2. Kuningate 10
1 Aga Ahabil oli Samaarias seitsekümmend poega. Ja Jehu kirjutas kirja ning läkitas Samaariasse Jisreeli ülemaile, vanemaile ja Ahabi poegade hooldajaile, öeldes:
2 „Niipea kui see kiri jõuab teie kätte, ja teie juures on ju teie isanda pojad, ja teil on ka sõjavankrid ja hobused, kindlustatud linn ja sõjariistad,
3 siis valige oma isanda poegadest parim ja õiglasim, pange tema ta isa aujärjele ja sõdige oma isanda soo eest!”
4 Aga nad kartsid üliväga ja ütlesid: „Vaata, need kaks kuningat ei suutnud seista tema vastu, kuidas siis meie suudaksime seista?”
5 Ja kojaülem, linnapealik, vanemad ja hooldajad läkitasid Jehule ütlema: „Me oleme su sulased ja teeme kõik, mida sina meid käsid! Me ei tõsta kedagi kuningaks; tee, mis sinu silmis hea on!”
6 Siis ta kirjutas neile teise kirja, öeldes: „Kui te olete minu poolt ja kuulate mind, siis võtke nende meeste, oma isanda poegade pead ja tulge homme sel ajal minu juurde Jisreeli!” Kuningapojad, kokku seitsekümmend, olid linna ülikute juures, kes neid kasvatasid.
7 Ja kui kiri jõudis neile kätte, siis võtsid nad kõik seitsekümmend kuningapoega ja tapsid nad, panid nende pead korvidesse ja läkitasid need Jehule Jisreeli.
8 Ja käskjalg tuli ning teatas temale, öeldes: „Kuningapoegade pead on toodud.” Ja tema ütles: „Pange need hommikuni värava suhu kahte hunnikusse!”
9 Ja hommikul läks ta välja, astus sinna ning ütles kogu rahvale: „Teie olete süüta! Vaata, mina olen pidanud vandenõu oma isanda vastu ja olen tema tapnud. Aga kes on maha löönud kõik need?
10 Teadke siis, et ei lange tühja ainuski Issanda sõna, mis Issand on rääkinud Ahabi soo kohta. Ja Issand on teinud, mis ta on rääkinud oma sulase Eelija läbi.”
11 Ja Jehu lõi maha kõik, kes Ahabi sool olid Jisreelis alles jäänud, ja kõik ta ülikud, usaldusmehed ja preestrid, kuni temale ei olnud jäänud ainsatki pääsenut.
12 Siis ta võttis kätte ja tuli ära, et minna Samaariasse; aga jõudnud karjaste Beet-Eekedini, mis on tee ääres,
13 kohtas Jehu Juuda kuninga Ahasja vendi ja küsis: „Kes te olete?” Ja need vastasid: „Me oleme Ahasja vennad ja läheme alla, et tervitada kuningapoegi ja kuninga ema poegi.”
14 Aga ta ütles: „Võtke nad elusalt kinni!” Ja nad võeti elusalt kinni ning tapeti Beet-Eekedi kaevu juures, kõik nelikümmend kaks meest; ta ei jätnud neist järele ainsatki.
15 Kui Jehu läks sealt ära, siis kohtas ta Joonadabi, Reekabi poega, kes tuli temale vastu. Jehu teretas teda ja küsis temalt: „Kas sinu süda on niisama otsekohene, nagu minu süda on sinu südame vastu?” Ja Joonadab vastas: „On küll!” – „Kui nõnda, siis anna oma käsi!” Ja Joonadab andis oma käe ning Jehu laskis teda astuda enese juurde vankrisse.
16 Ja ta ütles: „Tule koos minuga ja vaata mu agarust Issanda pärast!” Ja teda sõidutati tema vankris.
17 Ja kui Jehu jõudis Samaariasse, siis ta lõi maha kõik, kes Ahabil olid Samaarias järele jäänud, kuni ta oli tema hävitanud Issanda sõna kohaselt, mis Issand oli rääkinud Eelijale.
18 Siis Jehu kogus kokku kogu rahva ja ütles neile: „Ahab on Baali teeninud pisut, Jehu tahab teda teenida rohkem!
19 Kutsuge siis nüüd minu juurde kõik Baali prohvetid, kõik ta teenrid ja kõik ta preestrid, ärgu puudugu ükski, sest mul on tuua Baalile suur ohver; ei jää elama ükski, kes puudub!” Aga Jehu tegi seda tagamõttega, et hukata Baali teenrid.
20 Ja Jehu ütles: „Pühitsege Baali püha!” Ja see kuulutati välja.
21 Ja Jehu läkitas sõna kogu Iisraelisse; siis tulid kõik Baali teenrid, ükski mees ei jäänud tulemata. Ja nad läksid Baali kotta ning Baali koda sai täis otsast otsani.
22 Ja ta ütles rõivakambri ülemale: „Too riided kõigile Baali teenritele!” Ja too tõi neile riided.
23 Siis läks Jehu koos Reekabi poja Joonadabiga Baali kotta ja ütles Baali teenritele: „Otsige ja vaadake järele, et siin teie juures ei oleks mõnda Issanda sulast, vaid oleksid ainult Baali teenrid!”
24 Siis läksid nad sisse tapa- ja põletusohvreid ohverdama; aga Jehu oli paigutanud õue kaheksakümmend meest, öeldes: „Kui peaks pääsema mõni neist meestest, kelle ma toon teie kätte, siis jääb hing hinge vastu!”
25 Ja kui ta oli lõpetanud põletusohvri ohverdamise, ütles Jehu ihukaitsjaile ja vankrisõdureile: „Minge sisse, lööge nad maha, ükski ärgu pääsegu välja!” Ja ihukaitsjad ja vankrisõdurid lõid nad mõõgateraga maha ning viskasid välja. Siis nad läksid Baali koja tagaruumi
26 ja tõid välja Baali sambad ning põletasid need ära.
27 Ja nad kiskusid maha Baali samba, kiskusid maha Baali koja ja tegid selle käimlaks tänapäevani.
28 Nõnda hävitas Jehu Iisraelist Baali.
29 Aga Nebati poja Jerobeami pattudest, millega too saatis Iisraeli pattu tegema, Jehu ei loobunud, kuldvasikaist, mis olid Peetelis ja Daanis.
30 Ja Issand ütles Jehule: „Et sa oled teinud hästi, mis minu silmis õige on, oled talitanud Ahabi sooga, nõnda nagu mul südame peal oli, siis istuvad su pojad Iisraeli aujärjel neljanda põlveni.”
31 Aga Jehu ei kandnud hoolt, et käia Issanda, Iisraeli Jumala Seaduse järgi kõigest oma südamest; ta ei loobunud Jerobeami patust, millega too oli saatnud Iisraeli pattu tegema.
32 Neil päevil hakkas Issand Iisraeli vähendama, sest Hasael lõi neid kõigis Iisraeli paigus
33 Jordanist päikesetõusu pool, lõi kogu Gileadimaad, gaadlasi, ruubenlasi ja manasselasi alates Aroerist, mis on Arnoni jõe ääres, niihästi Gileadi kui Baasanit.
34 Ja mis veel tuleks öelda Jehust ja kõigest, mis ta tegi, ja kõigist ta vägitegudest, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
35 Ja Jehu läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Samaariasse; ja tema poeg Jooahas sai tema asemel kuningaks.
36 Ja aega, mis Jehu Samaarias valitses Iisraeli üle, oli kakskümmend kaheksa aastat.
2. Kuningate 11
1 Kui Ahasja ema Atalja nägi, et ta poeg oli surnud, siis ta võttis kätte ja hukkas kogu kuningliku soo.
2 Aga Jooseba, kuningas Joorami tütar, Ahasja õde, võttis Joase, Ahasja poja, ja viis tema surmale määratud kuningapoegade hulgast salaja ühte magamiskambrisse, tema ja ta imetaja; ja nad peitsid teda Atalja eest, nõnda et ta ei saanud surma.
3 Ja ta oli Jooseba juures Issanda kojas peidus kuus aastat, kuna Atalja valitses maad.
4 Aga seitsmendal aastal läkitas Joojada kaarlaste ja ihukaitse sajapealikute järele ning laskis nad tulla enese juurde Issanda kotta; ja ta tegi nendega lepingu, vannutas neid Issanda kojas ja näitas neile kuningapoega.
5 Ja ta andis neile käsu, öeldes: „Teil tuleb teha nõnda: kolmandik teist, kes tuleb hingamispäeval, pidagu kuningakoja vahiteenistust,
6 kolmandik olgu Suuri väravas ja kolmandik väravas ihukaitse taga – koja vahiteenistust te peate pidama vaheldumisi –
7 ja teie kaks muud rühma, kes lähevad ära hingamispäeval, pidagu Issanda koja vahiteenistust kuninga juures.
8 Asuge siis ringi ümber kuninga, igaühel oma sõjariistad käes, ja kes rivile ligineb, see surmatagu! Nõnda olge kuninga juures, kui ta välja läheb või sisse tuleb!”
9 Ja sajapealikud tegid kõik nõnda, nagu preester Joojada käskis, ja igaüks võttis oma mehed, niihästi need, kes tulid hingamispäeval, kui ka need, kes pidid ära minema hingamispäeval, ja nad tulid preester Joojada juurde.
10 Ja preester andis sajapealikuile piigid ja kilbid, mis olid kuulunud kuningas Taavetile ja mis olid Issanda kojas.
11 Ja ihukaitsjad seisid, igaühel oma sõjariistad käes, koja paremast tiivast koja vasaku tiivani, altari ja koja suunas ümber kuninga.
12 Siis tõi ta välja kuningapoja, pani temale krooni pähe ja andis tunnistuskirja kätte ja nad tõstsid tema kuningaks ning võidsid teda; ja nad plaksutasid käsi ning hüüdsid: „Elagu kuningas!”
13 Kui Atalja kuulis ihukaitsjate ja rahva häält, siis ta tuli rahva juurde Issanda kotta.
14 Ta vaatas, ja ennäe, kuningas seisis samba juures, nagu oli viisiks, ja pealikud ning pasunapuhujad olid kuninga juures, kogu maa rahvas oli rõõmus ja puhus pasunaid. Siis käristas Atalja oma riided lõhki ja hüüdis: „Vandenõu! Vandenõu!”
15 Aga preester Joojada käskis sajapealikuid, sõjaväe ülemaid, ja ütles neile: „Viige ta de vahelt välja, ja kes läheb temale järele, see surmake mõõgaga!” Sest preester oli öelnud: „Ärge surmake teda Issanda kojas!”
16 Siis nad panid käed ta külge; ja kui ta oli jõudnud teele, mida mööda viiakse hobuseid kuningakotta, siis surmati ta seal.
17 Ja Joojada tegi lepingu Issanda ning kuninga ja rahva vahel, et nad oleksid Issanda rahvas; nõnda ka kuninga ja rahva vahel.
18 Siis läks kogu maa rahvas Baali kotta ja kiskus selle maha; nad purustasid sootuks selle altarid ja kujud, ja tapsid Mattani, Baali preestri, altarite ees. Seejärel seadis preester valvurid Issanda kojale.
19 Ja ta võttis sajapealikud, kaarlased ja ihukaitsjad ning kogu maa rahva ja nad viisid kuninga Issanda kojast ning tulid ihukaitse värava kaudu kuningakotta; ja kuningas istus kuningate aujärjele.
20 Ja kogu maa rahvas oli rõõmus, ja linnas oli rahu, kui Atalja oli kuningakoja juures mõõgaga surmatud.
Psalm 80
8 Vägede Jumal, uuenda meie olukord ja lase paista oma pale, siis oleme päästetud!
9 Sina tõid viinapuu Egiptusest; sina ajasid ära rahvad ja istutasid selle nende asemele.
10 Sa tasandasid temale koha, ja ta ajas laiali oma juured ning täitis maa.
11 Tema varjuga kattusid mäed, tema okstega Jumala seedrid.
12 Tema väädid ulatusid mereni ja ta võsud Frati jõeni.
13 Miks oled kiskunud maha tema müürid, nõnda et kõik teekäijad tema küljest nopivad?
14 Metssiga tuustib teda ja loomad väljal on ta paljaks söönud.
15 Vägede Jumal, pöördu ometi, vaata taevast ja näe ning tule katsuma seda viinapuud
16 ja istikut, mille su parem käsi on istutanud, võsu, mille sa enesele oled tugevaks kasvatanud!
17 See on tulega ära põletatud, see on maha lõigatud; nad on su palge sõitlusest hukkunud.
18 Sinu käsi olgu su parema käe mehe, inimesepoja üle, kelle sa enesele oled tugevaks kasvatanud!
19 Siis me ei tagane sinust! Elusta meid, siis me kuulutame sinu nime!
Apostlite 24
1 Aga viie päeva pärast tuli alla ülempreester Hananias koos mõne vanema ja kõnemees Tertullusega. Need esitasid maavalitsejale Pauluse vastu ametliku avalduse.
2 Kui Paulus oli ette kutsutud, alustas Tertullus süüdistuskõnet: „Meie oleme sinu kaudu, üliauline Feeliks, saanud suure rahu ja sinu hoolekande tõttu on sellele rahvale osaks saanud paranemine.
3 Ja selle me võtame igati ja kõikjal vastu suure tänuga.
4 Et ma sind aga kauem ei tüütaks, siis palun sind, et sa oma lahkuses meie asja lühidalt ära kuulad.
5 Sest me oleme leidnud, et see mees on nagu katk ja õhutab mässu kõigi juutide seas kogu riigis, olles ise naatsaretlaste lahkusu peamees.
6 Ta on üritanud isegi pühakoda rüvetada, mispuhul me ta kinni võtsimegi [ja tahtsime tema üle kohut mõista oma Seadust mööda.
7 Ülempealik Lüüsias tuli aga vahele ja kiskus ta meie käest ja viis ära, käskides süüdistajaid tulla sinu juurde].
8 Sa võid ise teda üle kuulates teada saada kõigest sellest, milles me teda süüdistame.”
9 Ja juudid toetasid seda, tõendades, et see on nõnda.
10 Kui maavalitseja Paulusele märku andis rääkida, siis vastas ta: „Teades, et sa palju aastaid selle rahva kohtumõistja oled olnud, kaitsen ma end julge meelega.
11 Sa võid ju teada saada, et sellest ei ole rohkem kui kaksteist päeva möödas, mil ma läksin üles Jeruusalemma Jumalat kummardama.
12 Nad ei ole leidnud mind kellegagi arutlemas ega väitlemas või tekitamas rahvamässu templis, mõnes sünagoogis või linnas.
13 Nad ei suuda ka tõestada seda, milles nad mind nüüd süüdistavad.
14 Ma tunnistan sulle aga seda, et ma usuteed mööda, mida nemad nimetavad lahkusuks, teenin oma isade Jumalat, uskudes kõike, mis Seadusesse ja prohvetite raamatutesse on kirjutatud,
15 ja mul on lootus Jumala peale, et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine, mida nemad ka ise ootavad.
16 Just selle pärast püüan ma alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees.
17 Nüüd ma olen aga pärast mitmeid aastaid tulnud tooma annetusi oma rahvale ja ohverdama.
18 Seda tegemast – mitte rahvahulga ega märuli keskelt – leidsid mind mõned Aasia juudid, kui ma end pühakojas puhastasin.
19 Need peaksid sinu ees olema ja mind süüdistama, kui neil on midagi minu vastu.
20 Või ütelgu nad siin ise, mis kuriteo nad minust leidsid, kui ma seisin Suurkohtu ees.
21 Kas siis selle ainsa sõna pärast, mis ma hüüdsin nende seas seistes: „Te mõistate täna mu üle kohut surnute ülestõusmise pärast!”?”
22 Feeliks aga, teades täpselt kõike usuteega seotut, lükkas nende kohtuasja edasi, öeldes: „Kui ülempealik Lüüsias tuleb, siis ma otsustan teie asja ära.”
23 Ta käskis pealikut hoida Paulust vangis, kuid kerge vahi all, nii et kedagi omastest ei takistataks teda teenimast.
24 Mõne päeva pärast saabus Feeliks koos oma naise Drusillaga, kes oli juut, ja laskis saata mehed Pauluse järele ning kuulas ta kõnet usust Kristusesse Jeesusesse.
25 Aga kui Paulus kõneles õiglusest ja kasinusest ja tulevasest kohtust, lõi Feeliks kartma ja vastas: „Mine seekord ära, kui mul on rohkem aega, siis ma lasen su jälle kutsuda.”
26 Pealegi ta lootis, et Paulus annab talle raha; seepärast laskiski ta teda üsna sageli enda juurde saata ja vestles temaga.
27 Ent kui kaks aastat sai täis, tuli Feeliksi järglaseks Porkius Festus. Feeliks aga, soovides olla juutidele meelepärane, jättis Pauluse ahelaisse.