Piibli aastane lugemisplaan 2024

Päev 184

Teisipäev, 02. juuli 2024

Allikas: Piibel.net - Eesti Piibliselts, 1997 aasta tõlge

Päeva kirjakohad:
  • 2Kn 6:24-33
  • 2Kn 7
  • 2Kn 8:1-15
  • Ap 22:22-30
  • Ap 23:1-11
  • Õp 16:8-17

2. Kuningate 6
24  Aga pärast seda sündis, et Ben-Hadad, Süüria kuningas, kogus kõik oma sõjaväe ja läks ning piiras Samaariat. 
25  Siis tuli Samaarias suur nälg; ja vaata, nad piirasid seda, kuni eesli pea maksis kaheksakümmend seeklit hõbedat ja kortel tuvisõnnikut viis seeklit hõbedat. 
26  Ja kord, kui Iisraeli kuningas käis müüri peal, hüüdis keegi naine teda ja ütles: „Aita, mu isand kuningas!” 
27  Ja ta vastas: „Kui Issand sind ei aita, kust siis mina sulle abi võtan? Kas rehealusest või surutõrrest?” 
28  Ja kuningas küsis temalt: „Mida sa soovid?” Ja ta vastas: „See naine ütles mulle: Anna oma poeg, selle me sööme täna, ja homme sööme siis minu poja! 
29  Ja me keetsime minu poja ning sõime ta. Ja järgmisel päeval ütlesin ma temale: Anna oma poeg meile söömiseks! Aga ta peitis oma poja ära.” 
30  Kui kuningas kuulis naise sõnu, siis ta käristas oma riided lõhki, käies ise müüri peal. Ja rahvas nägi, ja vaata, tal oli riiete all vastu ihu kotiriie. 
31  Ja ta ütles: „Issand tehku minuga ükskõik mida, kui Eliisale, Saafati pojale, täna pea otsa jääb!” 
32  Eliisa istus oma kojas ja vanemad istusid ta juures. Kuningas oli läkitanud ühe mehe enese eel. Aga enne kui käskjalg jõudis tema juurde, oli Eliisa vanemaile öelnud: „Kas näete, kuidas see tapja poeg läkitab minu pead võtma? Aga vaadake, kui käskjalg tuleb, siis sulgege uks ja tõrjuge ta uksel! Eks ole tema taga ta isanda jalgade kobin?” 
33  Kui ta alles nendega rääkis, vaata, siis tuli käskjalg tema juurde ja ütles: „Vaata, see õnnetus tuleb Issandalt; kas ma pean veel lootma Issanda peale?” 

2. Kuningate 7
1  Aga Eliisa ütles: „Kuulge Issanda sõna! Nõnda ütleb Issand: Homme sel ajal maksab Samaaria väravas pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ka ühe seekli.” 
2  Siis kostis pealik, kelle käele kuningas toetus, jumalamehele ja ütles: „Vaata, isegi kui Issand teeks luugid taevasse, kuidas see küll võiks sündida?” Aga ta vastas: „Vaata, sa näed seda oma silmaga, kuid ei saa seda süüa.” 
3  Ja värava suus oli neli pidalitõbist meest ja need ütlesid üksteisele: „Miks me siin istume, seni kui sureme? 
4  Kui me mõtleksime linna minna, siis me sureme seal, sest linnas on nälg; aga kui me jääme siia, siis me sureme samuti. Aga lähme nüüd ja tungime süürlaste leeri: kui nad jätavad meid elama, siis jääme elama; aga kui nad meid surmavad, siis sureme!” 
5  Ja hämarikus võtsid nad kätte, et minna süürlaste leeri; aga kui nad jõudsid süürlaste leeri serva, vaata, siis ei olnud seal ühtegi meest. 
6  Sest Issand oli süürlaste sõjaväge lasknud kuulda vankrite mürinat, hobuste hirnumist ja suure väehulga kära, nõnda et nad ütlesid üksteisele: „Vaata, Iisraeli kuningas on palganud meie vastu hettide kuningad ja egiptlaste kuningad, et nad tuleksid meile kallale!” 
7  Seepärast olid nad tõusnud ja hämarikus põgenenud ning olid jätnud maha oma telgid, hobused, eeslid ja leeri, sellisena nagu see oli, ja olid põgenenud, et päästa oma hinge. 
8  Ja kui need pidalitõbised jõudsid leeri serva, siis läksid nad ühte telki ning sõid ja jõid, ja kandsid sealt ära hõbedat, kulda ja riideid, ja läksid ning matsid need maha; siis nad tulid tagasi ja läksid teise telki, kandsid ka sealt ja läksid ning matsid maha. 
9  Aga siis ütlesid nad üksteisele: „Me ei talita õigesti! See päev on hea sõnumi päev. Kui me vaikime ja ootame, kuni hommik koidab, jääme süüdlasteks. Seepärast tulge nüüd, mingem ja kuulutagem seda kuningakojas!” 
10  Ja nad tulid ning hüüdsid linna väravahoidjaid, jutustasid neile ja ütlesid: „Me läksime süürlaste leeri, ja vaata, seal ei olnud kedagi ja inimese häält ei olnud kuulda, küll aga olid kinniseotud hobused ja eeslid, samuti olid telgid sellised, nagu need olid olnud.” 
11  Siis väravahoidjad tõstsid kisa ja sellest teatati kuningakojas. 
12  Ja kuningas tõusis öösel üles ning ütles oma sulastele: „Ma ütlen nüüd teile, mida süürlased meile teevad: nemad teavad, et meil on nälg, ja seepärast läksid nad leerist ära, et pugeda väljale peitu, ise mõeldes: Kui nad tulevad linnast välja, siis me võtame nad elusalt kinni ja läheme linna.” 
13  Aga üks tema sulaseist kostis ning ütles: „Võetagu ometi viis neist hobuseist, kes siin veel alles on; vaata, nendegi saatus on ju nagu kogu Iisraeli hulgal, kes siia on alles jäänud, või nagu kogu Iisraeli hulgal, kes on hukkunud; läkitagem need, siis saame näha!” 
14  Siis võeti kaks vankrit hobustega ja kuningas läkitas need Süüria sõjaväele järele, öeldes: „Minge ja vaadake!” 
15  Ja nad läksid neile järele kuni Jordanini, ja vaata, kogu tee oli täis riideid ja riistu, mis süürlased olid rutates maha visanud. Ja käskjalad tulid tagasi ning teatasid kuningale. 
16  Siis rahvas läks välja ja riisus süürlaste leeri. Ja seetõttu maksis pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ühe seekli Issanda sõna kohaselt. 
17  Kuningas oli paigutanud selle pealiku, kelle käele ta toetus, värava ülevaatajaks; aga rahvas tallas tema väravas surnuks, nõnda nagu jumalamees oli öelnud, kõneldes siis, kui kuningas tuli tema juurde. 
18  Sest kui jumalamees oli kuningaga rääkinud ja öelnud: „Homme sel ajal maksab Samaaria väravas külimit otri ühe seekli ja pool külimittu peent jahu ka ühe seekli”, 
19  siis oli pealik jumalamehele kostnud ja öelnud: „Vaata, isegi kui Issand teeks luugid taevasse, kuidas võiks see sündida?” Ent Eliisa oli vastanud: „Vaata, sa näed seda oma silmaga, kuid ei saa seda süüa.” 
20  Ja nõnda sündiski temaga: rahvas tallas ta väravas surnuks. 

2. Kuningate 8
1  Eliisa rääkis naisega, kelle poja ta oli teinud elavaks, ja ütles: „Võta kätte ja mine, sina ja su pere, ja ela võõrana, kus saad, sest Issand kutsub nälja ja see tuleb ka sellele maale seitsmeks aastaks!” 
2  Siis naine võttis kätte ja tegi jumalamehe sõna järgi: ta läks koos oma perega ning elas võõrana vilistite maal seitse aastat. 
3  Aga seitsme aasta pärast tuli naine vilistite maalt tagasi ja läks paluma kuningalt abi oma koja ja põllu pärast. 
4  Kuningas rääkis parajasti Geehasiga, jumalamehe teenriga, ja ütles: „Jutusta mulle kõigist neist suurtest tegudest, mis Eliisa on teinud!” 
5  Ja parajasti kui ta kuningale jutustas, kuidas Eliisa oli surnu ellu äratanud, vaata, siis hüüdis naine, kelle poja ta oli ellu äratanud, kuninga poole oma koja ja põllu pärast. Ja Geehasi ütles: „Mu isand kuningas, see on too naine, ja see on tema poeg, kelle Eliisa ellu äratas.” 
6  Ja kuningas küsis naiselt ning too jutustas temale. Siis andis kuningas naisele kaasa ühe hoovkondlase ja ütles: „Muretse tagasi kõik, mis on tema oma, ja kogu põllusaak maalt lahkumise päevast kuni tänaseni!” 
7  Ja Eliisa tuli Damaskusesse. Süüria kuningas Ben-Hadad oli siis haige. Kui temale teatati ja öeldi: „Jumalamees on tulnud siia”, 
8  siis ütles kuningas Hasaelile: „Võta kaasa and, mine jumalamehele vastu ja küsi temalt Issanda vastust, kas ma saan terveks sellest haigusest!” 
9  Ja Hasael läks temale vastu ning võttis kaasa anni ja kõike head, mida Damaskuses oli olemas, nelikümmend kaamelikoormat; ja ta tuli ning astus tema ette ja ütles: „Sinu poeg Ben-Hadad, Süüria kuningas, läkitas mind sinu juurde küsima: Kas ma saan terveks sellest haigusest?” 
10  Ja Eliisa vastas temale: „Mine ütle temale: Sa võiksid küll terveks saada. Aga Issand on mulle ilmutanud, et ta siiski sureb.” 
11  Ja ta vaatas üksisilmi Hasaelile kuni piinlikkuseni; siis jumalamees hakkas nutma. 
12  Ja Hasael küsis: „Mispärast mu isand nutab?” Ja ta vastas: „Sellepärast et ma tean, millist kurja sa teed Iisraeli lastele: sa pistad põlema nende kindlustused, tapad mõõgaga nende noored mehed, paiskad nende lapsed vastu kaljut ja lõikad lõhki nende rasedad.” 
13  Aga Hasael küsis: „Mis on siis su sulane, see koer, et ta võiks teha nii suuri asju?” Ja Eliisa vastas: „Issand on mulle ilmutanud, et sina saad Süüria kuningaks.” 
14  Siis Hasael läks ära Eliisa juurest ja tuli oma isanda juurde, kes küsis temalt: „Mis Eliisa sulle ütles?” Ja ta vastas: „Tema ütles mulle, et sa võiksid küll terveks saada.” 
15  Aga teisel päeval võttis ta vaiba, kastis selle vette ja laotas kuninga näo peale, nõnda et too suri. Ja Hasael sai tema asemel kuningaks. 

Õpetussõnad 16
8  Parem pisut õiglusega kui palju tulu ülekohtuga. 
9  Inimese süda kavandab oma teed, aga Issand juhib tema sammu. 
10  Otsus on kuninga huultel: kohut mõistes tema suu ei eksi. 
11  Õige margapuu ja vaekausid on Issanda päralt, kõik vihid kukrus on tema tehtud. 
12  Ülekohut teha on kuningate meelest jäle, sest aujärg kinnitatakse õigluses. 
13  Õiglased huuled on kuningale meelepärased ja ta armastab seda, kes õigust kõneleb. 
14  Kuninga viha on surma käskjalg, aga tark mees püüab seda lepitada. 
15  Kuninga lahke nägu tähendab elu ja tema poolehoid on otsekui kevadine vihmapilv. 
16  Kui palju parem on hankida tarkust kui kulda, ja arukuse hankimine on hõbedast olulisem. 
17  Õigete tee on hoidumine kurjast; oma hinge hoiab, kes oma teed tähele paneb. 

Apostlite 22
22  Kuni selle sõnani nad kuulasid teda, siis aga tõstsid oma häält: „Hukka niisugune ära maa pealt! Ta ei tohi ellu jääda!” 
23  Ja kui nad karjusid ja rõivaid seljast kiskusid ning tolmu vastu taevast loopisid, 
24  käskis ülempealik Pauluse viia kindlusse ning ütles, et teda tuleb piitsa varal üle kuulata; sest ta tahtis teada, mispärast nad tema peale nõnda karjusid. 
25  Aga kui nad olid tema rihmutamiseks kinni sidunud, ütles Paulus pealikule, kes seal juures seisis: „Kas teie tohite Rooma kodanikku piitsaga peksta ja pealegi ilma kohtuotsuseta?” 
26  Kui pealik seda kuulis, läks ta ja teatas ülempealikule: „Vaata ette, mida sa teed! See inimene on ju Rooma kodanik.” 
27  Siis tuli ülempealik Pauluse juurde ning küsis: „Ütle mulle, kas sa oled Rooma kodanik?” Tema ütles: „Olen küll.” 
28  Ülempealik vastas: „Mina olen endale Rooma kodakondsuse hankinud suure raha eest.” Paulus aga ütles: „Ent mina olen sellesse sündinud.” 
29  Siis jätsid ülekuulajad ta kohe rahule. Ülempealik lõi aga kartma, kui ta sai teada, et Paulus on Rooma kodanik ja et ta oli tema ahelaisse pannud. 
30  Aga teisel päeval, soovides selgemalt teada saada, milles juudid Paulust süüdistavad, päästis ülempealik ta ahelatest valla ja käskis ülempreestreid ja kogu Suurkohtu kokku tulla ning viis Pauluse nende ette. 

Apostlite 23
1  Paulus vaatas aga ainiti Suurkohtu poole ja ütles: „Mehed-vennad, mina olen Jumala ees elanud tänini igati puhta südametunnistusega.” 
2  Aga ülempreester Hananias käskis lähedalseisjaid lüüa talle vastu suud. 
3  Siis Paulus ütles temale: „Küll Jumal lööb ka sind, sa lubjatud sein! Sina istud siin, et mõista minu üle kohut Seaduse järgi, ise aga käsid vastu Seadust mind lüüa?” 
4  Lähedalseisjad aga ütlesid: „Kas sa häbistad Jumala ülempreestrit?” 
5  Siis lausus Paulus: „Ma ei teadnud, vennad, et ta on ülempreester; on ju kirjutatud: „Sa ei tohi oma rahva ülemast rääkida halvasti.”” 
6  Kuna Paulus teadis, et osa neist oli sadusere ja teine osa varisere, siis ta hüüdis Suurkohtus: „Mehed-vennad, mina olen variser, variseri poeg. Minu üle mõistetakse kohut lootuse ja surnute ülestõusmise pärast!” 
7  Aga niipea kui ta seda oli öelnud, tõusis variseride ja saduseride vahel tüli ja koosolek jagunes kaheks. 
8  Sest saduserid ütlevad, et ülestõusmist ja ingleid ja vaime ei olevatki, variserid tunnistavad aga neid kõiki. 
9  Siis tekkis suur lärm, ja mõned kirjatundjad variseride poolelt tõusid ja vaidlesid ägedalt ning ütlesid: „Meie ei leia midagi paha selles inimeses. Võib-olla ongi vaim või ingel temaga rääkinud.” 
10  Aga kui tüli läks suureks, kartis ülempealik, et nad Pauluse lõhki rebivad, ja käskis sõjaväel alla minna, et Paulus nende keskelt ära võtta ja kindlusse viia. 
11  Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: „Ole julge! Nagu sa minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!”