2. Ajaraamat 2
1 Ja Saalomon määras seitsekümmend tuhat meest kandjaiks, kaheksakümmend tuhat meest kiviraiujaiks mäestikus ja kolm tuhat kuussada, kes neid juhatasid.
2 Ja Saalomon läkitas ütlema Huuramile, Tüürose kuningale: „Tee minule sedasama, mida sa tegid mu isale Taavetile, kellele sa saatsid seedripuid, et ta sai enesele ehitada koja, kus ta elas.
3 Vaata, mina tahan ehitada Issanda, oma Jumala nimele koja ja selle pühitseda temale, et tema ees suitsutada hästilõhnavaid suitsutusrohte, tuua igapäevaseid ohvrileibu ja põletusohvreid hommikul ja õhtul, hingamispäevil, noorkuupäevil ja Issanda, meie Jumala pühadel; see on Iisraelile igaveseks kohustuseks.
4 Ja koda, mille ma ehitan, peab olema suur, sest meie Jumal on suurem kõigist jumalaist!
5 Aga kellel jätkuks jõudu temale koda ehitada? Sest taevad ja taevaste taevad ei mahuta teda! Ja kes olen siis mina, et ma tahan temale koja ehitada, kuigi ainult suitsutuseks tema ees?
6 Aga nüüd läkita mulle mees, kes oskab teha töid kullast, hõbedast, vasest ja rauast, purpurpunasest, karmiinpunasest ja sinisest lõngast, ja kes tunneb nikerdustööd, et ta töötaks Juudas ja Jeruusalemmas koos minu oskustöölistega, kes on hangitud mu isa Taaveti poolt.
7 Ja saada mulle seedripuid, küpressi- ja algumipuid Liibanonist, sest ma tean, et sinu sulased oskavad raiuda Liibanoni puid. Ja vaata, minu sulased olgu koos sinu sulastega!
8 Mul on tarvis hankida palju puitu, sest koda, mille ma ehitan, peab olema suur ja imetlusväärne!
9 Ja vaata, raiujaile, kes puid lõikavad, annan ma kakskümmend tuhat koori nisu, su sulastele toiduks, ja kakskümmend tuhat koori otri, kakskümmend tuhat batti veini ja kakskümmend tuhat batti õli!”
10 Ja Huuram, Tüürose kuningas, vastas kirjaga, mille ta Saalomonile läkitas: „Sellepärast, et Issand oma rahvast armastab, on ta sinu pannud neile kuningaks.”
11 Ja edasi ütles Huuram: „Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, kes on teinud taeva ja maa, kes on andnud kuningas Taavetile targa poja, kel on tarkust ja taipu, et ehitada Issandale koda ja iseenesele kuninglik koda!
12 Ja nüüd ma läkitan ühe targa ja aruka mehe, Huuram-Abi,
13 kes on Daani tütreist pärit naise poeg ja kelle isa on Tüürose mees. Tema oskab teha töid kullast, hõbedast, vasest, rauast, kivist ja puust, ja purpurpunasest, sinisest, valgest linasest ja karmiinpunasest lõngast. Ta oskab igasuguseid nikerdusi ja lahendab igasuguseid ülesandeid, mis temale antakse, koos sinu tarkadega ja minu isanda, sinu isa Taaveti tarkadega.
14 Saada siis nüüd oma sulastele nisu, otri, õli ja veini, nagu mu isand on lubanud.
15 Meie raiume siis Liibanonist puid, nõnda palju kui sul on vaja, ja me toome need sulle parvedena merd mööda Jaafosse. Sina vii need siis üles Jeruusalemma!”
16 Ja Saalomon luges ära kõik Iisraelimaal olevad võõrad mehed, pärast seda lugemist, mida tema isa Taavet oli toimetanud, ja neid leiti olevat sada viiskümmend kolm tuhat kuussada.
17 Ja ta tegi neist seitsekümmend tuhat kandjaiks, kaheksakümmend tuhat kiviraiujaiks mäestikus ja kolm tuhat kuussada juhatajaiks, kes panid rahva tööle.
2. Ajaraamat 21
1 Ja Joosafat läks magama oma vanemate juurde ning ta maeti oma vanemate juurde Taaveti linna. Ja tema poeg Jooram sai tema asemel kuningaks.
2 Temal olid vennad, Joosafati pojad: Asarja, Jehiel, Sakarja, Asarjahu, Miikael ja Sefatja; need kõik olid Iisraeli kuninga Joosafati pojad.
3 Nende isa oli neile andnud suuri kingitusi, hõbedat, kulda ja kalleid asju ühes kindlustatud linnadega Juudas; aga kuningriigi andis ta Jooramile, sest tema oli esmasündinu.
4 Kui Jooram oli tõusnud oma isa aujärjele ja oli ennast kindlustanud, siis ta tappis mõõgaga kõik oma vennad, samuti ka mõned Jeruusalemma vürstidest.
5 Jooram oli kuningaks saades kolmkümmend kaks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kaheksa aastat.
6 Aga ta käis Iisraeli kuningate teed, nõnda nagu Ahabi sugu oli teinud, sest tal oli Ahabi tütar naiseks; ja ta tegi kurja Issanda silmis.
7 Kuid Issand ei tahtnud Taaveti sugu hävitada lepingu pärast, mille ta Taavetiga oli teinud, ja sellepärast et ta temale ja ta poegadele oli tõotanud anda lambi kõigiks aegadeks.
8 Tema ajal taganesid edomlased Juuda käe alt ja tõstsid endile kuninga.
9 Siis läks Jooram oma pealikutega sinna ja tal olid kaasas kõik sõjavankrid; ta tõusis öösel ja lõi edomlasi, kes olid piiranud teda ja sõjavankrite pealikuid.
10 Siiski on Edom tänapäevani taganenud Juuda käe alt; sel ajal taganes ka Libna tema käe alt, kuna ta oli hüljanud Issanda, oma vanemate Jumala.
11 Temagi tegi ohvrikünkaid Juuda mäestikku, saatis Jeruusalemma elanikud kõlvatust tegema ja eksitas Juudat.
12 Aga temale tuli prohvet Eelijalt kiri, milles öeldi: „Nõnda ütleb Issand, su isa Taaveti Jumal: Sellepärast et sa ei ole käinud oma isa Joosafati teedel ega Juuda kuninga Aasa teedel,
13 vaid oled käinud Iisraeli kuningate teed ja oled saatnud Juuda ja Jeruusalemma elanikud kõlvatust tegema, nõnda nagu Ahabi sugu saatis kõlvatust tegema, ja ka sellepärast, et sa oled tapnud oma isa perest oma vennad, kes olid paremad kui sina,
14 vaata, sellepärast nuhtleb Issand suure nuhtlusega su rahvast, su poegi, su naisi ja kogu su omandit,
15 ja sind ennast raskete haigustega, su sisikonna haigusega, kuni su sisikond on haiguse tõttu aja jooksul välja tulnud!”
16 Ja Issand äratas Joorami vastu vilistite ja araablaste vaimu, kes asusid etiooplaste naabruses,
17 ja need tulid üles Juudasse, tungisid sisse ja viisid ära kogu varanduse, mis leidus kuningakojas, ka tema pojad ja naised, nõnda et temale ei jäänud muud poega kui Jooahas, tema kõige noorem poeg.
18 Ja pärast kõike seda nuhtles Issand teda ravimatu sisikonnahaigusega:
19 aja jooksul, kahe aasta möödudes, tuli ta sisikond haiguse tõttu välja ja ta suri pahaloomulisse haigusesse. Aga tema rahvas ei põletanud tema auks koolnusuitsutust, nagu oli põletatud tema vanemate auks.
20 Ta oli kuningaks saades kolmkümmend kaks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kaheksa aastat; ta läks ära, ilma et temast oleks hoolitud, ta maeti Taaveti linna, aga mitte kuningate hauda.
2. Ajaraamat 22
1 Siis Jeruusalemma elanikud tõstsid tema noorima poja Ahasja tema asemele kuningaks, sest kõik vanemad pojad oli tapnud see röövjõuk, kes koos araablastega oli tunginud leeri. Ja nõnda sai Ahasja, Juuda kuninga Joorami poeg, kuningaks.
2 Ahasja oli kuningaks saades kakskümmend kaks aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas ühe aasta; ta ema nimi oli Atalja, Omri tütar.
3 Temagi käis Ahabi soo teedel, sest ta ema oli temale nõuandjaks süütegude kordasaatmisel.
4 Ta tegi kurja Issanda silmis, nõnda nagu Ahabi sugu, sest nemad olid tema nõuandjad pärast ta isa surma, hukatuseks temale.
5 Tema käis ka nende nõuande järgi ja läks koos Jooramiga, Iisraeli kuninga Ahabi pojaga, sõtta Süüria kuninga Hasaeli vastu Gileadi Raamotisse; aga süürlased haavasid Jooramit.
6 Siis ta tuli tagasi, et Jisreelis ennast ravida, sest tal olid haavad, mis temale Raamas olid löödud, kui ta sõdis Süüria kuninga Hasaeli vastu. Ja Juuda kuningas Asarja, Joorami poeg, tuli alla Jisreeli vaatama Jooramit, Ahabi poega, kui see oli haige.
7 Aga Jumalalt oli see Ahasjale hukatuseks, et ta tuli Joorami juurde; sest sinna jõudnult läks ta koos Jooramiga Nimsi poja Jehu juurde, keda Issand oli võidnud Ahabi sugu hävitama.
8 Ja kui Jehu mõistis kohut Ahabi soo üle, siis ta kohtas Juuda vürste ja Ahasja vendade poegi, kes Ahasjat teenisid, ja tappis need.
9 Siis ta otsis Ahasjat; too võeti kinni Samaarias, kus ta ennast varjas. Ta viidi Jehu juurde ja surmati. Ja ta maeti maha, sest nad ütlesid: „Tema on selle Joosafati pojapoeg, kes otsis Issandat kõigest oma südamest.” Ja Ahasja sool ei olnud kedagi, kes oleks suutnud valitseda.
10 Kui Ahasja ema Atalja nägi, et ta poeg oli surnud, siis ta võttis kätte ja hävitas kogu Juuda koja kuningliku soo.
11 Aga Joosabat, kuninga tütar, võttis surmale määratud kuningapoegade hulgast salaja Ahasja poja Joase ja pani tema ja ta imetaja ühte magamiskambrisse; nõnda peitis teda Joosabat, kuningas Joorami tütar, preester Joojada naine – sest ta oli Ahasja õde -, Atalja eest, ja nõnda ei saanud see teda surmata.
12 Ja Joas oli nende juures Jumala kojas peidus kuus aastat, kuna Atalja valitses maad.
2. Ajaraamat 23
1 Aga seitsmendal aastal võttis Joojada julguse ja tegi lepingu sajapealikutega: Jerohami poja Asarjaga, Joohanani poja Ismaeliga, Oobedi poja Asarjaga, Adaja poja Maasejaga ja Sikri poja Elisafatiga.
2 Nemad käisid Juudas ringi ja kogusid kokku kõigist Juuda linnadest leviidid ja Iisraeli perekondade peamehed; ja nad tulid Jeruusalemma.
3 Ja terve kogudus tegi Jumala kojas lepingu kuninga küsimuses. Ja Joojada ütles neile: „Vaata, kuninga poeg peab saama kuningaks, nõnda nagu Issand on öelnud Taaveti poegade kohta!
4 Teil tuleb teha nõnda: kolmandik teist, preestritest ja leviitidest, kes tuleb hingamispäeval, olgu värava lävehoidjaks;
5 kolmandik olgu kuningakojas ja kolmandik olgu Jesoodi väravas; ja kõik muu rahvas olgu Issanda koja õuedes.
6 Aga Issanda kotta ei tohi minna ükski peale preestrite ja teenistuses olevate leviitide; nemad võivad sisse minna, sest nad on pühitsetud, aga kõik muu rahvas täitku Issanda korraldust.
7 Leviidid asugu ringi ümber kuninga, igaühel oma sõjariistad käes, ja kes kotta tuleb, see surmatagu! Nõnda olge kuninga juures, kui ta sisse tuleb või välja läheb!”
8 Ja leviidid ning kogu Juuda tegid kõik nõnda, nagu preester Joojada käskis; ja igaüks võttis oma mehed, niihästi need, kes hingamispäeval tulid, kui ka need, kes hingamispäeval pidid ära minema, sest preester Joojada ei vabastanud neid rühmi.
9 Ja preester Joojada andis sajapealikuile piigid ning suured ja väikesed kilbid, mis olid kuulunud kuningas Taavetile ja mis olid Jumala kojas.
10 Ja ta paigutas kogu rahva, igaühel oma viskoda käes, koja paremast tiivast koja vasaku tiivani, altari ja koja suunas ümber kuninga.
11 Siis toodi kuningapoeg välja, pandi kroon pähe, anti kinnituskiri kätte ja tõsteti kuningaks, Joojada ja tema pojad võidsid teda ja hüüdsid: „Elagu kuningas!”
12 Kui Atalja kuulis jooksva ja kuningat ülistava rahva häält, siis tuli ta rahva juurde Issanda kotta.
13 Ta vaatas, ja ennäe, kuningas seisis samba juures sissekäigu ligidal. Pealikud ja pasunapuhujad olid kuninga juures, kogu maa rahvas oli rõõmus ja puhus pasunaid, ja lauljad mänguriistadega juhatasid kiituslaulu. Siis käristas Atalja oma riided lõhki ja hüüdis: „Vandenõu! Vandenõu!”
14 Aga preester Joojada saatis välja sajapealikud, sõjaväe ülemad, ja ütles neile: „Viige ta de vahelt välja, ja kes läheb temale järele, see surmatagu mõõgaga!” Sest preester oli öelnud: „Ärge surmake teda Issanda kojas!”
15 Siis nad panid käed ta külge; ja kui Atalja oli jõudnud kuningakoja Hobuvärava sissekäiguni, siis nad surmasid ta seal.
16 Ja Joojada tegi lepingu iseenese ja kogu rahva ning kuninga vahel, et nad tahavad olla Issanda rahvas.
17 Siis läks kogu rahvas Baali kotta ja nad kiskusid selle maha; nad purustasid selle altarid ja kujud ning tapsid Mattani, Baali preestri, altarite ees.
18 Siis Joojada seadis valvurid Issanda kojale, leviitpreestrite juhatuse alla, keda Taavet Issanda kojale oli jaotanud, et ohverdataks Issandale põletusohvreid, nõnda nagu Moosese Seaduses on kirjutatud, Taaveti korralduse kohaselt rõõmu ja lauluga.
19 Ja ta seadis väravahoidjad Issanda koja väravaile, et ei pääseks sisse see, kes mõnel põhjusel on roojane.
20 Ja ta võttis sajapealikud, ülikud ja rahva valitsejad ja kogu maa rahva ja viis kuninga Issanda kojast alla; ja nad tulid läbi Ülavärava kuningakotta ning panid kuninga istuma kuninglikule aujärjele.
21 Ja kogu maa rahvas oli rõõmus, ja linnas oli rahu, kui Atalja oli mõõgaga surmatud.
Õpetussõnad 20
25 Inimesele on püüdepaelaks kergemeelne ütlus: „See on pühitsetud!” ja alles pärast tõotusi hakata järele mõtlema.
26 Tark kuningas puistab õelaid ja laseb ratta neist üle käia.
27 Inimese vaim on Issanda lamp: see uurib läbi kõik südamesopid.
28 Armastus ja ustavus hoiavad kuningat, ja ta toetab helduse läbi oma aujärge.
29 Noorte meeste uhkuseks on jõud, aga vanade ehteks on hallid juuksed.
30 Haavaarmid on kurja kasimiseks ja hoobid ihu soppide jaoks.
Õpetussõnad 21
1 Kuninga süda on Issanda käes nagu veeojad: tema juhib seda, kuhu ta iganes tahab.
2 Kõik mehe teed on ta enese silmis õiged, aga Issand katsub südamed läbi.
3 Teha, mis õige ja kohus – see on Issandale olulisem kui ohver.
4 Ülbed silmad ja hooplev süda, õelate lamp, on patt.
1. Korintose 15
50 Aga seda ma ütlen, vennad: liha ja veri ei või pä Jumala riiki ega kaduvus pä kadumatust.
51 Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse,
52 äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse.
53 Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega.
54 Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud: „Surm on neelatud võidusse!
55 Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?”
56 Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus.
57 Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!
58 Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.
1. Korintose 16
1 Korjandusest pühade jaoks: nii nagu ma olen korraldanud selle Galaatia kogudustes, nõnda tehke ka teie.
2 Iga nädala esimesel päeval pangu igaüks teist midagi tallele oma jõudu mööda, kuidas ta käsi lubab, et raha ei korjataks alles siis, kui ma tulen.
3 Aga kui ma olen pärale jõudnud, siis ma saadan kirjadega need, keda te iganes arvate kõlbavat, viima teie anni Jeruusalemma,
4 aga kui on sünnis, et minagi sinna lähen, tulgu nad minuga kaasa.