2. Saamueli 14
1 Kui Joab, Seruja poeg, märkas, et kuninga süda kaldus Absalomi poole,
2 siis läkitas Joab käsu Tekoasse ja laskis sealt tuua ühe targa naise ning ütles sellele: „Tee ennast nüüd leinajaks ja pane leinariided selga; ära võia ennast õliga, vaid ole nagu naine, kes on mõnda aega surnu pärast leinanud!
3 Mine siis kuninga juurde ja räägi temale nõnda!” Ja Joab pani temale sõnad suhu.
4 Ja Tekoa naine rääkis kuningaga, ta heitis silmili maha ja kummardas ning ütles: „Kuningas, aita!”
5 Ja kuningas küsis temalt: „Mis sul vaja on?” Ja ta vastas: „Oh häda! Ma olen lesknaine, sest mu mees on surnud.
6 Su teenijal oli kaks poega; need mõlemad riidlesid väljal ega olnud kedagi, kes neid oleks lahutanud; nii lõi üks teise maha ja tappis tema.
7 Ja vaata, kogu suguvõsa on tõusnud su teenija vastu ja nad ütlevad: „Anna välja see, kes lõi oma venna maha, ja me surmame tema ta venna hinge pärast, kelle ta tappis, ja me hävitame ka pärija!” Nõnda kustutavad nad minu söe, mis veel on säilinud, jätmata mu mehele nime ja järeltulijaid maa peale.”
8 Ja kuningas ütles naisele: „Mine koju, ma ise annan sinu kohta käsu!”
9 Aga Tekoa naine ütles kuningale: „Mu isand kuningas! Süü jääb minu ja mu isakoja peale, aga kuningas ja tema aujärg on süüta.”
10 Ja kuningas ütles: „Kes sulle midagi ütleb, see too minu juurde, siis ta ei puutu enam sinusse!”
11 Aga naine ütles: „Mõelgu ometi kuningas Issandale, oma Jumalale, et veritasunõudja ei hävitaks veelgi rohkem ja et mu poega ei hukataks!” Ja kuningas vastas: „Nii tõesti kui Issand elab, ei pea su poja peast mitte karvagi maha langema!”
12 Aga naine ütles: „Luba ometi, et su teenija räägib mu isandale kuningale veel ühe sõna!” Ja ta vastas: „Räägi!”
13 Ja naine ütles: „Mispärast sa siis mõtled nõnda Jumala rahva vastu? Sest nõnda rääkides on kuningas ise saanud süüdlaseks, kui kuningas ei lase oma äratõugatut tagasi tulla.
14 Meie küll sureme ja oleme nagu vesi, mis maha voolab, mida ei saa koguda. Aga Jumal ei taha võtta hinge, vaid mõtleb kindlasti, et äratõugatu ei oleks temast ära tõugatud.
15 Ja kui ma nüüd olen tulnud seda rääkima oma isandale kuningale, siis sellepärast, et rahvas mind hirmutas. Su teenija mõtles: Ma räägin ometi kuningale, vahest kuningas teeb, mis ta teenija räägib.
16 Küllap kuningas kuuleb ja päästab oma teenija mehe pihust, kes mind koos mu pojaga tahab hävitada Jumala pärisosast.
17 Ja su teenija mõtles: Mu isanda kuninga sõna ometi rahustab mind, sest mu isand kuningas on otsekui Jumala ingel, kes võtab kuulda head ja kurja. Ja Issand, sinu Jumal, olgu sinuga!”
18 Ja kuningas kostis ning ütles naisele: „Ära ometi mulle salga, mida ma sinult küsin!” Ja naine ütles: „Mu isand kuningas rääkigu!”
19 Siis küsis kuningas: „Kas Joabi käsi on sinuga kogu selles asjas?” Ja naine kostis ning ütles: „Nii tõesti kui su hing elab, mu isand kuningas, ei pääse keegi paremale ega vasakule kõigest sellest, mis mu isand kuningas kõneleb: jah, see on su sulane Joab, kes mind käskis, ja tema pani kõik need sõnad su teenija suhu.
20 Et anda asjale teist nägu, selleks tegi su sulane Joab nõnda. Aga mu isand on tark nagu Jumala ingel, et mõista kõike, mis maa peal on.”
21 Siis ütles kuningas Joabile: „Vaata nüüd, ma teen seda: mine ja too tagasi nooruk Absalom!”
22 Ja Joab heitis silmili maha ja kummardas ning õnnistas kuningat. Ja Joab ütles: „Nüüd su sulane teab, et ma olen leidnud armu su silmis, mu isand kuningas, sest kuningas teeb oma sulase sõna järgi.”
23 Ja Joab tõusis ning läks Gesurisse ja tõi Absalomi Jeruusalemma.
24 Aga kuningas ütles: „Mingu ta jälle oma kotta, kuid minu palet ta ei näe!” Nõnda läks Absalom jälle oma kotta ega saanud näha kuninga palet.
25 Aga kogu Iisraelis ei olnud nii ilusat meest kui Absalom, mitte ühtegi, keda nii väga oleks ülistatud: jalatallast pealaeni ei olnud temal midagi viga.
26 Ja kui ta lõikas oma juukseid – ta lõikas neid iga aasta lõpus, sest need muutusid temale nõnda raskeks, et ta pidi lõikama -, siis vaagisid ta juuksed kakssada seeklit kuninga vae järgi.
27 Ja Absalomile sündis kolm poega ja üks tütar, Taamar nimi; see oli ilus naine.
28 Ja Absalom elas Jeruusalemmas kaks aastat, aga ta ei näinud kuninga palet.
29 Siis Absalom läkitas Joabile järele, et saata teda kuninga juurde, aga ta ei tahtnud tulla tema juurde. Ta läkitas veel teist korda, aga Joab ei tahtnud tulla.
30 Siis ütles ta oma sulastele: „Vaadake, Joabi põlluosa on minu oma kõrval ja temal on seal odrad peal. Minge ja süüdake see tulega põlema!” Ja Absalomi sulased süütasid põlluosa tulega põlema.
31 Siis Joab võttis kätte ning tuli Absalomi juurde ta kotta ja küsis temalt: „Mispärast on su sulased süüdanud tulega põlema minu põlluosa?”
32 Ja Absalom vastas Joabile: „Vaata, ma läkitasin su juurde ja ütlesin: Tule siia, et ma saaksin sind saata kuningalt küsima: Mispärast ma pidin Gesurist ära tulema? Mul oleks parem, kui ma oleksin seal. Ma tahan nüüd näha kuninga palet! Aga kui minus on süü, siis surmaku ta mind!”
33 Ja Joab läks kuninga juurde ning jutustas seda temale. Ja tema kutsus Absalomi, ja ta tuli kuninga juurde ning kummardas kuninga ette silmili maha; ja kuningas andis Absalomile suud.
2. Saamueli 15
1 Ja pärast seda sündis, et Absalom hankis enesele vankri ja hobused ning viiskümmend meest, kes jooksid tema ees.
2 Ja Absalomil oli kombeks tõusta vara ja seista värava ligidal tee ääres; igaühe, kes riiuasja pärast pidi tulema kuninga juurde kohtusse, kutsus Absalom enese juurde ja küsis: „Kust linnast sa oled?” Ja kui ta vastas: „Su sulane on ühest Iisraeli suguharust”,
3 siis ütles Absalom temale: „Vaata, su asjad on head ja õiged, aga kuninga juures pole sul kedagi, kes sind kuulda võtaks.”
4 Ja Absalom jätkas: „Mind peaks küll pandama maale kohtumõistjaks! Siis tuleks igaüks, kellel on riiu- või kohtuasi, minu juurde ja mina mõistaksin temale õigust.”
5 Ja kui keegi ligines teda kummardama, siis ta sirutas oma käe välja ja haaras temast kinni ning andis temale suud.
6 Nõnda tegi Absalom kõigi Iisraeli lastega, kes tulid kuninga juurde kohtusse, ja nõnda varastas Absalom Iisraeli meeste südamed.
7 Ja nelja aasta pärast ütles Absalom kuningale: „Luba mind nüüd minna ja tasuda Hebronis tõotus, mille ma olen andnud Issandale!
8 Sest su sulane andis tõotuse, kui ma elasin Süürias Gesuris, öeldes: Kui Issand viib mind tõesti tagasi Jeruusalemma, siis ma teenin Issandat.”
9 Ja kuningas ütles temale: „Mine rahuga!” Ja ta võttis kätte ning läks Hebronisse.
10 Aga Absalom läkitas maakuulajaid ütlema kõigile Iisraeli suguharudele: „Kui te kuulete sarvehäält, siis öelge: Absalom on saanud Hebronis kuningaks!”
11 Ja Absalomiga koos läks Jeruusalemmast kakssada meest, kes olid kutsutud; need läksid paha aimamata ega teadnud midagi kogu asjast.
12 Kui Absalom tapaohvreid ohverdas, läkitas ta giilolase Ahitofeli, Taaveti nõuandja, tema linnast Giilost. Ja vandenõu kõvenes ning üha enam rahvast läks üle Absalomi poole.
Õpetussõnad 14
15 Lihtsameelne usub iga sõna, aga taiplik paneb tähele oma samme.
16 Tark kardab ja hoidub kurjast, aga alp on jultunud ja enesekindel.
17 Kes on äkilise vihaga, talitab meeletult, salasepitsejat meest vihatakse.
18 Lihtsameelsed pärivad rumaluse, aga tarku kroonitakse teadlikkusega.
19 Kurjad peavad kummardama heade ees ja õelad õigete väravais.
20 Kehva vihkab tema sõbergi, aga rikast armastavad paljud.
21 Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis.
22 Eks eksi ju need, kes kavatsevad kurja? Aga heldus ja tõde on nendega, kes kavatsevad head.
23 Igast vaevanägemisest on kasu, aga tühjast kõnest ainult kahju.
24 Tarkade kroon on nende rikkus, alpide rumalus jääb rumaluseks.
Apostlite 5
12 Apostlite käte läbi sündis palju tunnustähti ja imetegusid rahva seas, ja nad olid kõik koos ühel meelel Saalomoni sammaskäigus.
13 Ehkki muudest inimestest ei söandanud keegi nendega lähedalt suhelda, pidas rahvas neist suurt lugu.
14 Seda enam aga lisandus neid, kes uskusid Issandasse, suurel hulgal nii mehi kui naisi,
15 nii et nad kandsid ka haigeid tänavatele ning panid need kanderaamidele ja vooditele, et Peetruse möödudes kas või tema varigi langeks mõne peale neist.
16 Ka Jeruusalemma ümbruse linnade rahvas tuli kokku, tuues haigeid ja rüvedatest vaimudest vaevatuid, kes kõik said terveks.
17 Aga ülempreester ja kõik ta kaaslased, saduseride erakond, muutusid kadedaks
18 ja pistsid oma käed apostlite külge ning panid nad üldvanglasse.
19 Issanda ingel avas aga öösel vangimaja uksed, viis nad välja ja ütles:
20 „Minge, seiske ja kõnelge rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!”
21 Kui apostlid seda olid kuulnud, tulid nad koidu ajal pühakotta ja hakkasid õpetama.Aga kui ülempreester ja tema kaaslased pärale jõudsid, kutsusid nad kokku Suurkohtu ja kõik Iisraeli rahva vanemad ning läkitasid kohtuteenrid vangimajja apostleid ära tooma.
22 Kui need nüüd pärale jõudsid, ei leidnud nad apostleid vanglast. Nad pöördusid tagasi ja teatasid:
23 „Me leidsime vangimaja küll täiesti kindlalt lukustatuna ja valvurid ustel seismas, aga kui me ukse avasime, ei leidnud seest kedagi.”
24 Neid sõnumeid kuuldes olid templipealik ja ülempreestrid nõutud – mis küll võis juhtuda?
25 Siis aga saabus keegi, kes teatas neile: „Ennäe, mehed, kelle teie panite vanglasse, seisavad pühakojas ja õpetavad rahvast!”
26 Siis läks templipealik sulastega kaasa ja tõi apostlid ära; aga mitte vägisi, sest nad kartsid, et muidu rahvas viskab nad kividega surnuks.
27 Nad tõid siis apostlid ning panid seisma Suurkohtu ette. Ja ülempreester küsis neilt:
28 „Eks me ole teid rangelt keelanud õpetamast selle nimel? Ja vaata, te olete Jeruusalemma oma õpetusega täitnud ja tahate selle inimese vere tuua meie peale!”
29 Peetrus ja teised apostlid kostsid: „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.
30 Meie isade Jumal on üles äratanud Jeesuse, kelle teie olete tapnud, riputades ta ristipuu külge.
31 Jumal on just tema oma parema käega ülendanud Juhiks ja Päästjaks, andma Iisraeli rahvale meeleparandust ja pattude andeksandmist.
32 Ja meie oleme kõige selle tunnistajad ning samuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes on talle kuulekad.”
33 Kui nad seda kuulsid, lõikas see neile südamesse ja nad tahtsid apostlid hukata.
34 Siis aga tõusis Suurkohtus üles üks variser, Gamaliel nimi, Moosese Seaduse õpetaja, keda kogu rahvas hindas, käskis mehed natukeseks ajaks välja viia
35 ning ütles Suurkohtu liikmetele: „Iisraeli mehed, olge ettevaatlikud nende inimestega, mida te ka tahate teha!
36 Sest hiljaaegu tõusis Teudas, öeldes enese kellegi olevat, ja tema poole kaldus arvult ligi nelisada meest. Ta hukati ja kõik tema pooldajad hajutati ning neist ei jäänud midagi järele.
37 Pärast teda tõusis rahvaloenduspäevil üles galilealane Juudas ja ahvatles rahva enese järel ära taganema. Temagi hukkus ja kõik tema pooldajad pillutati laiali.
38 Ja nüüd ma ütlen teile: Jätke need inimesed rahule ja laske neil olla – sest kui see nõu või tegu on inimestest, siis see läheb tühja,
39 aga kui see on Jumalast, ei suuda teie seda hävitada -, et teist ei saaks sõdijaid Jumala enese vastu!” Nad võtsidki teda kuulda
40 ja kutsusid apostlid sisse, peksid neid ja keelasid neil rääkida Jeesuse nimel ning lasksid nad vabaks.
41 Aga nemad läksid Suurkohtu palge eest minema, rõõmustades, et neid on väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast.
42 Ja nad ei lakanud iga päev pühakojas ja kodasid mööda õpetamast ja kuulutamast evangeeliumi Kristusest Jeesusest.