2. Saamueli 22
1 Ja Taavet kõneles selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.
2 Ta ütles nõnda: „Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja.
3 Mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge kants ja varjupaik. Mu päästja, sa päästad mind vägivallast.
4 „Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
5 Sest surmalained piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
6 Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.
7 Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta kõrvu.
8 Siis värises ja vabises maa, taeva alused kõikusid ja põrusid, sest ta viha süttis.
9 Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.
10 Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.
11 Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning teda nähti tuule tiibadel.
12 Ta pani onniks enese ümber pimeduse, mustavad veed, paksud pilved.
13 Kumast tema ees lõõmasid tulised söed.
14 Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält.
15 Ta ambus nooli ja pillutas neid, heitis välke ja pani need sähvima.
16 Siis said nähtavaks mere sügavused, maailma alused paljastusid Issanda sõitluse läbi tema sõõrmete tuule puhangust.
17 Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest.
18 Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid minust vägevamad.
19 Nad tulid mu kallale mu õnnetuse päeval, aga Issand oli mulle toeks.
20 Ta tõi mu välja avarusse, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.
21 Issand teeb mulle head mu õigust mööda, ta tasub mulle mu käte puhtust mööda.
22 Sest ma hoidsin Issanda teid ega taganenud õelasti Jumalast.
23 Sest kõik ta seadlused on mu ees ja ma ei hüljanud tema määrusi.
24 Ma olin laitmatu tema ees ja hoidusin oma pahateost.
25 Seepärast Issand tasus mulle mu õigust mööda, mu puhtust mööda tema silma ees.
26 Heldele sa osutad heldust, laitmatu mehe vastu sa oled laitmatu;
27 puhta vastu sa oled puhas ja kõvera vastu sa osutud keeruliseks.
28 Sa päästad viletsa rahva, aga sinu silmad on suureliste vastu, sa alandad nad.
29 Sest sina, Issand, oled mu lamp, ja Issand valgustab mu pimedust.
30 Sest sinuga ma jooksen väehulga kallale, oma Jumalaga ma hüppan üle müüri.
31 Jumala tee on laitmatu, Issanda kõne on sulatatud puhtaks; tema on kilbiks kõigile, kes tema juures pelgupaika otsivad.
32 Sest kes on Jumal peale Issanda? Ja kes muu on kalju, kui mitte meie Jumal?
33 Jumal on mu tugev paik ja vägi, tema teeb laitmatuks mu tee.
34 Ta teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind seisma mu kõrgustikele.
35 Ta õpetab mu käsi sõdima ja mu käsivart vaskambu vinnastama.
36 Sa annad mulle oma päästekilbi ja su alandus teeb mind suureks.
37 Sa teed maa avaraks mu sammule, et mu luupeksed ei libiseks.
38 Ma tahan jälitada oma vaenlasi ja nad hävitada ega taha tulla tagasi enne, kui olen teinud neile lõpu.
39 Ma tahan teha neile lõpu ja nad purustada, nõnda et nad enam ei tõuse, vaid langevad mu jalge alla.
40 Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks, sa surud kokku mu alla need, kes tõusevad mu vastu.
41 Sa pöörad minu poole mu vaenlaste selja, ma hävitan oma vihamehed.
42 Nad vaatavad ümber, aga päästjat ei ole; hüüavad Issanda poole, aga ta ei vasta neile.
43 Nüüd ma hõõrun nad pihuks nagu maa tolmu; ma põrmustan ja sõtkun nad puruks nagu tänavate pori.
44 Sina päästad minu mu rahva riidlemistest; sa hoiad mind paganate peaks. Rahvad, keda ma ei tunne, hakkavad mind teenima.
45 Võõra rahva lapsed meelitavad mind, kuulduste peale nad kuulevad mu sõna.
46 Võõra rahva lapsed nõrkevad ja nad vöötavad endid oma linnustest välja tulles.
47 Issand elab, kiidetud olgu mu kalju! Ülistatud olgu Jumal, mu päästekalju,
48 Jumal, kes mulle annab kättemaksmise ja alistab mulle rahvad,
49 sina, kes viid mind ära mu vaenlaste käest, tõstad mind kõrgele mu vastaste eest ja vabastad minu vägivalla meeste käest.
50 Sellepärast ma tänan sind, Issand, paganate seas ja laulan kiitust su nimele,
51 kes teed suureks oma kuninga õnne ning osutad heldust oma võitule, Taavetile ja tema soole igavesti!”
2. Saamueli 23
1 Ja need on Taaveti viimased sõnad: Nõnda ütleb Taavet, Iisai poeg, ja nõnda ütleb kõrgele ülendatud mees, Jaakobi Jumala võitu ja Iisraeli laulude lemmik:
2 „Issanda Vaim räägib minu läbi ja tema sõnad on mul keelel.
3 Iisraeli Jumal on öelnud, Iisraeli kalju on mulle kõnelnud: See, kes valitseb inimesi õigesti, kes valitseb Jumala kartuses,
4 on nagu koit päikese tõustes pilvitul hommikul, kui vihma järel tärkab maast haljas rohi.
5 Eks ole mu sugu nõnda ühenduses Jumalaga? Sest ta on minuga teinud igavese lepingu, kõigiti korrastatud ja hoitud. Kõik mu õnn ja igatsus – eks ta lase neid võrsuda?
6 Aga kõlvatud on nagu tahijäätmed, need kõik tuleb pilduda laiali, sest neid ei saa pihku võtta.
7 See, kes neid puudutab, olgu varustatud raua ja piigivarrega. Ja nad põletatakse tulega sootuks, seal, kus nad iganes on.”
Psalm 73
15 Kui ma oleksin mõtelnud: Ma tahan kõnelda nõnda nagu nemad; vaata, siis ma oleksin petnud sinu laste sugu.
16 Ma hakkasin mõtisklema, et sellest aru saada, kuid see oli mu meelest vaev,
17 kuni ma sisenesin Jumala pühadesse paikadesse ja mõistsin nende otsa.
18 Tõesti, sina asetad nad libedale ja sa langetad nad rusuks.
19 Kuidas nad said jubeduseks silmapilguga! Nad saavad otsa, lõpevad ära ehmatusega.
20 Nõnda nagu unenägu kaob pärast ärkamist, nõnda sina, Issand, ei hooli tõustes nende varjukujudest.
21 Kui mu süda oli täis kibedust ja mu neerudes olid pisted,
22 siis ma olin sõge ega teadnud midagi; ma olin nagu loom su ees.
23 Ometi jään ma ikka sinu juurde; sa oled haaranud kinni mu paremast käest.
24 Oma nõuga juhatad sa mind ja võtad mind viimaks vastu ausse.
25 Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal.
26 Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.
27 Sest vaata, kes sinust eemalduvad, need hukkuvad; sa hävitad kõik, kes reetlikult sinust loobuvad.
28 Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid.
Apostlite 9
1 Aga Saulus, kes ikka veel paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu, läks ülempreestri juurde
2 ning palus temalt kirja Damaskuse sünagoogidele, et kui ta iial peaks leidma mõne usuteel käijaist, olgu mehi või naisi, võiks neid aheldatult tuua Jeruusalemma.
3 Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus
4 ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?”
5 Aga tema ütles: „Isand, kes sa oled?” Ja hääl vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.
6 Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.”
7 Mehed, kes temaga koos käisid teed, seisid sõnatult; nad kuulsid küll häält, ei näinud aga kedagi.
8 Aga Saulus tõusis maast üles, ja oma silmi avades ei näinud midagi. Ning ta viidi kättpidi talutades Damaskusesse.
9 Ja kolm päeva oli ta pime, ei söönud ega joonud.
10 Ent Damaskuses oli üks jünger, Hananias nimi, ja Issand ütles temale nägemuses: „Hananias!” Tema vastas: „Issand, vaata, siin ma olen!”
11 Issand ütles talle: „Tõuse ja mine tänavale, mida kutsutakse Sirgeks, ja otsi Juuda kojas üles Tarsosest pärit Sauluse-nimeline mees, sest vaata, tema palvetab
12 ja on nägemuses näinud üht meest, Hananias nimi, sisse astuvat ja käed tema peale panevat, et ta nägemise tagasi saaks.”
13 Hananias aga vastas: „Issand, ma olen paljudelt kuulnud sellest mehest, kui palju kurja ta on teinud sinu pühadele Jeruusalemmas,
14 ja siingi on tal ülempreestrite käest meelevald aheldada kõiki, kes sinu nime appi hüüavad.”
15 Aga Issand ütles talle: „Mine, sest tema on mul valitud tööriist minu nime kandma rahvaste ja kuningate ja Iisraeli laste ette,
16 sest mina tahan talle näidata, mida kõike ta peab kannatama minu nime pärast.”
17 Siis Hananias läks ja astus sisse sinna kotta ja, pannud oma käed Sauluse peale, ütles: „Saul, vend, Issand on mu läkitanud – Jeesus, kes end sulle näitas teel, mida mööda sa tulid, et sa jälle näeksid ja saaksid täis Püha Vaimu.”
18 Ja kohe langes Sauluse silmadelt otsekui soomuseid ja ta nägi jälle. Ta tõusis püsti ja laskis enese ristida.
19 Ja kui ta oli toitu võtnud, sai ta tagasi oma jõu.Saulus oli siis mõned päevad Damaskuses jüngrite juures
20 ning hakkas üsna varsti kuulutama sünagoogides Jeesusest, et see on Jumala Poeg.
21 Aga kõik kuulajad jahmusid ning ütlesid: „Eks tema ole seesama, kes Jeruusalemmas hävitas selle nime appihüüdjaid ja kes on siia tulnud selleks, et neid viia aheldatult ülempreestrite juurde?”
22 Saulus läks aga järjest vägevamaks ja ajas segadusse Damaskuses elavad juudid ning selgitas, et Jeesus ongi Messias.
23 Kui juba üsna hulk päevi oli möödunud, võtsid juudid nõuks ta hukata.
24 Aga Saulusele sai nende salasepitsus teatavaks. Nemad luurasid aga päevad ja ööd väravais, et teda hukata.
25 Kuid ühel ööl ta õpilased võtsid ja lasksid ta korvi sees müüriava kaudu alla.
26 Jõudnud Jeruusalemma, püüdis Saulus jüngritega liituda, ent kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger.
27 Aga Barnabas võttis Sauluse oma hoolde ja viis ta apostlite juurde ning jutustas neile, kuidas Saulus teel oli näinud Issandat ning temaga kõnelnud ja kuidas ta oli Damaskuses avalikult Jeesuse nimel kuulutanud.
28 Ja Saulus käis nende juures Jeruusalemmas sisse ja välja ning kuulutas avalikult rõõmusõnumit Issanda nimel.
29 Ta rääkis ja vaidles ka kreekakeelsete juutidega, aga need võtsid nõuks ta hukata.
30 Ent kui vennad seda teada said, viisid nad ta alla Kaisareasse ja läkitasid Tarsosesse.
31 Nüüd oli kogudusel tervel Juuda-, Galilea- ja Samaariamaal rahu end üles ehitada ja käia Issanda kartuses, ja see üha kasvas Püha Vaimu julgustusel.