Piibli aastane lugemisplaan 2024

Päev 158

Neljapäev, 06. juuni 2024

Allikas: Piibel.net - Eesti Piibliselts, 1997 aasta tõlge

Päeva kirjakohad:
  • 2Sm 11
  • 2Sm 12
  • Ap 4:1-22
  • Ps 71:1-8

2. Saamueli 11
1  Ja järgmisel aastal kuningate sõttamineku ajal läkitas Taavet Joabi ja koos temaga ta sulased ja kogu Iisraeli sõtta, ja nad hävitasid ammonlasi ning piirasid Rabbat; Taavet ise aga jäi Jeruusalemma. 
2  Ja ühel õhtul, kui Taavet oli tõusnud voodist ja kõndis kuningakoja katusel, nägi ta katuselt ühte naist ennast pesevat; ja naine oli väga ilus. 
3  Kui Taavet läkitas naise kohta teateid pärima, siis öeldi: „Eks see ole Batseba, Eliami tütar, hett Uurija naine!” 
4  Siis Taavet läkitas käskjalad teda tooma. Ja kui ta tuli tema juurde, siis Taavet magas tema juures; naine oli just ennast puhastanud oma roojasusest. Siis läks naine tagasi oma kotta. 
5  Ja naine jäi lapseootele; ta läkitas Taavetile teate, öeldes: „Ma olen lapseootel.” 
6  Siis Taavet läkitas Joabile sõna: „Saada hett Uurija minu juurde!” Ja Joab saatis Uurija Taaveti juurde. 
7  Ja kui Uurija tuli tema juurde, küsis Taavet, kuidas Joabi ja rahva käsi käib ja kuidas on lugu sõjaga. 
8  Ja Taavet ütles Uurijale: „Mine alla oma kotta ja pese jalgu!” Uurija läks kuningakojast välja ja temale järgnes kuninga kingitus. 
9  Aga Uurija heitis magama kuningakoja ukse ette kõigi oma isanda sulaste hulka ega läinud alla oma kotta. 
10  Kui Taavetile teatati ja öeldi: „Uurija ei olegi läinud oma kotta”, siis Taavet küsis Uurijalt: „Eks sa ole tulnud teekonnalt? Mispärast sa siis ei ole läinud oma kotta?” 
11  Aga Uurija vastas Taavetile: „Laegas ning Iisrael ja Juuda asuvad telkides, ja mu isand Joab ja mu isanda sulased on väljal leeris. Kas mina peaksin siis minema oma kotta sööma ja jooma ja magama oma naisega? Nii tõesti kui sa elad ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei tee seda mitte.” 
12  Ja Taavet ütles Uurijale: „Jää siis ka veel täna siia ja homme saadan ma su ära!” Ja Uurija jäi Jeruusalemma selleks ja järgmiseks päevaks. 
13  Ja Taavet kutsus Uurija, too sõi ja jõi tema juures ja Taavet jootis ta purju; ent õhtul läks Uurija magama oma asemele koos oma isanda sulastega ega läinud alla oma kotta. 
14  Aga hommikul kirjutas Taavet Joabile kirja ning andis selle Uurijale kaasa. 
15  Ja kirjas oli ta kirjutanud ning öelnud: „Pange Uurija kõige ägedama tapluse esirinda ja taanduge tema tagant, nõnda et ta lüüakse maha ja sureb!” 
16  Ja kui siis Joab linna piiras, pani ta Uurija paika, kus ta teadis olevat vahvaid mehi. 
17  Ja linna mehed tulid välja ning taplesid Joabi vastu; ja mõned rahva hulgast, Taaveti sulaseist, langesid, ja surma sai ka hett Uurija. 
18  Siis Joab läkitas käskjala ja andis Taavetile teada kogu tapluse loo. 
19  Ja ta käskis käskjalga, öeldes: „Kui oled kuningale jutustanud kogu tapluse loo 
20  ja kui siis kuninga viha tõuseb ja ta sinult küsib: Mispärast te läksite taplema nõnda linna ligi? Kas te ei teadnud, et nad ammuvad nooli müürilt? 
21  Kes lõi maha Abimeleki, Jerubbeseti poja? Kas mitte üks naine ei visanud müürilt pealmise veskikivi ta peale, nii et ta suri Teebesis? Mispärast läksite nõnda müüri ligi? – siis ütle: Ka su sulane hett Uurija on surnud.” 
22  Ja käskjalg läks ning tuli ja jutustas Taavetile kõik, mille pärast Joab teda oli läkitanud. 
23  Ja käskjalg ütles Taavetile: „Et mehed said võimust meie üle, siis tulid nad väljal meile kallale, aga me tõrjusime nad kuni värava suuni. 
24  Siis kütid ambusid müürilt su sulaste peale ja kuninga sulaseist said mõningad surma; samuti on surnud ka su sulane hett Uurija.” 
25  Siis Taavet ütles käskjalale: „Ütle Joabile nõnda: Ärgu olgu see asi su silmis paha, sest mõõk sööb niihästi ühe kui teise! Sõdi aga sina vahvasti linna vastu ja kisu see maha! Julgusta teda nõnda!” 
26  Kui Uurija naine kuulis, et ta mees Uurija oli surnud, siis ta pidas oma abikaasa pärast leinakaebuse. 
27  Ja kui leinaaeg oli möödunud, siis läkitas Taavet talle järele, võttis ta oma kotta ja ta sai Taaveti naiseks ning tõi temale poja ilmale. Aga see asi, mis Taavet oli teinud, oli Issanda silmis paha. 

2. Saamueli 12
1  Ja Issand läkitas Naatani Taaveti juurde; too tuli tema juurde ning ütles temale: „Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene. 
2  Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid, 
3  aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisike utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar. 
4  Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud.” 
5  Siis Taaveti viha süttis väga põlema mehe vastu ja ta ütles Naatanile: „Nii tõesti kui Issand elab, mees, kes seda tegi, on surmalaps! 
6  Ja ta peab utetalle tasuma neljakordselt, sellepärast et ta tegi nõnda ega halastanud!” 
7  Aga Naatan ütles Taavetile: „See mees oled sina! Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest. 
8  Mina olen sulle andnud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist. 
9  Mispärast sa oled põlanud Issanda sõna, tehes, mis on tema silmis paha? Hett Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga. 
10  Aga nüüd ei lahku mõõk su soost mitte iialgi, sellepärast et sa oled mind põlanud ja oled võtnud hett Uurija naise enesele naiseks. 
11  Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma lasen sinu oma soost tulla sulle õnnetusi; ma võtan sinu naised su silma ees ja annan su ligimesele ja tema magab su naistega selle päikese paistes. 
12  Kuigi sina oled seda teinud salaja, teen mina seda kogu Iisraeli ees ja päise päeva ajal.” 
13  Siis ütles Taavet Naatanile: „Mina olen pattu teinud Issanda vastu.” Ja Naatan ütles Taavetile: „Issand on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure. 
14  Ometi, kuna sa selle asja pärast oled pannud Issanda vaenlased teda kõvasti pilkama, siis peab küll poeg, kes sulle on sündinud, kindlasti surema!” 
15  Siis Naatan läks koju. Ja Issand lõi last, kelle Uurija naine oli Taavetile ilmale toonud, nõnda et see haigestus. 
16  Siis Taavet otsis poisi pärast Jumalat; Taavet paastus, ja kui ta koju tuli, siis ta magas ööd maa peal. 
17  Ta kojavanemad astusid ta juurde, et tõsta teda maast üles, aga ta ei tahtnud ega võtnud koos nendega leiba. 
18  Ja seitsmendal päeval laps suri. Taaveti sulased aga kartsid temale teatada, et laps oli surnud, sest nad ütlesid: „Vaata, kui laps oli alles elus, siis me rääkisime temale, aga ta ei kuulanud meie häält. Kuidas võiksime temale öelda, et laps on surnud? Ta võib teha enesele paha!” 
19  Kui Taavet nägi, et ta sulased isekeskis sosistasid, siis ta mõistis, et laps oli surnud. Ja Taavet küsis oma sulastelt: „Kas laps on surnud?” Ja need vastasid: „Surnud.” 
20  Siis Taavet tõusis maast üles, pesi ja võidis ennast, vahetas riideid ning läks Issanda kotta ja kummardas; ja kui ta koju tuli, siis küsis ta süüa ja ta ette pandi leiba ning ta sõi. 
21  Aga tema sulased ütlesid talle: „Mis see on, mida sa lapse pärast teed? Kui ta elas, sa paastusid ja nutsid, aga kui laps on surnud, sa tõused ja sööd leiba!” 
22  Ja ta vastas: „Kui laps alles elas, siis ma paastusin ja nutsin, sest ma mõtlesin: Kes teab, vahest annab Issand mulle armu ja laps jääb elama? 
23  Aga nüüd on ta surnud. Mispärast ma peaksin siis paastuma? Kas ma suudan teda veel tagasi tuua? Mina lähen küll tema juurde, aga tema ei tule tagasi minu juurde.” 
24  Ja Taavet trööstis oma naist Batsebat, läks ta juurde ja magas temaga; ja naine tõi poja ilmale ning Taavet pani temale nimeks Saalomon. Ja Issand armastas teda 
25  ning Taavet läkitas ta prohvet Naatani käe alla, kes Issanda pärast nimetas tema Jedidjaks. 
26  Ja Joab sõdis ammonlaste Rabba vastu ning vallutas kuningalinna. 
27  Siis Joab läkitas käskjalad Taavetile ütlema: „Ma olen sõdinud Rabba vastu. Ma olen vallutanud ka veehoidla. 
28  Ja nüüd kogu kokku ülejäänud rahvas ja löö leer üles linna alla ning valluta see, et mitte mina ei vallutaks linna ja seda ei nimetataks minu nimega!” 
29  Siis Taavet kogus kokku kogu rahva ja läks Rabbasse, sõdis selle vastu ja vallutas selle. 
30  Ja ta võttis nende kuningal krooni peast – see vaagis talendi kulda ja selles oli kalliskivi – ja see pandi Taavetile pähe; ja ta tõi linnast väga palju saaki. 
31  Ja rahva, kes seal oli, tõi ta välja ja pani kivisaagide, raudkirkade ja raudkirveste juurde ning laskis ta minna läbi telliskiviahjudest; ja nõnda talitas ta kõigi ammonlaste linnadega. Siis Taavet ja kogu rahvas läksid tagasi Jeruusalemma. 

Psalm 71
1  Issand, sinu juures otsin ma pelgupaika, ära lase mind iialgi jääda häbisse! 
2  Oma õiglusega tõmba mind välja kitsikusest ja vabasta mind; pööra oma kõrv mu poole ja päästa mind! 
3  Ole mulle kaitsjaks kaljuks, kuhu ma aina saan minna! Sina oled käskinud mind päästa, sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus. 
4  Mu Jumal, vabasta mind õela käest ning ülekohtuse ja vägivaldse pihust! 
5  Sest sina oled mu ootus, Issand Jumal. Sa oled mu kindel lootus mu noorpõlvest. 
6  Sinule ma olen toetunud sündimisest, sa oled kandnud mu eest hoolt emaihust alates, sinule kõlab aina mu kiitus. 
7  Ma olen saanud paljudele imeasjaks, kuid sina oled mulle tugevaks varjupaigaks. 
8  Minu suu on täis sinu kiitust ja su ülevust kogu päeva. 

Apostlite 4
1  Sellal kui apostlid rahvale rääkisid, astusid nende juurde preestrid ja templipealik ja saduserid. 
2  Neid ärritas, et apostlid õpetasid rahvast ja kuulutasid surnuist ülestõusmist Jeesuses. 
3  Nad võtsid Peetruse ja Johannese kinni ja panid nad hommikuni vangimajja, sest oli juba õhtu. 
4  Aga paljud neist, kes olid Sõna kuulnud, hakkasid uskuma, ja mehi sai arvult umbes viis tuhat. 
5  Hommikul sündis, et nende ülemad ja vanemad ja kirjatundjad tulid Jeruusalemma kokku, 
6  ka ülempreester Hannas ja Kaifas ja Johannes ja Aleksandros ja niipalju kui neid oli ülempreestri soost. 
7  Ja nad panid apostlid endi keskele seisma ja pärisid: „Missuguse väega või millise nime abil te olete seda teinud?” 
8  Siis Peetrus, täis Püha Vaimu, ütles neile: „Rahva ülemad ja vanemad! 
9  Kui meid täna üle kuulatakse vigasele inimesele tehtud heateo pärast, mille läbi ta päästeti, 
10  siis olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et see sündis Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nime abil, kelle teie lõite risti, aga kelle Jumal on üles äratanud surnuist. Sellesama tõttu seisab see inimene siin teie ees tervena. 
11  Jeesus on „kivi, mille teie, ehitajad, olete tunnistanud kõlbmatuks, mis on saanud nurgakiviks”. 
12  Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.” 
13  Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased. 
14  Ja kui nad nägid tervendatud meest nende juures seisvat, ei olnud neil midagi vastu ütelda. 
15  Siis nad käskisid neid Suurkohtust välja minna ja pidasid omavahel nõu: 
16  „Mis me peaksime nende inimestega tegema? Sest see, et nende läbi on sündinud silmapaistev tunnustäht, on teada kõigile jeruusalemlastele ja me ei saa seda salata. 
17  Kuid et nad sellest nimest ei räägiks enam ühelegi inimesele, siis ähvardagem neid kõvasti.” 
18  Ja nad kutsusid apostlid sisse ning keelasid neil üldse rääkida ja õpetada Jeesuse nimel. 
19  Peetrus ja Johannes vastasid aga neile: „Otsustage ise: kas Jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui Jumalat? 
20  Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud.” 
21  Nemad aga, veel rohkem ähvardades, lasksid apostlid vabaks, sest rahva pärast nad ei leidnud viisi, kuidas apostleid nuhelda, kuna kõik ülistasid Jumalat toimunu eest. 
22  Sest inimene, kellele see paranemise tunnustäht oli sündinud, oli üle neljakümne aasta vana.