2. Saamueli 16
15 Aga Absalom ja kõik rahvas, Iisraeli mehed, olid tulnud Jeruusalemma; ja Ahitofel oli koos temaga.
16 Kui arklane Huusai, Taaveti sõber, tuli Absalomi juurde, siis ütles Huusai Absalomile: „Elagu kuningas! Elagu kuningas!”
17 Aga Absalom ütles Huusaile: „Niisugune on siis su ustavus oma sõbra vastu! Mispärast sa ei läinud koos oma sõbraga?”
18 Ja Huusai vastas Absalomile: „Ei, ainult keda Issand ja see rahvas ja kõik Iisraeli mehed on valinud, selle oma ma tahan olla ja selle juurde jääda!
19 Ja teiseks: keda ma peaksin siis teenima? Kas mitte tema poega? Nõnda nagu ma olen teeninud su isa, nõnda ma tahan teenida sindki!”
20 Siis ütles Absalom Ahitofelile: „Andke nõu, mida peaksime tegema?”
21 Ja Ahitofel vastas Absalomile: „Mine oma isa liignaiste juurde, keda ta on jätnud koda hoidma. Siis saab kogu Iisrael kuulda, et sa oled ennast teinud oma isale vastikuks, ja kõik, kes su juures on, saavad julgust!”
22 Siis löödi Absalomile katuse peale telk üles, ja Absalom läks oma isa liignaiste juurde kogu Iisraeli silma all.
23 Ja Ahitofeli nõu, mida ta neil päevil andis, oli nagu Jumalalt saadud vastus; niisugune oli iga Ahitofeli nõuanne, niihästi Taavetile kui Absalomile.
2. Saamueli 17
1 Ja Ahitofel ütles Absalomile: „Luba ma valin nüüd kaksteist tuhat meest ja võtan kätte ning ajan öösel Taavetit taga!
2 Ma lähen temale kallale, kui ta on väsinud ja ta käed on lõdvad; ma hirmutan teda nõnda, et kõik ta juures olev rahvas põgeneb; siis ma löön maha üksnes kuninga.
3 Ja ma toon kogu rahva tagasi sinu juurde, nagu tuleb tagasi pruut; sina otsid ühte meest, muu rahvas on siis rahus.”
4 See kõne oli õige Absalomi ja kõigi Iisraeli vanemate silmis.
5 Ja Absalom ütles: „Kutsu ometi siia ka arklane Huusai, et kuuleksime midagi ka tema suust!”
6 Siis Huusai tuli Absalomi juurde ja Absalom rääkis temaga, öeldes: „Ahitofel kõneles nõnda. Kas peame tegema tema sõna järgi? Kui mitte, siis kõnele sina!”
7 Ja Huusai vastas Absalomile: „See nõu pole hea, mis Ahitofel seekord andis.”
8 Ja Huusai jätkas: „Sina tunned oma isa ja tema mehi: nad on vaprad ja nende hinged on kibestunud nagu karul väljal, kellelt on võetud pojad; ja su isa on sõjamees, kes oma rahvaga ei puhka ööselgi.
9 Vaata, nüüd on ta ennast peitnud mõnda kaevandisse või muusse paika, ja kui juhtub, et kohe alguses mõned rahvast langevad, siis ütleb igaüks, kes sellest kuuleb: Rahvas, kes käib Absalomi järel, on saanud kaotuse osaliseks!
10 Siis ka kõige vahvam mees, kelle süda on nagu lõvi süda, kaotab julguse, sest kogu Iisrael teab, et su isa on vägev, ja et need, kes on koos temaga, on vahvad mehed.
11 Sellepärast ma annan nõu, et kogu Iisrael Daanist kuni Beer-Sebani koguneks sinu juurde nõnda arvurikkalt, et neid oleks nagu liiva mere ääres ja sa ise käiksid nende keskel.
12 Kui me siis tuleme temale kallale mõnes paigas, kus ta iganes on leitav, laskume tema peale nagu mahalangev kaste. Temast ja kõigist meestest, kes on koos temaga, ei jää siis järele ühtainsatki.
13 Ja kui ta taandub mõnda linna, siis seab kogu Iisrael sellele linnale köied ja me tirime selle orgu, kuni seal ei leidu enam kivikestki.”
14 Siis ütlesid Absalom ja kõik Iisraeli mehed: „Arklase Huusai nõu on parem kui Ahitofeli nõu.” Issand oli käskinud teha tühjaks Ahitofeli hea nõu, et Issand saaks tuua Absalomile õnnetuse.
15 Ja Huusai ütles preestritele Saadokile ja Ebjatarile: „Nõnda ja nõnda on Ahitofel nõu andnud Absalomile ja Iisraeli vanemaile, ja nõnda ja nõnda olen mina nõu andnud.
16 Ja nüüd läkitage kähku ja teatage Taavetile, öeldes: Ära jää ööseks kõrbe lähistele, vaid mine kindlasti üle jõe, et kuningat ja koos temaga olevat rahvast ära ei neelataks!”
17 Joonatan ja Ahimaats asusid Rogeli allika juures; üks teenijatüdruk läks ning viis neile teateid, kuna nemad läksid teatama kuningas Taavetile, sest nad ei tohtinud endid näidata ega linna tulla.
18 Aga üks poiss nägi neid ja teatas Absalomile; siis läksid mõlemad rutates ja tulid kellegi mehe kotta Bahuurimisse; sellel oli õues kaev ja nad läksid sinna sisse.
19 Ja selle mehe naine võttis ja laotas kaevu suule vaiba ning puistas selle peale sõmerat, nõnda et midagi ei olnud märgata.
20 Kui Absalomi sulased tulid naise juurde kotta ja küsisid: „Kus on Ahimaats ja Joonatan?”, vastas naine neile: „Nad läksid üle veeoja.” Nad otsisid, aga ei leidnud ja läksid tagasi Jeruusalemma.
21 Ja pärast seda, kui need olid läinud, tõusid nad kaevust üles ja läksid ning teatasid Taavetile; nad ütlesid Taavetile: „Võtke kätte ja minge kiiresti üle vee, sest Ahitofel on andnud teie vastast nõu!”
22 Siis Taavet ja kõik rahvas, kes oli koos temaga, võtsid kätte ja läksid üle Jordani; kui hommik valgenes, ei olnud jäänud ainsatki, kes ei olnud läinud üle Jordani.
23 Aga kui Ahitofel nägi, et ei tehtud tema nõu järgi, siis ta saduldas eesli, võttis kätte ja läks koju oma linna; ja kui ta oli oma kodus korraldused teinud, siis ta poos enese üles. Nii ta suri ja ta maeti oma isa hauda.
24 Ja Taavet oli tulnud Mahanaimi, kui Absalom läks üle Jordani, tema ja kõik Iisraeli mehed koos temaga.
25 Aga Absalom oli pannud Amaasa Joabi asemele väeülemaks; Amaasa oli mehe poeg, kelle nimi oli Jitra, iisraellane, kes oli heitnud Naahase tütre Abigaili, Joabi ema Seruja õe juurde.
26 Iisrael ja Absalom lõid leeri üles Gileadimaale.
27 Ja kui Taavet tuli Mahanaimi, siis Sobi, Naahase poeg ammonlaste Rabbast, Maakir, Ammieli poeg Lo-Debarist, ja Barsillai, gileadlane Rogelimist,
28 tõid voodeid, kausse ja saviastjaid, nisu ja otri, jahu ja kõrvetatud teri, ube ja läätsi ja muud kõrvetatut,
29 mett ja võid, lambaid ja kitsi ning lehmajuustu toiduks Taavetile ja rahvale, kes oli koos temaga, sest nad ütlesid: „Rahvas on kõrbes näljas, väsinud ja janus.”
2. Saamueli 18
1 Ja Taavet luges üle rahva, kes tema juures oli, ja pani neile pealikud tuhandete ja sadade üle.
2 Siis läkitas Taavet rahva välja: kolmandiku Joabi juhatusel, kolmandiku Seruja poja Abisai, Joabi venna juhatusel ja kolmandiku gatlase Ittai juhatusel. Ja kuningas ütles rahvale: „Ka mina ise tulen koos teiega.”
3 Aga rahvas ütles: „Ära tule! Sest kui me peaksime põgenema, siis ei hoolita meist; ja isegi kui pooled meist saavad surma, ei hoolita meist; aga sina oled nagu kümme tuhat meiesugust. Seepärast on nüüd parem, kui sa linnast meile appi tuled.”
4 Siis ütles kuningas neile: „Ma teen, nagu teie meelest hea on.” Ja kuningas jäi seisma värava kõrvale, kõik rahvas aga läks välja sadade ja tuhandete kaupa.
5 Ja kuningas käskis Joabi, Abisaid ja Ittaid, öeldes: „Olge heatahtlikud nooruk Absalomi vastu!” Ja kõik rahvas kuulis, kuidas kuningas andis kõigile pealikuile käsu Absalomi pärast.
6 Nõnda läks rahvas väljale Iisraeli vastu ja taplus toimus Efraimi metsas.
7 Seal löödi Iisraeli rahvas maha Taaveti sulaste ees ja seal sündis sel päeval suur kaotus – kakskümmend tuhat meest.
8 Taplus levis seal üle kogu maa-ala ja mets neelas sel päeval rohkem rahvast kui mõõk.
9 Siis sattus Absalom Taaveti sulaste ette. Absalom ratsutas muula seljas, ja kui muul jõudis suure oksliku tamme alla, siis jäi Absalom peadpidi tamme külge, jäädes rippuma taeva ja maa vahele, kuna muul läks tema alt edasi.
10 Üks mees nägi seda ja teatas Joabile ning ütles: „Vaata, ma nägin Absalomi tamme küljes rippuvat!”
11 Ja Joab ütles mehele, kes temale teatas: „Vaata, kui sa nägid seda, miks sa siis ei löönud teda seal maha? Siis oleks mu kohus olnud anda sulle kümme hõbeseeklit ja vöö.”
12 Aga mees vastas Joabile: „Isegi kui ma vaeksin enesele pihku tuhat hõbeseeklit, ei pistaks ma oma kätt kuningapoja külge, sest kuningas andis meie kuuldes käsu sinule, Abisaile ja Ittaile, öeldes: Pange, kes see iial oleks, nooruk Absalomi tähele!
13 Või oleksin pidanud talitama petlikult? Aga ükski asi ei jää ju varjule kuninga eest ja sa ise oleksid siis seisnud eemal.”
14 Siis ütles Joab: „Mina ei saa nõnda su ees oodata.” Ja ta võttis kätte kolm oda ning torkas need Absalomile südamesse, kui ta tamme küljes oli alles elus.
15 Ja kümme noort meest, Joabi sõjariistade kandjad, astusid tema ümber ja lõid Absalomi ning surmasid tema.
16 Siis puhus Joab sarve ja rahvas pöördus tagasi Iisraeli jälitamast, sest Joab peatas rahva.
17 Ja nad võtsid Absalomi ning viskasid ta metsas ühte suurde kaevandisse ja kuhjasid tema peale väga suure kivihunniku. Ja kogu Iisrael põgenes, igaüks oma telki.
18 Aga Absalom oli võtnud ja püstitanud enesele oma eluajal samba, mis on Kuningaorus, sest ta ütles: „Mul ei ole poega mu nime mälestuseks.” Ta nimetas samba oma nimega ja seda hüütakse tänapäevani „Absalomi mälestusmärgiks”.
Psalm 72
1 Saalomoni laul. Jumal, anna oma kohtupidamine kuningale ja oma õigus kuninga pojale!
2 Ajagu tema su rahva asja õiguses ja su viletsate asja õigluses!
3 Toogu mäed rahu rahvale ja ka mäekünkad õiguse varal!
4 Ta mõistku õiglast kohut viletsale rahvale, ta päästku vaesed ja purustagu survajad!
5 Kestku ta elu niikaua kui päike, ja seni kui kuu on, põlvest põlve!
6 Ta tuleb maha otsekui vihm ädala peale, nagu vihmapiisad, mis niisutavad maad.
7 Tema päevil õitseb õige ja valitseb suur rahu, kuni enam ei ole kuud.
8 Ta valitseb merest mereni ja Frati jõest ilmamaa otsani.
9 Tema ees põlvitab kõrbe rahvas ja tema vaenlased lakuvad põrmu.
10 Tarsise ja saarte kuningad toovad ande; Seeba ja Seba kuningad maksavad maksu.
11 Ja teda kummardavad kõik kuningad; kõik paganarahvad orjaku teda!
12 Sest tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest.
13 Ta säästab nõrka ja vaest ja päästab vaeste hinge.
14 Ta lunastab nende hinged kavalusest ja vägivallast, ja nende veri on kallis tema silmis.
15 Ja ta elab ning temale antakse Seeba kulda, ja tema eest palvetatakse alati, kogu päev õnnistatakse teda.
16 Viljarohkus on maa peal, mägede harjadel kahisevad viljapead nagu Liibanoni mets, ja linna elanikke tärkab otsekui maast rohtu.
17 Ta nimi püsib igavesti; päikese paistel võrsugu ta nimi, õnnistagu nad üksteist sellega! Kiitku teda õndsaks kõik rahvad!
18 Tänu olgu Issandale, Jumalale, Iisraeli Jumalale, kes ainuüksi teeb imet!
19 Ja tänu olgu tema aulisele nimele igavesti ning kogu maailm olgu täis tema au! Aamen, aamen!
20 Taaveti, Iisai poja palved on lõppenud.
Apostlite 7
20 Sel ajal sündis Mooses ja ta meeldis Jumalale. Teda kasvatati kolm kuud tema isa kojas.
21 Aga kui ta oli ära heidetud, siis vaarao tütar lapsendas ta ning kasvatas endale pojaks.
22 Ja Moosesele õpetati kogu egiptlaste tarkust ja tema oli vägev oma sõnadelt ja tegudelt.
23 Aga kui tal neljakümnes aasta täis sai, tuli tema südamesse mõte minna vaatama oma vendi, Iisraeli lapsi.
24 Ja kui ta nägi ühele ülekohut tehtavat, läks ta appi ja maksis kätte selle eest, kellele tehti liiga, lüües egiptlase maha.
25 Ta arvas, et ta vennad mõistavad, kuidas Jumal tema käe läbi annab neile pääste, aga nad ei mõistnud.
26 Ja järgmisel päeval, sattudes nende juurde, kui nad tülitsesid omavahel, katsus ta neid lepitada ja ütles: „Mehed, te olete ometi vennad, miks te siis teete teineteisele ülekohut?”
27 Aga see, kes tegi ligimesele ülekohut, tõukas ta eemale ja ütles: „Kes sind on tõstnud meile ülemaks ja õigusemõistjaks?
28 Kas sa tahad ka mind hukata samal kombel, nagu sa eile hukkasid egiptlase?”
29 Nende sõnade pärast Mooses põgenes ja elas võõrana Midjanimaal, kus talle sündis kaks poega.
30 Ja kui nelikümmend aastat sai täis, näitas talle ennast ingel Siinai mäe lähedal kõrbes tuleleegis kibuvitsapõõsas.
31 Mooses imestas seda nägemust nähes, ja kui ta astus lähemale vaatama, kostis Issanda hääl:
32 „Mina olen sinu isade Jumal, Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobi Jumal.” Aga Mooses hakkas värisema ega julgenud enam vaadata.
33 Siis ütles Issand talle: „Võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!
34 Ma olen küllalt näinud oma rahva vaevamist Egiptuses ja olen kuulnud nende ägamist ning olen alla tulnud neid vabastama. Ja nüüd mine, ma läkitan su Egiptusesse!”
35 Sellesama Moosese, kelle nad olid ära salanud, öeldes: „Kes sind on tõstnud meile ülemaks ja õigusemõistjaks?”, selle läkitas Jumal ülemaks ja lunastajaks ingli käe läbi, kes oli ennast talle näidanud kibuvitsapõõsas.
36 Seesama Mooses viis nad välja, tehes imetegusid ja tunnustähti Egiptusemaal ja Punases meres ja kõrbes neljakümne aasta jooksul.
37 See on see Mooses, kes ütles Iisraeli lastele: „Jumal tõstab teie vendade seast teile Prohveti, seesuguse nagu mina.”
38 Tema on see, kes oli koguduse seas kõrbes koos ingliga, kes kõneles talle Siinai mäel, ja oli koos meie isadega, kes said elavaid sõnu meile edasiandmiseks.
39 Kuid meie isad ei tahtnud olla talle kuulekad, vaid tõukasid ta eemale ja pöördusid oma südamega Egiptuse poole,
40 öeldes Aaronile: „Tee meile jumalaid, kes käiksid meie eel, sest me ei tea, mis on juhtunud selle Moosesega, kes tõi meid välja Egiptusest!”
41 Ja nad tegid noil päevil vasika ja viisid sellele ebajumalale ohvreid ja rõõmustasid oma käte tegude üle.
42 Jumal aga pööras neile selja ning jättis nad teenima taevavägesid, nõnda nagu prohvetite raamatus on kirjutatud: „Kas teie, Iisraeli sugu, tõite mulle tapa- ja roaohvreid nelikümmend aastat kõrbes olles?
43 Ei, vaid te võtsite Mooloki telgi ja oma jumala Raifa tähe, kujud, mis te olite teinud, et neid kummardada; ja ma asutan teid teisele poole Paabelit.”