2. Ajaraamat 2
1 Ja Saalomon määras seitsekümmend tuhat meest kandjaiks, kaheksakümmend tuhat meest kiviraiujaiks mäestikus ja kolm tuhat kuussada, kes neid juhatasid.
2 Ja Saalomon läkitas ütlema Huuramile, Tüürose kuningale: „Tee minule sedasama, mida sa tegid mu isale Taavetile, kellele sa saatsid seedripuid, et ta sai enesele ehitada koja, kus ta elas.
3 Vaata, mina tahan ehitada Issanda, oma Jumala nimele koja ja selle pühitseda temale, et tema ees suitsutada hästilõhnavaid suitsutusrohte, tuua igapäevaseid ohvrileibu ja põletusohvreid hommikul ja õhtul, hingamispäevil, noorkuupäevil ja Issanda, meie Jumala pühadel; see on Iisraelile igaveseks kohustuseks.
4 Ja koda, mille ma ehitan, peab olema suur, sest meie Jumal on suurem kõigist jumalaist!
5 Aga kellel jätkuks jõudu temale koda ehitada? Sest taevad ja taevaste taevad ei mahuta teda! Ja kes olen siis mina, et ma tahan temale koja ehitada, kuigi ainult suitsutuseks tema ees?
6 Aga nüüd läkita mulle mees, kes oskab teha töid kullast, hõbedast, vasest ja rauast, purpurpunasest, karmiinpunasest ja sinisest lõngast, ja kes tunneb nikerdustööd, et ta töötaks Juudas ja Jeruusalemmas koos minu oskustöölistega, kes on hangitud mu isa Taaveti poolt.
7 Ja saada mulle seedripuid, küpressi- ja algumipuid Liibanonist, sest ma tean, et sinu sulased oskavad raiuda Liibanoni puid. Ja vaata, minu sulased olgu koos sinu sulastega!
8 Mul on tarvis hankida palju puitu, sest koda, mille ma ehitan, peab olema suur ja imetlusväärne!
9 Ja vaata, raiujaile, kes puid lõikavad, annan ma kakskümmend tuhat koori nisu, su sulastele toiduks, ja kakskümmend tuhat koori otri, kakskümmend tuhat batti veini ja kakskümmend tuhat batti õli!”
10 Ja Huuram, Tüürose kuningas, vastas kirjaga, mille ta Saalomonile läkitas: „Sellepärast, et Issand oma rahvast armastab, on ta sinu pannud neile kuningaks.”
11 Ja edasi ütles Huuram: „Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, kes on teinud taeva ja maa, kes on andnud kuningas Taavetile targa poja, kel on tarkust ja taipu, et ehitada Issandale koda ja iseenesele kuninglik koda!
12 Ja nüüd ma läkitan ühe targa ja aruka mehe, Huuram-Abi,
13 kes on Daani tütreist pärit naise poeg ja kelle isa on Tüürose mees. Tema oskab teha töid kullast, hõbedast, vasest, rauast, kivist ja puust, ja purpurpunasest, sinisest, valgest linasest ja karmiinpunasest lõngast. Ta oskab igasuguseid nikerdusi ja lahendab igasuguseid ülesandeid, mis temale antakse, koos sinu tarkadega ja minu isanda, sinu isa Taaveti tarkadega.
14 Saada siis nüüd oma sulastele nisu, otri, õli ja veini, nagu mu isand on lubanud.
15 Meie raiume siis Liibanonist puid, nõnda palju kui sul on vaja, ja me toome need sulle parvedena merd mööda Jaafosse. Sina vii need siis üles Jeruusalemma!”
16 Ja Saalomon luges ära kõik Iisraelimaal olevad võõrad mehed, pärast seda lugemist, mida tema isa Taavet oli toimetanud, ja neid leiti olevat sada viiskümmend kolm tuhat kuussada.
17 Ja ta tegi neist seitsekümmend tuhat kandjaiks, kaheksakümmend tuhat kiviraiujaiks mäestikus ja kolm tuhat kuussada juhatajaiks, kes panid rahva tööle.
2. Ajaraamat 10
1 Ja Rehabeam läks Sekemisse, sest kogu Iisrael oli tulnud Sekemisse teda kuningaks tõstma.
2 Kui Jerobeam, Nebati poeg, seda kuulis – tema oli Egiptuses, kuhu ta oli põgenenud kuningas Saalomoni eest -, siis Jerobeam tuli Egiptusest tagasi.
3 Ja nad läkitasid käskjalad talle järele ning kutsusid ta; ja Jerobeam ja kogu Iisrael tulid ning rääkisid Rehabeamiga, öeldes:
4 „Sinu isa tegi meie ikke raskeks. Aga kergenda nüüd sina oma isa rasket teenistust ja tema ränka iket, mille ta meile on peale pannud, siis me teenime sind!”
5 Aga tema vastas neile: „Tulge kolme päeva pärast jälle tagasi mu juurde!” Ja rahvas läks ära.
6 Ja kuningas Rehabeam pidas nõu vanematega, kes olid seisnud tema isa Saalomoni teenistuses, kui too veel elas, öeldes: „Mis nõu te annate, et sellele rahvale midagi vastata?”
7 Nad vastasid temale, öeldes: „Kui sa oled selle rahva vastu hea, meelitad neid ja räägid neile häid sõnu, siis jäävad nad sulle sulaseiks kogu eluajaks.”
8 Aga ta hülgas vanemate nõu, mida need temale andsid, ja pidas nõu noorematega, kes olid kasvanud koos temaga ja seisid tema teenistuses.
9 Ta ütles neile: „Mis nõu teie annate, et saaksime midagi vastata sellele rahvale, kes minuga kõneles, öeldes: Kergenda iket, mille su isa on meile peale pannud!?”
10 Ja nooremad, kes olid kasvanud koos temaga, vastasid temale, öeldes: „Ütle nõnda rahvale, kes sinuga on kõnelnud ja sulle on öelnud: Su isa tegi meie ikke raskeks, aga kergenda sina seda meile – ütle neile nõnda: Minu väike sõrm on jämedam kui mu isa puusad.
11 Ja kui nüüd mu isa on teile peale pannud ränga ikke, siis mina annan teie ikkele veel lisa! Kui mu isa karistas teid piitsadega, siis mina karistan teid okaspiitsadega!”
12 Ja Jerobeam ja kogu rahvas tulid kolmandal päeval Rehabeami juurde, nagu kuningas oli käskinud, öeldes: „Tulge kolmandal päeval tagasi minu juurde!”
13 Ja kuningas vastas neile karmilt. Kuningas Rehabeam hülgas vanemate nõu
14 ja kõneles neile nooremate nõu järgi, öeldes: „Mu isa on teie ikke teinud rängaks, aga mina annan sellele lisa! Mu isa karistas teid piitsadega, aga mina karistan okaspiitsadega!”
15 Ja kuningas ei võtnud kuulda rahvast, sest see pööre oli Jumalalt, et Issand saaks tõeks teha oma sõna, mis ta siilolase Ahija läbi oli kõnelnud Jerobeamile, Nebati pojale.
16 Kui kogu Iisrael nägi, et kuningas ei võtnud neid kuulda, siis vastas rahvas kuningale ja ütles: „Mis osa on meil Taavetis? Ei ole meil pärisosa Iisai pojas! Igamees oma telkidesse, Iisrael! Karjata nüüd omaenese sugu, Taavet!” Ja kogu Iisrael läks oma telkidesse.
17 Siis Rehabeam valitses nende Iisraeli laste üle, kes elasid Juuda linnades.
18 Ja kui kuningas Rehabeam läkitas Hadorami, kes oli sunnitöö ülevaataja, siis Iisraeli lapsed viskasid teda kividega ja ta suri. Kuningas Rehabeam ise aga suutis astuda vankrisse ja põgeneda Jeruusalemma.
19 Nõnda on Iisrael Taaveti soost taganenud kuni tänapäevani.
2. Ajaraamat 11
1 Ja kui Rehabeam tuli Jeruusalemma, siis ta kogus kokku Juuda ja Benjamini soo, sada kaheksakümmend tuhat valitud sõjakõlvulist meest, et sõdida Iisraeli vastu ja taastada kuningriik Rehabeamile.
2 Aga jumalamees Semajale tuli Issanda sõna, kes ütles:
3 „Räägi Rehabeamiga, Saalomoni pojaga, Juuda kuningaga, ja kogu Iisraeliga Juudas ja Benjaminis ning ütle:
4 Nõnda ütleb Issand: Te ei tohi minna ega sõdida oma vendade vastu! Igamees mingu tagasi koju, sest see lugu on lastud sündida minu poolt!” Ja nad võtsid kuulda Issanda sõna ja läksid tagasi ega läinud Jerobeami vastu.
5 Ja Rehabeam elas Jeruusalemmas ning ehitas Juudas kindlustatud linnu.
6 Siis ta ehitas Petlemma, Eetami, Tekoa,
7 Beet-Suuri, Sooko, Adullami,
8 Gati, Maaresa, Siifi,
9 Adoraimi, Laakise, Aseka,
10 Sora, Ajjaloni ja Hebroni kindlustatud linnadeks Juudas ja Benjaminis.
11 Ta tegi linnused tugevaks, paigutas neisse vürstid ning toidu-, õli- ja veinivarud;
12 ja igasse linna kilpe ja piike; ta tegi need väga tugevaks. Juuda ja Benjamin jäid temale.
13 Ja preestrid ja leviidid, kes olid kogu Iisraelis, tulid tema juurde kõigist oma paigust.
14 Leviidid jätsid maha oma karjamaad ja omandi ning läksid Juudasse ja Jeruusalemma, kuna Jerobeam ja ta pojad olid nad Issanda preestriametist ära ajanud.
15 Tema oli ju enesele preestrid seadnud ohvriküngaste, kurjade vaimude ja vasikate jaoks, mis ta oli teinud.
16 Ja nende järel tulid Jeruusalemma kõigist Iisraeli suguharudest need, kes olid südamega andunud otsima Issandat, Iisraeli Jumalat, ohverdama Issandale, oma vanemate Jumalale.
17 Nõnda nad kinnitasid Juuda kuningriiki ja toetasid Rehabeami, Saalomoni poega, kolm aastat; sest nad käisid Taaveti ja Saalomoni teed kolm aastat.
18 Ja Rehabeam võttis enesele naiseks Mahalati, Taaveti poja Jerimoti ja Iisai poja Eliabi tütre Abihaili tütre.
19 Ja see sünnitas temale pojad Jeuse, Semarja ja Saahami.
20 Ja selle järel ta võttis Absalomi tütre Maaka, kes sünnitas temale Abija, Attai, Siisa ja Selomiti.
21 Ja Rehabeam armastas Maakat, Absalomi tütart, rohkem kui kõiki oma naisi ja liignaisi; aga ta oli võtnud kaheksateist naist ja kuuskümmend liignaist; temale sündis kakskümmend kaheksa poega ja kuuskümmend tütart.
22 Ja Rehabeam määras Abija, Maaka poja, peameheks, vürstiks ta vendade hulgas, sest ta tahtis teda kuningaks tõsta.
23 Ta tegi targasti ning jaotas kõik oma pojad kõigisse Juuda ja Benjamini maadesse, kõigisse kindlustatud linnadesse, andis neile rikkalikult toidust ja võttis neile palju naisi.
2. Ajaraamat 12
1 Aga kui Rehabeami valitsus oli kindlustatud ja ta ise vägevaks saanud, siis ta hülgas Issanda Seaduse, ja koos temaga kogu Iisrael.
2 Siis sündis, et Rehabeami viiendal aastal tuli Egiptuse kuningas Siisak üles Jeruusalemma kallale – sest need seal olid olnud truuduseta Issanda vastu –
3 koos tuhande kahesaja sõjavankriga ja kuuekümne tuhande ratsanikuga; ja lugematu oli rahvas, kes koos temaga Egiptusest tuli: liibüalased, sukkid ja etiooplased.
4 Ja ta vallutas Juudas olevad kindlustatud linnad ning tuli kuni Jeruusalemmani.
5 Siis tuli prohvet Semaja Rehabeami ja Juuda vürstide juurde, kes olid Siisaki eest kogunenud Jeruusalemma, ja ütles neile: „Nõnda ütleb Issand: Te olete hüljanud minu, seepärast olen minagi teid jätnud Siisaki kätte.”
6 Siis Iisraeli vürstid ja kuningas alandasid endid ning ütlesid: „Issand on õiglane!”
7 Ja kui Issand nägi, et nad endid alandasid, siis tuli Issanda sõna Semajale; ta ütles: „Nad on endid alandanud. Mina ei hävita neid, vaid päästan nad varsti ega vala oma viha Jeruusalemma peale Siisaki käe läbi.
8 Aga nad saavad tema alamaiks, et nad õpiksid tundma, mis tähendab teenida mind ja mis tähendab teenida maiseid kuningriike.”
9 Ja Siisak, Egiptuse kuningas, tuli Jeruusalemma kallale ning võttis ära Issanda koja varandused ja kuningakoja varandused – ta võttis kõik ära, ta võttis ära ka kuldkilbid, mis Saalomon oli teinud.
10 Siis kuningas Rehabeam tegi nende asemele vaskkilbid ja andis need ihukaitsepealikute hooleks, kes valvasid kuningakoja ust.
11 Ja iga kord, kui kuningas läks Issanda kotta, tulid ihukaitsjad ja kandsid neid ja viisid need siis jälle tagasi ihukaitse ruumi.
12 Sellepärast, et ta ennast oli alandanud, pöördus Issanda viha temalt, et teda mitte sootuks hävitada; oli ju veel Juudaski mõndagi head.
13 Ja kuningas Rehabeam kindlustas ennast Jeruusalemmas ning valitses edasi; sest Rehabeam oli kuningaks saades olnud nelikümmend üks aastat vana ja ta valitses seitseteist aastat Jeruusalemmas, linnas, mille Issand kõigist Iisraeli suguharudest oli valinud, et panna sinna oma nimi; ta ema oli ammonlanna Naama.
14 Aga ta tegi kurja, sest ta ei valmistanud oma südant Issandat otsima.
15 Ja Rehabeami lood, varasemad ja hilisemad, eks need ole kirja pandud prohvet Semaja ja nägija Iddo lugudes, nõndasamuti see, mis puutub suguvõsakirjadesse? Rehabeami ja Jerobeami vahel olid kogu aja sõjad.
16 Siis Rehabeam läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Taaveti linna. Ja tema poeg Abija sai tema asemel kuningaks.
Õpetussõnad 20
15 Olgu kulda ja palju pärleid, aga teadlikud huuled on veel kallimad.
16 Võta kuub sellelt, kes on hakanud käendajaks võõrale, muulaste pärast võta temalt pant!
17 Valega saadud leib on mõnele magus, aga pärast on ta suu täis sõmerat.
18 Nõu pidades lähevad kavatsused korda, ja ainult targal juhtimisel pea sõda.
19 Kes käib keelekandjana, paljastab saladusi: seepärast ära seltsi lobisejaga!
20 Kes neab oma isa ja ema, selle lamp kustub pilkases pimeduses.
21 Pärand, millega esmalt on kiire, ei too lõpuks õnnistust.
22 Ära ütle: „Ma tasun kätte kurja eest!” Oota Issandat, küll tema aitab sind!
23 Kahesugune kaaluviht on Issanda meelest jäle, ja vale kaal ei ole hea.
24 Mehe sammud on Issandalt: kuidas võiks siis inimene tunda oma teed?
1. Korintose 14
1 Taotlege armastust ja olge innukad nõudma vaimuande, eriti prohvetlikult kõnelemist!
2 Sest kes räägib keeli, ei räägi inimestele, vaid Jumalale, sest keegi ei mõista teda, ta räägib vaimu ajel ju saladusi.
3 Aga kes prohvetlikult kõneleb, see kõneleb inimestele nende ehitamiseks ja julgustamiseks ja lohutamiseks.
4 Kes keeli räägib, ehitab iseennast, prohvetlikult kõneleja ehitab aga kogudust.
5 Ma tahaksin, et teie kõik räägiksite keeli, aga veel enam, et te kõneleksite prohvetlikult, sest see, kes kõneleb prohvetlikult, on suurem keelterääkijast, olgu siis, et ta ise neid ka tõlgendab, et see ehitaks kogudust.
6 Nüüd aga, vennad, kui ma tuleksin teie juurde ja räägiksin keeli – mis kasu ma teile tooksin, kui ma teile ei räägiks kas ilmutuse või tunnetuse alusel, või prohvetlikku sõna või õpetust?
7 Nõnda on ka hingetute pillidega, olgu vile või keelpill: kui nende helid ei erineks, kuidas siis saadaks aru, mis on puhutud vilel või mängitud keelpillil?
8 Sest kui pasun teeks ebaselget häält, kes siis hakkaks valmistuma sõjaks?
9 Nõnda ka teie, kui te keelt kasutades ei anna selge tähendusega sõnu, kuidas siis võib mõista, mida räägitakse? Te räägite siis ju tuulde.
10 Niipalju kui maailmas ongi keeli, ükski neist ei ole kõlatu.
11 Kui ma nüüd ei tea kõne tähendust, siis olen ma rääkijale umbkeelne ja rääkija on minule umbkeelne.
12 Nõnda ka teie, kui te juba nii innukalt taotlete vaimuandeid, siis püüdke, et teil oleks neid küllaga koguduse ehitamiseks.
13 Seepärast, kes räägib keeli, palvetagu, et ta võiks neid ka tõlgendada.
14 Kui ma keeli rääkides palvetan, siis palvetab mu vaim, aga mu mõistus on viljatu.
15 Kuidas siis nüüd? Ma tahan palvetada vaimus, aga tahan palvetada ka mõistusega, tahan laulda vaimus, aga tahan laulda ka mõistusega.
16 Sest muidu, kui sa õnnistad vaimus, kuidas saab kõrvalseisja öelda sinu tänupalve peale „Aamen”, kuna ta ju ei tea, mida sa ütled?
17 Sest sa võid küll tänada ilusasti, kuid teist see ei ehita.
18 Ma tänan Jumalat, et ma räägin keeli rohkem kui teie kõik,
19 kuid koguduse keskel ma tahaksin rääkida pigem viis sõna oma mõistusega, et ka teisi õpetada, kui kümme tuhat sõna keeltega.