Piibli aastane lugemisplaan 2024

Päev 168

Pühapäev, 16. juuni 2024

Allikas: Piibel.net - Eesti Piibliselts, 1997 aasta tõlge

Päeva kirjakohad:
  • 1Kn 2:13-46
  • 1Kn 3:1-15
  • Ap 11:19-30
  • Ap 12:1-19
  • Õp 15:1-10

1. Kuningate 2
13  Aga Adonija, Haggiti poeg, tuli Saalomoni ema Batseba juurde. Ja Batseba küsis: „Kas tood rahu?” Ja ta vastas: „Rahu.” 
14  Siis ta ütles: „Mul on sulle midagi rääkida.” Ja Batseba vastas: „Räägi!” 
15  Ja ta rääkis: „Sa tead, et kuningriik oli minu ja et kogu Iisrael oli pööranud oma silmad minu poole, et mina saaksin kuningaks. Aga kuningriik on läinud mu vennale, sest ta sai selle Issandalt. 
16  Ja nüüd on mul üksainus palve, mida ma sinult palun. Ära tõuka mind ära!” Ja Batseba vastas temale: „Räägi!” 
17  Siis ta ütles: „Räägi ometi kuningas Saalomoniga, sest sind ta ei tõuka ära, et ta annaks mulle naiseks suunemlanna Abisagi!” 
18  Ja Batseba vastas: „Hea küll! Ma räägin su pärast kuningaga.” 
19  Ja Batseba läks kuningas Saalomoni juurde, et temaga rääkida Adonija pärast. Ja kuningas tõusis, läks temale vastu, kummardas tema ees ja istus siis oma aujärjele. Kuninga emale seati iste ja ta istus tema paremale käele. 
20  Siis ta ütles: „Mul on sinult paluda üksainus pisike palve, ära tõuka mind ära!” Ja kuningas ütles temale: „Palu, mu ema, sest sind ma ei tõuka ära!” 
21  Ja Batseba ütles: „Antagu suunemlanna Abisag naiseks su vennale Adonijale!” 
22  Aga kuningas Saalomon vastas ja ütles oma emale: „Mispärast sa palud Adonijale ainult suunemlannat Abisagi? Palu temale ka kuningriiki, sest ta on mu vanem vend, temale ja preester Ebjatarile ja Joabile, Seruja pojale!” 
23  Ja kuningas Saalomon vandus Issanda juures, öeldes: „Jumal tehku minuga ükskõik mida, kui Adonija ei ole seda rääkinud oma hinge hinnaga! 
24  Ja nüüd, nii tõesti kui elab Issand, kes mind on kinnitanud ja pannud mu isa Taaveti aujärjele ja kes mulle on teinud koja, nagu ta lubas: Adonija tuleb täna surmata!” 
25  Ja kuningas Saalomon läkitas Benaja, Joojada poja, kes tungis Adonijale kallale, nõnda et ta suri. 
26  Preester Ebjatarile ütles kuningas: „Mine Anatotti oma põllule, sest sa oled surma väärt! Aga täna ei taha ma sind surmata, sest sa oled kandnud Issanda Jumala laegast mu isa Taaveti ees ja oled kannatanud kõike, mida mu isa kannatas.” 
27  Nõnda ajas Saalomon Ebjatari ära ega lasknud teda olla Issanda preester, et läheks täide Issanda sõna, mis ta Siilos oli rääkinud Eeli soo kohta. 
28  Kui kuuldus sellest jõudis Joabini, sest Joab oli hoidnud Adonija poole, kuigi ta ei olnud hoidnud Absalomi poole, siis põgenes Joab Issanda telgi juurde ja haaras kinni altari sarvedest. 
29  Ja kui kuningas Saalomonile teatati, et Joab oli põgenenud Issanda telgi juurde, ja et vaata, ta on altari ääres, siis läkitas Saalomon Benaja, Joojada poja, öeldes: „Mine tungi temale kallale!” 
30  Ja kui Benaja jõudis Issanda telgi juurde, siis ta ütles temale: „Nõnda ütleb kuningas: Tule ära!” Aga ta vastas: „Ei, sest ma tahan siin surra!” Ja Benaja viis kuningale vastuse, öeldes: „Nõnda rääkis Joab ja nõnda vastas ta mulle.” 
31  Ja kuningas ütles temale: „Tee, nagu ta ütles, tungi temale kallale ja mata ta, et sa kõrvaldaksid minult ja mu isakojalt selle süütu vere, mille Joab on valanud! 
32  Issand lasku tema veri tulla tagasi ta enese pea peale, sellepärast et ta tungis kallale kahele mehele, kes olid temast õiglasemad ja paremad, ja tappis need mõõgaga, ilma et mu isa Taavet seda oleks teadnud: Abneri, Neeri poja, Iisraeli väepealiku, ja Amaasa, Jeteri poja, Juuda väepealiku. 
33  Nende veri tulgu igavesti Joabi pea peale ja tema soo pea peale! Aga Taavetile ja tema soole ja kojale ja aujärjele tulgu Issandalt igavesti rahu!” 
34  Siis läks Benaja, Joojada poeg, ja tungis temale kallale ning surmas tema; ja ta maeti oma kotta kõrbe. 
35  Ja kuningas pani Benaja, Joojada poja, tema asemele sõjaväe ülemaks; ja Ebjatari asemele pani kuningas preester Saadoki. 
36  Ja kuningas läkitas kutsujad Simei järele ning ütles temale: „Ehita enesele koda Jeruusalemma ja ela seal, aga ära mine sealt välja, ei sinna ega tänna! 
37  Sest sel päeval, kui sa välja lähed ja ületad Kidroni jõe, olgu sul hästi teada, et sa pead surema, su veri tuleb su oma pea peale.” 
38  Ja Simei ütles kuningale: „See on hea kõne. Nõnda nagu mu isand kuningas on rääkinud, nõnda su sulane teeb.” Ja Simei elas Jeruusalemmas kaua aega. 
39  Aga kolme aasta pärast juhtus, et kaks Simei sulast põgenesid Gati kuninga Maaka poja Aakise juurde. Ja Simeile teatati ning öeldi: „Vaata, su sulased on Gatis.” 
40  Siis Simei võttis kätte, saduldas oma eesli ja läks Gatti Aakise juurde oma sulaseid otsima. Nõnda läks Simei ja tõi oma sulased Gatist ära. 
41  Aga kui Saalomonile teatati, et Simei oli Jeruusalemmast Gatti läinud ja tagasi tulnud, 
42  siis kuningas läkitas kutsujad Simei järele ning ütles temale: „Kas ma ei ole sind Issanda juures vannutanud ja hoiatanud, öeldes: Sel päeval, kui sa lähed välja ja käid siin ning seal, olgu sul hästi teada, et sa pead surema!? Ja sa ütlesid mulle: See on hea kõne, ma kuulan! 
43  Mispärast sa ei ole siis teinud Issanda vande ja keelu kohaselt, mille ma sulle andsin?” 
44  Ja kuningas ütles veel Simeile: „Sina tead ise oma südames kõike seda kurja, mis sa oled teinud mu isale Taavetile. Sellepärast Issand laseb su kurjuse tagasi tulla su oma pea peale. 
45  Aga kuningas Saalomon olgu õnnistatud ja Taaveti aujärg Issanda ees igavesti kindel!” 
46  Siis kuningas andis käsu Benajale, Joojada pojale, ja too läks välja ning tungis temale kallale, nõnda et ta suri. Ja kuningriik jäi kindlalt Saalomoni kätte. 

1. Kuningate 3
1  Ja Saalomon sai vaaraoga, Egiptuse kuningaga, languks: ta võttis vaarao tütre ja viis selle Taaveti linna, seniks kui ta oli valmis ehitanud oma koja, Issanda koja ja müüri ümber Jeruusalemma. 
2  Aga rahvas ohverdas alles ohvriküngastel, sest Issanda nimele ei olnud kuni selle ajani koda ehitatud. 
3  Saalomon armastas küll Issandat, käies oma isa Taaveti seadluste järgi, aga ta ohverdas ja suitsutas alles ohvriküngastel. 
4  Nõnda läks kuningas Gibeoni, et seal ohverdada, sest see oli suur ohvripaik; tuhat põletusohvrit ohverdas Saalomon sealsel altaril. 
5  Gibeonis ilmutas Issand ennast Saalomonile öösel unes; ja Jumal ütles: „Palu, mida ma sulle peaksin andma!” 
6  Ja Saalomon vastas: „Sina osutasid oma sulasele, mu isale Taavetile, suurt heldust, kuna ta su ees käis tões ja õiguses ning oli õiglase südamega sinu vastu. Ja sina säilitasid temale selle suure helduse ning andsid temale poja, kes ta aujärjel istuks, nagu praegu ongi. 
7  Ja nüüd, Issand, mu Jumal, sa oled tõstnud oma sulase kuningaks mu isa Taaveti asemele; aga mina olen nagu pisike poiss – ei mõista minna ega tulla. 
8  Ja su sulane on su rahva keskel, kelle sa oled ära valinud – suur rahvas, keda ei saa ära lugeda ega arvutada rohkuse pärast. 
9  Anna seepärast oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta võiks su rahvale kohut mõista ning vahet teha hea ja kurja vahel; sest kes suudaks muidu kohut mõista sellele sinu suurele rahvale?” 
10  Et Saalomon just seda palus, siis oli see kõne Issanda silmis hea. 
11  Ja Jumal ütles temale: „Sellepärast et sa palusid seda ega palunud enesele pikka iga, rikkust ja oma vaenlaste hinge, vaid palusid mõistust, et kuulata, mis õige on, 
12  siis ma teen, vaata, nagu sa ütled: näe, ma annan sulle targa ja mõistliku südame, nõnda et sinu sarnast ei ole olnud enne sind ega tõuse sinu sarnast ka mitte pärast sind. 
13  Aga ka seda, mida sa ei ole palunud, ma annan sulle, niihästi rikkust kui au, nõnda et kogu su eluajal ei ole ükski kuningas sinu sarnane. 
14  Ja kui sa käid minu teedel, pidades minu määrusi ja käske, nõnda nagu käis su isa Taavet, siis ma pikendan su elupäevi.” 
15  Ja Saalomon ärkas, ja vaata, see oli olnud unenägu. Kui ta tuli Jeruusalemma, siis ta astus Issanda seaduselaeka ette, ohverdas põletusohvreid ja valmistas tänuohvreid ning tegi kõigile oma sulaseile suure peo. 

Õpetussõnad 15
1  Rahulik vastus vaigistab raevu, aga haavav sõna õhutab viha. 
2  Tarkade keel teeb tundmise heaks, aga alpide suu laseb voolata rumalust. 
3  Issanda silmad on igas paigas, valvates kurje ja häid. 
4  Keele mahedus on elupuu, aga selle valelikkus murrab vaimu. 
5  Meeletu laidab oma isa õpetust, aga kes noomimist tähele paneb, teeb targasti. 
6  Õige kojas on palju vara, aga õela saak jääb tarvitamata. 
7  Tarkade huuled külvavad teadmisi, aga alpide süda ei tee nõnda. 
8  Õelate ohver on Issandale jäle, aga õigete palve on temale meelepärane. 
9  Õela tee on Issanda meelest jäle, aga ta armastab õigusenõudjat. 
10  Rajalt lahkuja karistus on karm, noomimise vihkaja peab surema. 

Apostlite 11
19  Need, kes olid Stefanose pärast tekkinud viletsuses hajutatud, käisid mööda maad Foiniikiani ja Küprose saareni ja Antiookiani, rääkides sõna ainuüksi juutidele. 
20  Nende hulgas oli ka Küprose ja Küreene mehi, need rääkisid pärast Antiookiasse jõudmist ka kreeklastele, kuulutades neile evangeeliumi Issandast Jeesusest. 
21  Issanda käsi oli nendega, ja suur oli nende arv, kes uskuma hakates pöördusid Issanda poole. 
22  Aga jutt nendest kostis Jeruusalemmas oleva koguduse kõrvu ja nad läkitasid Barnabase Antiookiasse. 
23  Kui ta pärale jõudis ja nägi Jumala armu, sai ta rõõmsaks ja julgustas kõiki jääma kindlameelselt Issanda omaks. 
24  Sest ta oli hea mees, täis Püha Vaimu ja usku. Ja palju rahvast lisati Issanda omade hulka. 
25  Siis läks Barnabas Tarsosesse Saulust otsima, 
26  ja kui ta leidis tema, tõi ta tema Antiookiasse. Ning nad käisid terve aasta koos koguduses ja õpetasid suurt hulka rahvast. Ja see oli Antiookias, kus jüngreid esimest korda hakati nimetama kristlasteks. 
27  Noil päevil tuli prohveteid Jeruusalemmast Antiookiasse. 
28  Üks neist, Agabos nimi, tõusis ja andis Vaimu läbi teada, et suur nälg on tulemas kogu riigis. Nõnda ka sündis keiser Klaudiuse ajal. 
29  Aga iga jünger otsustas saata Juudamaal elavatele vendadele abi, nii kuidas kellegi käekäik lubas. 
30  Seda nad tegidki, läkitades annid Barnabase ja Sauluse kaudu vanematele. 

Apostlite 12
1  Aga sel ajal hakkas kuningas Heroodes mõnele kogudusest kurja tegema. 
2  Ta tappis mõõgaga Jaakobuse, Johannese venna. 
3  Aga nähes, et see juutidele meeldis, võttis ta kinni ka Peetruse. See oli just hapnemata leibade pühal. 
4  Heroodes vahistas Peetruse ja pani ta vanglasse ning andis nelja neljamehelise sõdurite salga valvata, kavatsedes ta pärast paasapühi rahva ette tuua. 
5  Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus palvetas lakkamatult Jumala poole tema pärast. 
6  Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua, magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja vahimehed ukse ees valvasid vanglat. 
7  Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal ning valgus helkis vangikongis. Ingel lõi Peetrust vastu külge, äratas ta üles ja ütles: „Tõuse kiiresti!” Ja Peetruse ahelad langesid käte ümbert maha. 
8  Ingel aga ütles talle: „Pane vöö vööle ja seo oma jalatsid jalga!” Tema tegigi nõnda. Ja ingel ütles talle: „Pane oma kuub selga ja tule minu järele.” 
9  Ja Peetrus tuli välja ja käis tema järel ega teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust. 
10  Ja nad läbisid esimese ja teise vahiposti ning tulid linna viiva raudvärava ette. See avanes neile iseenesest ja nad väljusid ja läksid edasi üht tänavat pidi. Ja järsku lahkus ingel tema juurest. 
11  Ja kui Peetrus jälle hakkas aru saama, lausus ta: „Nüüd ma tean, et Issand on tõesti oma ingli läkitanud ja mu välja kiskunud Heroodese käest ning kõigest, mida juuda rahvas ootab.” 
12  Ja märgates, kus ta on, tuli ta selle Maarja koja juurde, kes on Markuseks hüütava Johannese ema. Sinna oli suur hulk rahvast kokku tulnud palvetama. 
13  Kui ta siis hooviväravale koputas, tuli sinna kuulatama tüdruk, Roode nimi. 
14  Kui ta Peetruse hääle järgi ära tundis, siis rõõmu tõttu ei avanud ta väravat, vaid jooksis sisse ja teatas, et Peetrus seisab värava taga. 
15  Nemad ütlesid talle: „Sa jampsid!” Tema aga kinnitas, et see on nõnda. Siis nad ütlesid: „See on tema ingel.” 
16  Peetrus koputas üha edasi. Kui nad nüüd avasid, nägid nad teda ja jahmusid. 
17  Peetrus aga viipas neile käega, et nad vait jääksid, ning jutustas, kuidas Issand oli ta vanglast välja toonud, ning ütles: „Teatage seda Jaakobusele ja vendadele!” Ja ta väljus ning läks sealt ära teise paika. 
18  Aga päeva saabudes olid sõdurid suures ärevuses selle pärast, mis Peetrusega oli juhtunud. 
19  Kui Heroodes teda otsis ega leidnud, kuulas ta vangivalvurid üle ja käskis need viia hukkamisele. Ise ta läks Juudamaalt alla Kaisareasse ja jäi sinna.