda ma ei ole öelnud teile kohe alguses, sest ma olin koos teiega.