2. Kuningate 1
1 Ahabi surma järel taganes Moab Iisraelist.
2 Kord kukkus Ahasja Samaarias oma ülakambri aknavõredest läbi ja jäi haigeks. Ta läkitas käskjalad ja ütles neile: „Minge küsige Baal-Sebubilt, Ekroni jumalalt, kas ma saan terveks sellest haigusest.”
3 Aga Issanda ingel ütles tisbelasele Eelijale: „Võta kätte, mine Samaaria kuninga käskjalgadele vastu ja küsi neilt: Kas ei ole Iisraelis Jumalat, et lähete küsima Baal-Sebubilt, Ekroni jumalalt?
4 Seepärast ütleb Issand nõnda: Voodist, kuhu sa oled läinud, ei astu sa enam alla, vaid pead tõesti surema!” Ja Eelija läks teele.
5 Ja kui käskjalad tulid tagasi kuninga juurde, siis küsis ta neilt: „Miks te tagasi tulete?”
6 Nad vastasid temale: „Keegi mees tuli meile vastu ja ütles meile: Minge tagasi kuninga juurde, kes teid läkitas, ja öelge temale: Nõnda ütleb Issand: Kas ei ole Iisraelis Jumalat, et sa läkitad küsima Baal-Sebubilt, Ekroni jumalalt? Seepärast sa ei astu enam alla voodist, kuhu sa oled läinud, vaid pead tõesti surema!”
7 Siis ta küsis neilt: „Kuidas nägi välja see mees, kes tuli teile vastu ja rääkis teile neid sõnu?”
8 Ja nad vastasid temale: „Mees kandis karusnahka ja ta niuded olid vöötatud nahkvööga.” Siis ta ütles: „See oli tisbelane Eelija.”
9 Ja ta läkitas tema juurde viiekümnepealiku ja selle viiskümmend meest; ja kui see läks üles tema juurde, vaata, siis istus ta mäetipus, ja viiekümnepealik ütles temale: „Jumalamees, kuningas ütleb: Tule alla!”
10 Aga Eelija kostis ja ütles viiekümnepealikule: „Kui ma olen jumalamees, siis tulgu taevast tuli ja põletagu sind ja su viiskümmend meest!” Ja taevast tuligi tuli ning põletas tema ja ta viiskümmend meest.
11 Ja kuningas läkitas tema juurde teise viiekümnepealiku ja selle viiskümmend meest; ja see rääkis temaga ning ütles: „Jumalamees, kuningas ütleb nõnda: Tule kähku alla!”
12 Aga Eelija kostis ja ütles neile: „Kui ma olen jumalamees, siis tulgu taevast tuli ja põletagu sind ja su viiskümmend meest!” Ja taevast tuligi Jumala tuli ning põletas tema ja ta viiskümmend meest.
13 Ja ta läkitas veel kolmanda viiekümnepealiku ja selle viiskümmend meest. Ja see kolmas viiekümnepealik läks üles, aga kui ta pärale jõudis, siis ta heitis põlvili Eelija ette ja anus teda ning ütles temale: „Jumalamees, olgu ometi su silmis kallis minu hing ja su sulaste, nende viiekümne hing!
14 Vaata, taevast langes tuli ning põletas kaks esimest viiekümnepealikut ja nende mehed. Aga olgu nüüd minu hing su silmis kallis!”
15 Ja Issanda ingel ütles Eelijale: „Mine koos temaga alla, ära karda teda!” Siis ta tõusis ja läks koos temaga alla kuninga juurde.
16 Ja ta ütles kuningale: „Nõnda ütleb Issand: Et sa läkitasid käskjalad küsima Baal-Sebubilt, Ekroni jumalalt, nagu ei oleks Iisraelis Jumalat, kellelt sõna küsida, siis ei astu sa enam alla voodist, kuhu sa oled läinud, vaid pead tõesti surema!”
17 Ja ta suri Eelija räägitud Issanda sõna kohaselt. Ja tema asemel sai kuningaks Jooram, tema vend, sest temal ei olnud poega, Juuda kuninga Joorami, Joosafati poja teisel aastal.
18 Ja mis veel tuleks öelda Ahasjast, mis ta tegi, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
2. Kuningate 2
1 Kui Issand tahtis viia Eelijat tuulepöörises taevasse, olid Eelija ja Eliisa parajasti lahkumas Gilgalist.
2 Ja Eelija ütles Eliisale: „Jää ometi siia, sest Issand on mind läkitanud Peetelisse!” Aga Eliisa vastas: „Nii tõesti kui Issand elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind maha.” Ja nad läksid alla Peetelisse.
3 Ja prohvetijüngrid, kes olid Peetelis, tulid välja Eliisa juurde ja küsisid temalt: „Kas sa tead, et Issand võtab täna ära su isanda su pea kohal?” Ja ta vastas: „Küllap minagi tean. Olge vait!”
4 Ja Eelija ütles temale: „Eliisa, jää ometi siia, sest Issand on mind läkitanud Jeerikosse!” Aga tema vastas: „Nii tõesti kui Issand elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind maha.” Ja nad tulid Jeerikosse.
5 Ja prohvetijüngrid, kes olid Jeerikos, astusid Eliisa juurde ja küsisid temalt: „Kas sa tead, et Issand võtab täna ära su isanda su pea kohal?” Ja ta vastas: „Küllap minagi tean. Olge vait!”
6 Ja Eelija ütles temale: „Jää ometi siia, sest Issand on mind läkitanud Jordani äärde!” Aga ta vastas: „Nii tõesti kui Issand elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind maha.” Ja nad mõlemad läksid.
7 Aga ka viiskümmend meest prohvetijüngritest läks ja jäi eemale seisma, kui need kaks peatusid Jordani ääres.
8 Eelija võttis nüüd oma kuue, rullis selle kokku ja lõi sellega vett: see lahknes siia- ja sinnapoole, ja nad mõlemad läksid üle kuiva mööda.
9 Ja kui nad olid üle jõudnud, siis ütles Eelija Eliisale: „Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest!” Ja Eliisa ütles: „Tuleks mulle ometi kahekordne osa sinu vaimust!”
10 Ta vastas: „Sa oled palunud rasket asja. Ometi, kui sa näed mind su juurest ära võetavat, siis sünnib sulle nõnda; aga kui mitte, siis ei sünni.”
11 Ja kui nad nõnda ühtejärge läksid ja rääkisid, vaata, siis sündis, et tulised vankrid ja tulised hobused lahutasid nad teineteisest ja Eelija läks tuulepöörises taevasse.
12 Kui Eliisa seda nägi, siis ta hüüdis: „Mu isa, mu isa! Iisraeli sõjavankrid ja tema ratsanikud!” Seejärel ei näinud ta teda enam. Siis ta haaras kinni oma riideist ja käristas need lõhki kaheks tükiks.
13 Ta tõstis siis üles Eelija kuue, mis tollel oli seljast maha langenud, ja läks tagasi ning peatus Jordani kaldal.
14 Siis ta võttis Eelija mahalangenud kuue ja lõi vett ning ütles: „Kus on Issand, Eelija Jumal?” Kui ta oli vett löönud, siis lahknes see siia- ja sinnapoole ja Eliisa läks üle.
15 Kui prohvetijüngrid, kes olid Jeerikos, nägid seda vastaskaldalt, siis nad ütlesid: „Eelija vaim hingab Eliisa peal.” Ja nad tulid temale vastu ning kummardasid teda maani.
16 Ja nad ütlesid temale: „Vaata ometi, su sulaseid on viiskümmend meest, vahvad mehed; nad võiksid ju minna ja otsida su isandat, sest vahest on Issanda Vaim ta ära viinud ja heitnud mõne mäe peale või mõnda orgu?” Aga ta vastas: „Ärge läkitage kedagi!”
17 Kuid nad käisid temale peale kuni piinlikkuseni, nõnda et ta ütles: „Läkitage siis!” Siis nad läkitasid viiskümmend meest ja need otsisid kolm päeva, aga ei leidnud Eelijat.
18 Kui nad tulid tagasi tema juurde, kuna tema oli jäänud Jeerikosse, siis ta ütles neile: „Eks ma öelnud teile, et ärge minge!”
19 Ja linna mehed ütlesid Eliisale: „Vaata nüüd, linna asupaik on hea, nagu mu isand näeb, aga vesi on paha ja maal on nurisünnitusi.”
20 Ja tema ütles: „Tooge mulle üks uus kauss ja pange sellesse soola!” Ja nad tõid temale.
21 Siis ta läks välja veeallikale ja viskas sinna sisse soola ning ütles: „Nõnda ütleb Issand: Mina olen selle vee parandanud, sellest ei tule enam surma ega nurisünnitusi.”
22 Ja vesi muutus heaks Eliisa sõna kohaselt, mis ta ütles, ja on seda tänapäevani.
23 Sealt läks ta üles Peetelisse; ja kui ta oli teel üles, siis tulid väikesed poisid linnast välja ja pilkasid teda ning ütlesid temale: „Tule üles, kiilaspea! Tule üles, kiilaspea!”
24 Kui ta pöördus ja nägi neid, siis ta needis neid Issanda nimel. Ja metsast tulid kaks karu ja kiskusid neist lõhki nelikümmend kaks poissi.
25 Tema aga läks sealt Karmeli mäele ja pöördus siis tagasi Samaariasse.
Psalm 78
40 Kui mitu korda nad tõrkusid tema vastu kõrbes ja tegid temale meelehaiget tühjal maal.
41 Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha.
42 Nad ei meenutanud enam tema kätt ega seda päeva, mil ta nad lahti ostis rõhujate käest,
43 kui ta tegi tunnustähti Egiptuses ja oma imetähti Soani väljal,
44 kui ta muutis vereks nende jõed, nii et nad ei saanud oma veeojadest juua.
45 Ta läkitas nende sekka parme, kes neid sõid, ja konni, kes neile kahju tegid.
46 Ta andis nende vilja mardikaile ja nende rühkimise rohutirtsudele.
47 Ta lõi rahega maha nende viinapuud ja jääsajuga nende metsviigipuud.
48 Ta andis nende veised rahe kätte ja nende kariloomad välkude kätte.
49 Ta läkitas nende peale oma hirmsa viha, raevu ja meelepaha, kitsikuse ja kurjade inglite parve.
50 Ta sillutas tee oma vihale ega säästnud nende hingi surmast, vaid andis nende elu katku kätte.
51 Ta lõi maha kõik esmasündinud pojad Egiptuses, mehejõu esmikud Haami telkides.
52 Aga oma rahva ta saatis teele nagu lambad ja juhtis neid nagu karja kõrbes;
53 ja ta juhatas neid nõnda, et nad olid julged ega olnud hirmunud; aga nende vaenlased kattis meri.
54 Ja ta viis nad oma pühale maale, sinna mäele, mille ta parem käsi oli omandanud;
55 ja ta kihutas ära rahvad nende eest ning jagas nende maa liisuga pärisosadeks; ja ta pani nende telkidesse elama Iisraeli suguharud.
Apostlite 20
1 Kui nüüd lärm oli vaibunud, kutsus Paulus jüngrid enese juurde, ja neid julgustades jättis nad jumalaga ning asus teele Makedooniasse.
2 Ta käis läbi sealsed maakohad ja rääkis kogudustele palju julgustussõnu. Siis ta tuli Kreekamaale
3 ja veetis seal kolm kuud. Kuna juudid alustasid ta vastu salasepitsust, sellal kui tema valmistus minema meritsi Süüriasse, siis ta võttis nõuks tagasi pöörduda Makedoonia kaudu.
4 Teda saatsid beroialane Soopatros, Pürrose poeg, tessalooniklased Aristarhos ja Sekundus, derbelane Gaius ning Timoteos ja aasialased Tühhikos ja Trofimos.
5 Nemad läksid ette ja ootasid meid Troases.
6 Meie aga purjetasime pärast hapnemata leibade päevi Filippist ära ja jõudsime viiendal päeval nende juurde Troasesse, kus me viibisime seitse päeva.
7 Aga nädala esimesel päeval, kui me olime kogunenud leiba murdma, arutles ja väitles Paulus nendega, ja et ta tahtis järgmisel päeval lahkuda, pikendas ta kõnet keskööni.
8 Ülemises toas, kuhu me olime kogunenud, põles hulk lampe.
9 Aga üks noormees, Eutühhos nimi, istus aknalaual, ja kui Paulus pikalt arutles, jäi ta raskelt magama. Magades kukkus ta kolmandalt korruselt alla ning tõsteti üles surnuna.
10 Aga Paulus läks alla ja heitis ennast tema peale, haaras ta ümbert kinni ja ütles: „Ärge käratsege, tal on ju hing sees!”
11 Siis ta läks jälle üles ja murdis leiba ja sõi ning kõneles kaua, kuni koiduni. Siis asus Paulus teele,
12 aga poiss viidi ära elusana ja oldi suuresti lohutatud.
13 Meie aga läksime varem laeva ja purjetasime Assosesse, kus me pidime Pauluse pardale võtma, sest nõnda oli ta käskinud, kuna ta ise tahtis sinna tulla jalgsi.
14 Kui ta nüüd meiega Assoses kokku sai, võtsime ta pardale ja tulime Mitüleenesse.
15 Sealt me purjetasime järgmisel päeval edasi ja jõudsime Kiose saarega kohakuti, teisel päeval aga sõitsime Samose saareni ja sellele järgneval päeval saabusime Mileetosesse.
16 Sest Paulus oli otsustanud Efesosest mööda purjetada, et tal ei tuleks Aasias aega raisata; ta ju kiirustas, et võimaluse korral nelipühapäevaks jõuda Jeruusalemma.
17 Mileetosest saatis Paulus sõna Efesosse ja kutsus kogudusevanemad enese juurde.
18 Kui need tema juurde jõudsid, ütles Paulus neile: „Te teate, kuidas alates esimesest päevast, mil ma Aasiasse tulin, ma kogu selle aja teie juures olen käitunud,
19 teenides Issandat kõige alandlikkusega ja pisaratega ja katsumustega, mis mind tabasid juutide salasepitsuste tõttu,
20 kuidas ma ei ole teie eest pidanud salajas midagi teile tarvilikku, vaid olen seda kuulutanud ja teid õpetanud avalikult ja kodasid mööda.
21 Ma tunnistasin nii juutidele kui kreeklastele pöördumist Jumala poole ja usku meie Issandasse Jeesusesse.
22 Ja nüüd, vaata, ma lähen vaimus seotuna Jeruusalemma, teadmata, mis mulle seal võib juhtuda
23 peale selle, mida Püha Vaim mulle igas linnas tunnistab, et mind ootavad ahelad ja viletsused.
24 Kuid ma ei pea oma elu mingil kombel endale kalliks, vaid püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olen saanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada Jumala armu evangeeliumi.
25 Ja nüüd, vaata, ma tean, et mitte keegi teist, kelle keskel käies ma olen kuulutanud Jumala riigist, ei saa enam kunagi näha minu palet.
26 Seepärast ma tunnistan teile tänasel päeval, et mina olen puhas kõikide verest!
27 Sest ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist.
28 Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust, mille ta on saanud iseenese vere läbi.
29 Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa,
30 ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moonutavad tõde, et vedada jüngreid eneste järele.
31 Seepärast valvake ja pidage meeles, et ma kolm aastat, ööd ja päevad, ei ole lakanud pisarsilmil igaühte manitsemast.
32 Ja nüüd annan ma teid Jumala ja tema armusõna hooleks; temal on vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand kõigi pühitsetute seas.
33 Kellegi hõbedat ega kulda ega riideid ei ole ma himustanud.
34 Te teate ise, et nende kätega olen ma teeninud endale ja oma kaaslastele seda, mis tarvilik.
35 Ma olen teile kõigiti näidanud, et nõnda vaeva nähes tuleb hoolt kanda nõrkade eest, pidades meeles Issanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: „Õndsam on anda kui võtta!””
36 Ja kui ta seda oli öelnud, laskus ta põlvili ja palvetas koos nende kõikidega.
37 Siis puhkesid kõik valjusti nutma ja kallistasid Paulust ning andsid talle suud.
38 Kõige rohkem tegi neile haiget see, mis ta oli öelnud, et nad ei saavat enam kunagi tema palet näha. Siis nad saatsid ta laevale.