Piibli aastane lugemisplaan 2024

Päev 303

Teisipäev, 29. oktoober 2024

Allikas: Piibel.net - Eesti Piibliselts, 1997 aasta tõlge

Päeva kirjakohad:
  • Nl 3:40-66
  • Nl 4
  • Nl 5
  • Hb 1
  • Ps 119:129-136

Psalm 119
129  Imelised on sinu tunnistused, sellepärast hoiab neid minu hing. 
130  Kui su sõnad avanevad, annavad nad valgust, tehes arukaks kohtlasi. 
131  Ma avan oma suu ja ahmin, sest ma ihaldan su käske. 
132  Kaldu minu poole ja ole mulle armuline, see on nende õigus, kes armastavad sinu nime. 
133  Kinnita mu samme oma ütlusega ja ära lase ühtki nurjatust saada meelevalda minu üle! 
134  Lunasta mind inimeste rõhumisest, siis ma pean su korraldusi! 
135  Lase oma pale paista oma sulase peale ja õpeta mulle oma määrusi! 
136  Veeojad voolavad mu silmist nende pärast, kes ei pea su Seadust. 

Nutulaulud 3
40  Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde! 
41  Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas! 
42  Me oleme üleastujad ja vastuhakkajad, sina ei andnudki meile andeks. 
43  Sa oled peitunud vihasse, oled meid jälitanud, armuta surmanud. 
44  Sa oled peitunud pilvesse, et palved ei pääseks läbi. 
45  Sa oled teinud meid pühkmeiks ja jätisteks rahvaste seas. 
46  Kõik meie vaenlased ajavad oma suu ammuli meie vastu. 
47  Meile on tulnud hirm ja haud, hävitus ja hukkumine. 
48  Veeojad voolavad mu silmist mu rahva tütre hävingu pärast. 
49  Mu silmad voolavad lakkamatult, pisaratel ei ole pidamist, 
50  kuni Issand vaatab taevast alla ja näeb. 
51  Mu silm teeb mu hingele valu kõigi mu linna tütarde pärast. 
52  Tõesti, nagu lindu küttisid mind need, kes põhjuseta on mu vaenlased. 
53  Nad tahtsid mu elu kustutada kaevus ja pildusid mu peale kive. 
54  Vesi tõusis mul üle pea, ma ütlesin: „Nüüd olen kadunud!” 
55  Ma hüüdsin su nime, Issand, sügavaimast kaevust. 
56  Sina kuulsid mu hüüdu: „Ära peida oma kõrva mu appihüüde eest, et saaksin kergendust!” 
57  Sa olid ligi, kui ma sind hüüdsin, sa ütlesid: „Ära karda!” 
58  Sina, Issand, seletad mu hinge riiuasja, sina lunastad mu elu. 
59  Sina, Issand, näed mu rõhumist, mõista mulle õigust! 
60  Sina näed kogu nende kättemaksu, kõiki nende kavatsusi mu vastu. 
61  Sina kuuled nende laimamist, Issand, kõiki nende kavatsusi minu vastu. 
62  Mu vastaste huuled ja nende pomin on mu vastu iga päev. 
63  Vaata, kas nad istuvad või tõusevad – mina olen nende pilkelaul. 
64  Maksa neile kätte, Issand, nende kätetööd mööda! 
65  Anna neile paadunud süda, tulgu su sajatus nende peale! 
66  Aja neid taga raevus ja hävita nad Issanda taeva alt! 

Nutulaulud 4
1  Kuidas küll on tuhmunud kuld, puhas kuld kuidas teiseks saanud! Pühamu kivid on paisatud kõigile tänavanurkadele. 
2  Kallid Siioni lapsed, puhtaima kullaga võrdsed, kuidas on nad nüüd saanud saviastjate sarnaseks, potisseppade käsitööks! 
3  Šaakalidki ulatavad nisa, et imetada oma poegi, aga mu rahva tütar on julm, otsekui jaanalind kõrbes. 
4  Imiku keel jääb kinni suulakke janu pärast, lapsed paluvad leiba, aga pole, kes neile jagaks. 
5  Kes enne sõid maiustusi, närbuvad tänavail; keda hellitati purpuri peal, lebavad sõnnikuhunnikul. 
6  Mu rahva tütre süü on suurem kui patt Soodomas, mis paisati segi silmapilkselt, kätega aitamata. 
7  Tema vürstid olid puhtamad lumest, valgemad piimast, ihult korallidest verevamad, kujult otsekui safiirid. 
8  Nüüd on nad näost mustemad kui nõgi, neid ei tunta tänavail ära; nende nahk on kontidel kortsunud, kuivanud nagu puu. 
9  Õnnelikumad olid need, kes mõõgaga maha löödi, kui need, kes surid nälga, kes põllusaagi puudumisel kidusid nagu teibasse aetud. 
10  Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi: need olid neile roaks mu rahva tütre hävingus. 
11  Issand valas välja oma viha, tegi teoks oma tulise raevu ja süütas Siionis tule, mis põletas selle alusmüüridki. 
12  Ei oleks uskunud maa kuningad ja kõik maailma elanikud, et vihamees ja vaenlane tuleb sisse Jeruusalemma väravaist. 
13  See on sündinud tema prohvetite pattude, tema preestrite süü pärast; nende pärast, kes valasid seal õigete verd. 
14  Nad vaarusid tänavail nagu pimedad, verega roojastatud, nõnda et nende riideid ei võinud puudutada. 
15  „Hoidke eest! Roojane!” hüüti nende kohta. „Hoidke eest, hoidke eest, ärge puudutage!” Nad vaarusid ka põgenedes, rahvaste seas öeldi: „Nad ei tohi jääda siia kauemaks!” 
16  Issanda pale hajutas nad, ta ei vaata enam nende peale. Preestritest ei peetud lugu, vanadele ei antud armu. 
17  Isegi veel siis, väsinud silmadega, me ootasime asjatult endile abi; oma vahitornidest piilusime rahva poole, kes meid ei päästnud. 
18  Meie samme luurati, me ei võinud käia oma turgudel; meie lõpp ligines, meie päevad said täis – tõesti, meie lõpp tuli! 
19  Meie jälitajad olid kiiremad kui kotkas taeva all; nad ajasid meid taga mägedel, varitsesid meid kõrbes. 
20  Issanda võitu, kes oli meile eluõhuks, püüti kinni nende aukudes, tema, kellest me ütlesime: „Tema varjus me elame paganate seas!” 
21  Rõõmutse ja ole rõõmus, Edomi tütar, kes elad Uusimaal! Sinulegi tuleb karikas: sa jääd joobnuks ja kisud enese paljaks. 
22  Sinu süü on lõppenud, Siioni tütar, enam ta ei vii sind vangi. Aga ta karistab su süüd, Edomi tütar, ta paljastab su patud. 

Nutulaulud 5
1  Mõtle, Issand, sellele, mis on meiega juhtunud, vaata ja näe meie teotust! 
2  Meie pärisosa on läinud võõraste, meie kojad muulaste kätte. 
3  Me oleme jäänud orbudeks, isatuiks, meie emad on lesed. 
4  Vett me joome raha eest, puid me saame ostes. 
5  Jälitajad on meil kaela peal, me väsime, meile ei anta asu. 
6  Egiptusele ja Assurile me andsime käe, et saada kõhutäit leiba. 
7  Meie vanemad tegid pattu: neid ei ole enam. Meie kanname nende süüd. 
8  Orjad valitsevad meie üle, ei ole nende käest lahtikiskujat. 
9  Elu ohustades toome enestele leiba, sest kõrbes on mõõk. 
10  Meie nahk hõõgub nagu ahi näljakõrvetuste pärast. 
11  Siionis on naised raisatud ja Juuda linnades neitsid. 
12  Vürstid on poodud nende käe läbi, vanade vastu ei ole olnud austust. 
13  Noored mehed peavad ajama käsikivi ja poisid komistavad puukoorma all. 
14  Vanemad on kadunud väravast, noorukid pillimängude juurest. 
15  On lõppenud meie südame rõõm, meie tants on muutunud leinaks. 
16  Kroon on langenud meie peast. Häda meile, et oleme pattu teinud! 
17  Seepärast on meie süda haige, nende asjade pärast on meie silmad jäänud pimedaks, 
18  Siioni mäe pärast, mis on nii laastatud, et seal luusivad rebased. 
19  Sina, Issand, valitsed igavesti, sinu aujärg jääb põlvest põlve. 
20  Mispärast sa tahad meid unustada alatiseks, meid maha jätta pikaks ajaks? 
21  Too meid, Issand, tagasi enese juurde, siis me pöördume! Uuenda meie päevi nagu muiste! 
22  Või oled sa meid tõuganud hoopis ära, vihastunud meie peale üliväga? 

Heebrealaste 1
1  Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, 
2  on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud, 
3  kes, olles tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju ning kandes kõiksust oma väe sõnaga, on pärast seda, kui ta oli täide viinud pattudest puhastamise, istunud Ausuuruse paremale käele kõrgeimas taevas 
4  ning saanud ülemaks inglitest, kuivõrd ta on pärinud neist ülevama nime. 
5  Sest missugusele inglile on Jumal kunagi öelnud: „Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.”? Ja veel: „Mina olen temale Isaks ja tema saab minule Pojaks!”? 
6  Aga kui ta toob oma esmasündinu maa peale, siis ta ütleb: „Ka kõik Jumala inglid kummardagu teda!” 
7  Inglite kohta ta ütleb küll: „Ta teeb oma inglid tuulteks ja oma teenijad tuleleegiks.” 
8  Aga Pojale ta ütleb: „Sinu troon, Jumal, seisab igavesest ajast igavesti ja õiglus on su kuningakepp. 
9  Sa oled armastanud õigust ja vihanud ülekohut, seepärast on Jumal, sinu Jumal sind võidnud rõõmuõliga enam kui su kaaslasi.” 
10  Ja: „Sina, Issand, oled alguses rajanud maa ja taevad on su kätetöö. 
11  Need hävivad, aga sina jääd seisma, kõik nad kuluvad nagu kuub 
12  ja sa keerad nad kokku just nagu rõiva, nagu kuue, ja nad muudetakse. Aga sina oled ikka seesama ja sinu aastad ei lõpe.” 
13  Või missugusele inglile on ta kunagi öelnud: „Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalajäriks!”? 
14  Eks nad kõik ole vaid teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste?