Psalm 13
1 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2 Kui kaua sa, Issand, unustad mind hoopis, kui kaua sa peidad oma palet mu eest?
3 Kui kaua ma pean muret tundma oma hinges ja kandma kurbust päevast päeva oma südames? Kui kaua saab mu vaenlane suurustada mu vastu?
4 Vaata ometi! Vasta mulle, Issand, mu Jumal! Tee selgeks mu silmad, et ma ei uinuks surmale,
5 et mu vaenlane ei ütleks: „Ma sain võimust ta üle!” ja mu vastased ei ilutseks, sellepärast et ma kõigun.
6 Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest. Ma tahan laulda Issandale, et ta mulle on head teinud.
Matteuse 15
10 Ja kui Jeesus oli rahvahulga enda juurde kutsunud, ütles ta neile: „Kuulge ja mõistke!
11 Inimest ei rüveta see, mis ta suust sisse läheb, vaid see, mis suust välja tuleb, rüvetab inimest.”
12 Siis astusid Jeesuse jüngrid tema juurde ja ütlesid talle: „Kas sa tead, et seda sõna kuuldes said variserid pahaseks?”
13 Tema vastas: „Iga taim, mida minu taevane Isa ei ole istutanud, juuritakse välja.
14 Jätke nad! Nad on pimedate sõgedad teejuhid. Aga kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku.”
15 Aga Peetrus vastas talle: „Selgita meile seda mõistukõnet!”
16 Jeesus ütles: „Kas ka teie veel ei mõista?
17 Kas te ei saa aru, et kõik, mis suust sisse tuleb, läheb kõhtu ja heidetakse jälle välja?
18 Aga mis suust välja tuleb, lähtub südamest ja see rüvetab inimest,
19 sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvamist, abielurikkumist, hooramist, vargust, valetunnistust, pühaduseteotust.
20 Need on, mis inimest rüvetavad, aga pesemata kätega söömine ei rüveta inimest.”
21 Ja Jeesus lahkus sealt ning läks varjule Tüürose ja Siidoni aladele.
22 Ja vaata, üks neist paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: „Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.”
23 Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: „Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!”
24 Tema vastas: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.”
25 Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: „Issand, aita mind!”
26 Jeesus vastas: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.”
27 Ent tema ütles: „Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.”
28 Siis Jeesus vastas talle: „Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Ja ta tütar paranes selsamal tunnil.
29 Ja sealt siirdus Jeesus Galilea järve äärde ning läks üles mäele ja istus sinna.
30 Ja ta juurde tulid suured rahvahulgad, kaasas jalutuid, vigaseid, pimedaid, kurte ja palju teisi ning panid need tema jalgade ette ja tema tegi nad terveks,
31 nii et rahvas imestas, nähes kurte rääkimas, vigaseid tervena ja jalutuid kõndimas ning pimedaid nägemas. Ja nad ülistasid Iisraeli Jumalat.
32 Aga Jeesus kutsus oma jüngrid enese juurde ja ütles: „Mul on rahvast hale, sest nad on juba kolm päeva minu juures viibinud ja neil ei ole midagi süüa. Ma ei taha neid söömata ära lasta, et nad teel ei nõrkeks.”
33 Jüngrid vastasid talle: „Kust me siin kõrbes nõnda palju leiba võtame, et nii suure rahvahulga kõhud saaksid täis?”
34 Jeesus ütles neile: „Mitu leiba teil on?” Nemad ütlesid: „Seitse, ja mõned kalakesed.”
35 Ja ta käskis rahvahulgal maha istuda,
36 võttis need seitse leiba ja kalad ning tänades murdis ja andis jüngrite kätte, jüngrid aga rahva kätte.
37 Ja nad kõik sõid ja said kõhud täis ja ülejäänud palakesi korjati seitse korvitäit.
38 Sööjaid oli aga neli tuhat meest, peale selle veel naised ja lapsed.
39 Ja kui Jeesus oli lasknud rahvahulgal ära minna, astus ta paati ja tuli Magadani piirkonda.
1. Moosese 43
1 Aga maal oli kange nälg.
2 Ja kui nad olid ära söönud vilja, mis nad Egiptusest olid toonud, siis nende isa ütles neile: „Minge ostke meile pisut leiba!”
3 Ja Juuda vastas temale, öeldes: „See mees kinnitas meile väga ja ütles: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole koos teiega.
4 Kui sa nüüd läkitad meie venna koos meiega, siis läheme ja ostame sulle leiba.
5 Aga kui sa teda ei läkita, siis me ei lähe, sest see mees ütles meile: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole koos teiega.”
6 Ja Iisrael ütles: „Miks te tegite mulle seda kurja ja andsite mehele teada, et teil on veel üks vend?”
7 Ja nad vastasid: „See mees päris väga meie ja meie suguseltsi järele, küsides: Kas teie isa elab veel? On teil veel mõni vend? Ja me andsime temale teada, nagu asi on. Kas me võisime teada, et ta ütleb: Tooge oma vend siia?”
8 Ja Juuda ütles oma isale Iisraelile: „Saada poiss minuga ja me võtame kätte ning läheme, et jääksime elama ega sureks, ei meie ega sina ega meie väetid lapsed.
9 Mina olen temale käemeheks, nõua teda minult. Kui ma ei too teda tagasi sinu juurde ega sea sinu palge ette, siis jään su ees alatiseks süüdlaseks.
10 Tõesti, kui me ei oleks viivitanud, oleksime nüüd juba teist korda tagasi tulnud.”
11 Siis ütles neile Iisrael, nende isa: „Kui see nõnda on, siis tehke seda! Võtke maa parimast oma kottidesse ja viige sellele mehele meeleheaks pisut palsamit ja pisut mett, kalleid rohte ja mürri, pähkleid ja mandleid.
12 Ja võtke kaasa kahekordne raha; ka see raha, mis teie kottide suus tagasi tuli, võtke jälle kaasa – vahest oli see eksitus.
13 Võtke ka oma vend, asuge teele ja minge tagasi selle mehe juurde!
14 Kõigeväeline Jumal lasku teid leida halastust selle mehe ees, et ta teiega ära saadaks teie teise venna ja Benjamini! Aga kui jään lastest ilma, siis jään.”
15 Ja mehed võtsid selle kingituse, võtsid kaasa kahekordse raha ja Benjamini, asusid teele ja läksid alla Egiptusesse ning astusid Joosepi ette.
16 Kui Joosep nägi, et Benjamin oli nendega kaasas, siis ta ütles oma kojaülemale: „Vii need mehed mu kotta ja tapa tapaveis ning valmista see, sest need mehed söövad minuga lõunat!”
17 Ja mees tegi, nagu Joosep oli öelnud; ja mees viis mehed Joosepi kotta.
18 Aga mehed kartsid, kui neid Joosepi kotta viidi, ja ütlesid: „Meid viiakse raha pärast, mis eelmisel korral meie kottides tagasi tuli, et veeretada meie peale süüd ja kippuda meile kallale ning võtta meid orjadeks ja omandada meie eeslid!”
19 Ja nad astusid mehe juurde, kes oli Joosepi kojaülem, ja rääkisid temaga koja ukse ees
20 ning ütlesid: „Oh mu isand, me kord juba käisime siin leiba ostmas.
21 Aga kui me seejärel jõudsime öömajale ja tegime oma kotid lahti, vaata, siis oli igamehe raha ta koti suus, meie raha selle täiskaalus. Me tõime selle nüüd tagasi.
22 Ja me tõime ka teise raha leiva ostmiseks enestega kaasa. Me ei tea, kes oli pannud meie raha meie kottidesse.”
23 Aga tema ütles: „Rahustuge, ärge kartke! Teie Jumal ja teie isa Jumal on pannud teile varanduse kottidesse. Teie raha ma olen saanud.” Ja ta tõi Siimeoni välja nende juurde.
24 Siis mees viis mehed Joosepi kotta ja andis neile vett ning nad pesid oma jalgu; ja ta andis toitu nende eeslitele.
25 Ja nad seadsid kingitused valmis, kuni Joosep tuli lõunale, sest nad olid kuulnud, et nad seal pidid leiba võtma.
26 Kui Joosep koju tuli, siis nad viisid temale kotta kingituse, mis neil kaasas oli, ja kummardasid maha tema ette.
27 Ja tema küsis neilt, kuidas nende käsi käib, ja ütles: „Kas teie vana isa, kellest te rääkisite, käsi käib hästi? On ta veel elus?”
28 Ja nad vastasid: „Sinu sulase, meie isa käsi käib hästi, ta elab veel.” Ja nad kummardasid ning heitsid maha.
29 Kui ta oma silmad üles tõstis ja nägi oma venda Benjamini, oma ema poega, siis ta küsis: „On see teie noorim vend, kellest te mulle rääkisite?” Ja ta ütles: „Jumal olgu sulle armuline, mu poeg!”
30 Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks. Ta läks ühte siseruumi ja nuttis seal.
31 Ja kui ta oma silmi oli pesnud, siis ta tuli välja, valitses enese üle ja ütles: „Pange toit lauale!”
32 Ja temale pandi eraldi ja neile eraldi, ja egiptlastele, kes tema juures sõid, eraldi, sest egiptlased ei söö leiba üheskoos heebrealastega – see on egiptlastele jäledus.
33 Ja nad pandi istuma temaga vastamisi, esmasündinu esimesena ja noorim viimasena, ja mehed panid seda isekeskis imeks.
34 Ja ta laskis tõsta rooga enda eest nende ette, aga Benjamini osa oli viis korda suurem kui kõigi teiste osad. Ja nad jõid koos temaga ning jäid joobnuks.
1. Moosese 44
1 Siis ta käskis oma kojaülemat, öeldes: „Täida meeste kotid viljaga, nii palju kui nad jaksavad kanda, ja pane igamehe raha ta koti suhu.
2 Ja minu karikas, see hõbekarikas, pane noorima venna koti suhu koos ta viljarahaga!” Ja ta tegi, nagu Joosep käskis.
3 Hommikul, kui läks valgeks, lasti minema mehed ja nende eeslid.
4 Kui nad olid linnast lahkunud ega olnud veel kaugele jõudnud, ütles Joosep oma kojaülemale: „Võta kätte, aja mehi taga, ja kui oled nad tabanud, siis ütle neile: Miks tasute head kurjaga?
5 Eks see ole see, millest mu isand joob ja millest ta endeid otsib? Olete käitunud halvasti, et tegite nõnda!”
6 Ja kui ta nad tabas, siis ta rääkis neile needsamad sõnad.
7 Aga nad vastasid temale: „Miks räägib mu isand nõndaviisi? Su sulastele oleks teotuseks nõnda teha.
8 Vaata, raha, mis me leidsime oma kottide suust, tõime sulle tagasi Kaananimaalt. Kuidas võiksime siis varastada su isanda kojast hõbedat või kulda?
9 Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me teised jääme su isandale orjadeks!”
10 Siis ta ütles: „Olgu see nüüd ka nõnda teie sõnade järgi! Kelle juurest see leitakse, jäägu mulle sulaseks, ja te teised olete süüta!”
11 Ja nad tõttasid ning tõstsid igaüks oma koti maha ja iga mees tegi oma koti lahti.
12 Ja ta otsis nad läbi, alates vanemast ja lõpetades nooremaga – ja karikas leiti Benjamini kotist.
13 Siis nad käristasid oma riided lõhki, iga mees pani oma eeslile koorma selga ja nad läksid tagasi linna.
14 Ja Juuda läks koos oma vendadega Joosepi kotta, kes oli alles seal, ja nad heitsid maha tema ette.
15 Ja Joosep ütles neile: „Mis tegu see on, mis te olete teinud? Eks te tea, et niisugune mees nagu mina oskab endeid seletada?”
16 Siis vastas Juuda: „Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü. Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle käest karikas leiti.”
17 Aga ta ütles: „Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge rahuga oma isa juurde!”
18 Siis astus Juuda tema juurde ja ütles: „Mu isand, luba ometi oma sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise!
19 Mu isand küsis oma sulaseilt, öeldes: On teil isa või mõni vend?
20 Ja meie vastasime oma isandale: Meil on vana isa ja üks nooruk, ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda.
21 Ja sa ütlesid oma sulaseile: Tooge ta minu juurde, et ma näeksin teda oma silmaga!
22 Ja me vastasime oma isandale: Nooruk ei või isast lahkuda. Kui ta lahkuks oma isast, siis see sureks.
23 Ja sa ütlesid oma sulaseile: Kui teie noorim vend ei tule koos teiega, siis te ei saa enam näha mu nägu.
24 Ja kui me läksime su sulase, meie isa juurde ja andsime temale teada oma isanda sõnad,
25 siis ütles meie isa: Minge jälle tagasi, ostke meile pisut leiba!
26 Aga me vastasime: Me ei või minna. Kui meie noorim vend on koos meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie noorim vend ei ole koos meiega.
27 Ja su sulane, minu isa, ütles meile: Te teate, et mu naine on mulle kaks poega ilmale toonud.
28 Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: Ta on tõesti maha murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud.
29 Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda.
30 Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja koos meiega ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud,
31 ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda,
32 sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen öelnud: Kui ma ei too teda sinu juurde, siis ma jään oma isa ees alatiseks süüdlaseks.
33 Ja nüüd siis jäägu su sulane poisi asemel sulaseks mu isandale ja poiss mingu koos oma vendadega!
34 Sest kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks koos minuga? Et ma ei näeks seda õnnetust, mis juhtub mu isaga!”