1. Kuningate 22
1 Kolm aastat elati nõnda, et Süüria ja Iisraeli vahel ei olnud sõda.
2 Aga kolmandal aastal läks Juuda kuningas Joosafat Iisraeli kuninga juurde.
3 Ja Iisraeli kuningas ütles oma sulastele: „Te ju teate, et Gileadi Raamot on meie oma, aga meie ei tee midagi, et võtta see ära Süüria kuninga käest!”
4 Ja ta küsis Joosafatilt: „Kas tuled koos minuga sõtta Gileadi Raamoti pärast?” Ja Joosafat vastas Iisraeli kuningale: „Nagu sina, nõnda mina, nagu sinu rahvas, nõnda minu rahvas, nagu sinu hobused, nõnda minu hobused.”
5 Aga Joosafat ütles Iisraeli kuningale: „Küsi ometi enne Issanda sõna!”
6 Siis Iisraeli kuningas kogus kokku prohvetid, ligi nelisada meest, ja küsis neilt: „Kas ma võin minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või pean loobuma?” Ja nad vastasid: „Mine, ja Issand annab selle kuninga kätte!”
7 Aga Joosafat küsis: „Kas ei ole siin veel mõnda Issanda prohvetit, et saaksime temalt küsida?”
8 Ja Iisraeli kuningas vastas Joosafatile: „On küll veel üks mees, kellelt saaks küsida Issanda nõu. Aga mina vihkan teda, sest ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba. See on Miika, Jimla poeg.” Aga Joosafat ütles: „Kuningas ärgu rääkigu nõnda!”
9 Siis Iisraeli kuningas kutsus ühe hoovkondlase ja ütles: „Kähku siia Miika, Jimla poeg!”
10 Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat istusid kumbki oma aujärjel, mantlid seljas, rehepeksu väljakul Samaaria värava suus, ja kõik prohvetid kuulutasid nende ees.
11 Sidkija, Kenaana poeg, oli teinud enesele raudsarved ja ütles: „Nõnda ütleb Issand: Nendega pead sa puskima süürlasi, kuni nad on hävitatud!”
12 Ja kõik prohvetid kuulutasid sedasama ning ütlesid: „Mine Gileadi Raamotisse ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle kuninga kätte!”
13 Ja käskjalg, kes oli läinud Miikat kutsuma, rääkis temaga ning ütles: „Vaata ometi, prohvetite sõnad on nagu ühest suust kuningale head; olgu siis sinugi sõnad nagu ühel nende hulgast ja räägi head!”
14 Aga Miika vastas: „Nii tõesti kui Issand elab, mina räägin, mis Issand mulle ütleb.”
15 Ja kui ta tuli kuninga juurde, siis ütles kuningas temale: „Miika! Kas me võime minna sõdima Gileadi vastu või peame loobuma?” Ja ta vastas temale: „Mine, ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle kuninga kätte!”
16 Aga kuningas ütles temale: „Mitu korda ma pean sind vannutama, et sa ei räägiks mulle muud kui ainult tõtt Issanda nimel?”
17 Siis ta ütles: „Ma nägin kogu Iisraeli hajali olevat mägedel nagu lambad, kellel ei ole karjast. Ja Issand ütles: Neil pole isandaid. Igaüks pöördugu rahuga koju!”
18 Siis ütles Iisraeli kuningas Joosafatile: „Eks ma öelnud sulle, et ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba!”
19 Aga Miika ütles: „Seepärast kuule Issanda sõna! Ma nägin Issandat istuvat oma aujärjel ja kogu taeva sõjaväe seisvat ta juures temast paremal ja vasakul pool.
20 Ja Issand ütles: Kes tahaks ahvatleda Ahabit, et ta läheks ja langeks Gileadi Raamotis? Siis rääkis üks nii ja teine rääkis naa.
21 Aga üks vaim tuli ja seisis Issanda ees ning ütles: Mina ahvatlen teda! Ja Issand küsis temalt: Kuidas?
22 Ja ta vastas: Ma lähen ja olen valevaim kõigi ta prohvetite suus. Siis ütles Issand: Sina oled ahvatleja ja küllap sa suudad. Mine ja tee nõnda!
23 Ja nüüd, vaata, Issand on pannud valevaimu kõigi nende sinu prohvetite suhu ja Issand on kuulutanud sulle halba.”
24 Siis astus ligi Sidkija, Kenaana poeg, ja lõi Miikat põse pihta ning küsis: „Missugust teed on Issanda Vaim minust läinud sinusse rääkima?”
25 Ja Miika vastas: „Vaata, sa näed seda päeval, kui sa pead minema kambrist kambrisse, et ennast peita!”
26 Siis ütles Iisraeli kuningas: „Võta Miika ja vii ta tagasi linnapealik Aamoni ja kuningapoeg Joase juurde
27 ning ütle: Nõnda ütleb kuningas: Pange ta vangikotta ja toitke teda hädapäraselt leiva ja veega, kuni ma rahuga tagasi tulen!”
28 Aga Miika ütles: „Kui sa tõesti rahuga tagasi tuled, siis ei ole Issand minu läbi rääkinud.” Ja ta ütles veel: „Kuulge, kõik rahvad!”
29 Ja Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat läksid üles Gileadi Raamotisse.
30 Ja Iisraeli kuningas ütles Joosafatile: „Mina panen sõtta minnes teised riided selga, aga sina kanna oma riideid!” Ja Iisraeli kuningas pani teised riided selga ning läks sõtta.
31 Aga Süüria kuningas oli andnud käsu sõjavankrite pealikuile, neid oli tal kolmkümmend kaks, ja oli öelnud: „Ärge tapelge mitte ühegi muu, vähema või suurema vastu kui üksnes Iisraeli kuninga vastu!”
32 Kui siis sõjavankrite pealikud nägid Joosafatti, ütlesid nad: „See on kindlasti Iisraeli kuningas.” Ja nad pöördusid tema vastu sõdima. Siis Joosafat hakkas kisendama.
33 Kui sõjavankrite pealikud nägid, et see ei olnudki Iisraeli kuningas, siis nad pöördusid tagasi tema järelt.
34 Aga keegi mees, kes oli huupi oma ammu vinna tõmmanud, tabas Iisraeli kuningat rihmade ja soomustuse vahele. Siis kuningas ütles oma sõjavankri juhile: „Pööra ümber ja vii mind võitlusest välja, sest ma olen haavatud!”
35 Kuid taplus ägenes sel päeval üha ja kuningas pidi jääma vankrisse süürlaste vastu, aga õhtul ta suri; ja haavast oli veri voolanud vankri põhja.
36 Päikeseloojakul käis hädakisa läbi leeri. Öeldi: „Iga mees oma linna! Iga mees oma maale!”
37 Nõnda suri kuningas ja viidi Samaariasse; ja kuningas maeti Samaariasse.
38 Ja kui vankrit loputati Samaaria tiigi ääres, siis lakkusid koerad tema verd ja hoorad pesid end selles, nagu oli olnud Issanda sõna, mis ta oli öelnud.
39 Ja mis veel tuleks öelda Ahabist ja kõigest, mis ta tegi, ja elevandiluukojast, mille ta ehitas, ja kõigist linnadest, mis ta ehitas, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
40 Ja Ahab läks magama oma vanemate juurde ja tema poeg Ahasja sai tema asemel kuningaks.
41 Joosafat, Aasa poeg, sai Juuda kuningaks Iisraeli kuninga Ahabi neljandal aastal.
42 Joosafat oli kuningaks saades kolmkümmend viis aastat vana, ja ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend viis aastat; ta ema nimi oli Asuuba, Silhi tütar.
43 Ta käis täiesti oma isa Aasa teed, sellelt ta ei lahkunud, tehes, mis õige oli Issanda silmis.
44 Aga ohvrikünkad ei kadunud, rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel.
45 Ja Joosafat tegi Iisraeli kuningaga rahu.
46 Ja mis veel tuleks öelda Joosafatist ja tema vägitegudest, mis ta tegi, ja kuidas ta sõdis, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
47 Ja pühamu viimased pordumehed, kes tema isa Aasa päevil olid alles jäänud, pühkis ta maalt.
48 Edomis ei olnud kuningat; kuningaks oli asevalitseja.
49 Joosafat oli teinud Tarsise laevu, mis pidid minema Oofirisse kulla järele, ent need ei läinud, sest laevad hukkusid Esjon-Geberis.
50 Siis ütles Ahasja, Ahabi poeg, Joosafatile: „Lase minu sulased lähevad koos sinu sulastega laevadesse!” Aga Joosafat ei tahtnud.
51 Ja Joosafat läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma vanemate juurde ta isa Taaveti linna. Ja tema poeg Jooram sai tema asemel kuningaks.
52 Ahasja, Ahabi poeg, sai Samaarias Iisraeli kuningaks Juuda kuninga Joosafati seitsmeteistkümnendal aastal, ja ta valitses Iisraelis kaks aastat.
53 Tema tegi kurja Issanda silmis ning käis oma isa ja ema teed, ja Nebati poja Jerobeami teed, kes Iisraeli oli saatnud pattu tegema.
Õpetussõnad 15
31 Kõrv, mis kuulab eluks vajalikku noomimist, jääb tarkade seltsi.
32 Kes ei hooli õpetusest, põlgab oma hinge, aga kes kuulab noomimist, saab targa südame.
33 Issanda kartus on tarkuse kool, aga enne au on alandus.
Õpetussõnad 16
1 Inimesel on küll südamesoovid, aga Issandalt tuleb, mida keel peab kostma.
2 Kõik mehe teed on ta enese silmis selged, aga Issand katsub vaimud läbi.
3 Veereta oma tööd Issanda peale, siis su kavatsused lähevad korda.
4 Issand on kõik teinud otstarbekohaselt, nõnda ka õela õnnetuspäeva jaoks.
5 Iga südamelt ülbe on Issanda meelest jäle, käsi selle peale – seesugune ei jää karistuseta!
6 Armastuse ja ustavuse abiga lepitatakse süü, ja Issanda kartuse tõttu hoidutakse kurjast.
7 Kui mehe teed meeldivad Issandale, siis ta paneb tema vaenlasedki temaga rahu tegema.
Apostlite 19
14 Seda tegid ühe juudi ülempreestri Skeua seitse poega.
15 Ent kuri vaim kostis neile: „Jeesust ma tunnen ja Paulust ma tean, aga kes teie olete?”
16 Ja inimene, kelles oli kuri vaim, kargas neile kallale, sai võimust nende üle ja võitis nad ära, nii et nad alasti ja haavatuna põgenesid sellest kojast.
17 See lugu sai teatavaks kõigile juutidele ja kreeklastele, kes elasid Efesoses, ja hirm langes nende kõikide peale ja Issanda Jeesuse nime kiideti suureks.
18 Ja paljud nendest, kes olid saanud usklikuks, tulid ning tunnistasid ja rääkisid oma tegudest.
19 Aga paljud neist, kes olid tegelnud nõiakunstiga, tõid oma raamatud kokku ja põletasid need ära kõikide silma all. Ja kui nende hind kokku arvestati, leiti see olevat viiskümmend tuhat hõberaha.
20 Nõnda võimsalt kasvas ja tugevnes Issanda sõna.
21 Pärast neid sündmusi võttis Paulus vaimus ette minna Makedoonia ja Ahhaia kaudu Jeruusalemma ja ütles: „Kui ma seal olen ära käinud, pean ma nägema ka Rooma linna.”
22 Ta läkitas Makedooniasse kaks oma abilist, Timoteose ja Erastose, ise jäi aga veel mõneks ajaks Aasiasse.
23 Aga tol ajal tekkis usutee pärast suur rahutus.
24 Sest üks hõbesepp, Demeetrios nimi, tegi Artemise templi hõbekujukesi ja muretses sellega käsitöölistele rohkesti tööd.
25 Ta kogus kokku nood ning muud oma ärile kaasaaitajad ja ütles: „Mehed, te teate, et meie heaolu sõltub sellest tööst,
26 ja te näete ja kuulete, et see Paulus veenab ja juhib kõrvale rohkesti rahvast mitte ainult Efesoses, vaid peaaegu kogu Aasia provintsis, öeldes, et kätega valmistatud asjad ei ole jumalad.
27 Ja nõnda ähvardab põlu alla sattumine mitte üksnes seda meie tööala, vaid ka suure jumalanna Artemise templit ei peeta enam millekski ja kaob tema suur ülevus, ehkki teda kummardab kogu Aasia ja ilmamaa.”
28 Seda kuuldes said nad täis raevu ja hakkasid hüüdma: „Suur on efeslaste Artemis!”
29 Ja terve linn hakkas mässama ja nad sööstsid üksmeelselt teatrisse, lohistades kaasa makedoonlased Gaiuse ja Aristarhose, Pauluse matkakaaslased.
30 Aga kui Paulus tahtis rahvakoosolekule minna, ei lasknud jüngrid teda.
31 Isegi mõned Aasiamaa ülemad, kes olid ta sõbrad, saatsid mehi ta juurde paluma, et ta ei näitaks end teatris.
32 Ühed karjusid nüüd üht, teised teist, sest rahvakogu oli segaduses, suurem hulk ei teadnudki, misjaoks nad olid kokku tulnud.
33 Siis mõned rahva hulgast selgitasid olukorda Aleksandrosele, kelle juudid olid ette lükanud. Aleksandros aga viipas käega, tahtes pidada rahvakoosoleku ees kaitsekõnet.
34 Aga kui nad mõistsid, et ta on juut, tõstsid nad kisa ja karjusid kõik nagu ühest suust ligi kaks tundi: „Suur on efeslaste Artemis!”
35 Aga linnakirjutaja vaigistas viimaks rahva ja lausus: „Efesose mehed, kas on ühtegi inimest, kes ei tea, et efeslaste linn on suure Artemise ja tema taevast mahalangenud kuju hoidja?
36 Et see on vaieldamatu tõsiasi, siis on teie kohus vait olla ja mitte midagi ennatlikult ette võtta.
37 Te ju olete siia toonud need mehed, kes ei ole templiriisujad ega meie jumalanna teotajad.
38 Kui nüüd Demeetriosel ja temaga koos olevatel käsitöölistel on kellegi peale kaebamist, siis selleks peetakse kohtupäevi ja on olemas maavalitsejad; süüdistagu nad seal üksteist.
39 Ja kui teil on veel mingeid nõudmisi, siis arutatakse seda korralisel rahvakoosolekul.
40 Meie oleme ju ohus, et meid tänase kokkutormamise pärast süüdistatakse mässutõstmises, milleks ei olnud mingit põhjust ja millest me ei suuda aru anda.” Ja nende sõnadega õnnestus tal rahvakoosolek laiali saata.