Õpetussõnad 3
21 Mu poeg, ära kaota neid silmist: säilita arukus ja otsustusvõime,
22 siis on need su hingele eluks ja kaela ümber kaunistuseks.
23 Siis sa võid käia oma teed julgesti, su jalg ei tarvitse komistada.
24 Kui sa heidad puhkama, siis pole sul vaja karta, vaid sa saad magada ja su uni on magus.
25 Ei sa siis karda äkilist hirmutust ega õelate õnnetust, kui see tuleb.
26 Sest Issand on kõigil su teedel ja hoiab su jalga püünise eest.
27 Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha!
28 Ära ütle oma ligimesele: „Mine praegu ära ja tule teinekord tagasi, küll ma homme annan”, kui sa seda kohe saad teha!
29 Ära kavatse kurja oma ligimese vastu, kui ta elab usaldavalt su juures!
30 Ära riidle ühegi inimesega põhjuseta, kui ta ei ole sulle kurja teinud!
31 Ära ole kade mehele, kes on vägivaldne, ja ära vali ühtegi tema teedest,
32 sest pöörane on Issanda meelest jäle, aga õigetega on tema osadus!
33 Issanda needus on õela kojas, aga ta õnnistab õiglase eluaset.
34 Pilkajaile on temagi pilkaja, aga alandlikele annab ta armu.
35 Targad pärivad au, aga albid kannavad häbi.
Matteuse 21
18 Aga varahommikul linna tagasi tulles tundis Jeesus nälga,
19 ja kui ta nägi ühte viigipuud tee kõrval, läks ta selle juurde, ent ei leidnud muud kui lehti. Ja ta ütles sellele: „Ei tule sinust enam iialgi vilja!” Ja viigipuu kuivas otsekohe ära.
20 Kui jüngrid seda nägid, ütlesid nad imestades: „Kuidas see viigipuu nii otsekohe ära kuivas?”
21 Aga Jeesus vastas neile: „Tõesti, ma ütlen teile, kui teil oleks usku ja te ei mõtleks kaksipidi, siis te ei teeks üksnes seda, mis juhtus viigipuule, vaid kui te sellele mäele ütleksite: „Kerki ja kukuta end merre!”, siis see sünniks.
22 Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate.”
23 Ja kui Jeesus oli pühakotta tulnud ja õpetas, astusid ülempreestrid ja rahvavanemad tema juurde ja ütlesid: „Millise meelevallaga sa seda kõike teed? Ja kes on sulle andnud selle meelevalla?”
24 Aga Jeesus vastas neile: „Ka mina küsin teilt ühte asja. Kui te mulle seda ütlete, siis ütlen minagi teile, millise meelevallaga mina seda kõike teen.
25 Kust oli Johannese ristimine: kas taevast või inimestest?” Nemad arutlesid aga endamisi: „Kui me ütleme, et taevast, siis ta ütleb meile: „Miks te siis ei uskunud teda?”
26 Kui me aga ütleksime, et inimestest, siis tuleks meil karta rahvahulki, sest kõikide meelest oli Johannes prohvet.”
27 Nii nad vastasid Jeesusele: „Meie ei tea.” Siis lausus ka tema neile: „Ega minagi ütle teile, millise meelevallaga ma seda kõike teen.
28 Aga mis teie arvate? Inimesel oli kaks poega ja ta astus esimese juurde, öeldes: „Poeg, mine täna tööle viinamäele!”
29 Kuid too kostis: „Ei taha!”, ent hiljem ta kahetses ja läks.
30 Siis astus isa teise juurde, öeldes sedasama, ent too vastas: „Küll ma lähen, isand!”, kuid ei läinud.
31 Kumb neist tegi isa tahtmist?” Nad ütlesid: „Esimene.” Jeesus ütles neile: „Tõesti, ma ütlen teile, tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki!
32 Sest kui Johannes tuli teie juurde õiguse teed näitama, siis te ei uskunud teda, kuid tölnerid ja hoorad uskusid. Teie nägite seda ja ometi ei kahetsenud hiljemgi, et teda uskuda.
Iiob 22
1 Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
2 „Kas Jumalal on inimesest kasu? Ei, aga mõistlik mees toob kasu iseenesele.
3 Kas Kõigevägevamal on head sellest, et sa oled õiglane, või kasu, kui su eluviisid on laitmatud?
4 Kas ta noomib sind su jumalakartuse pärast, ja läheb sellepärast sinuga kohtusse?
5 Kas mitte su kurjus pole suur ja su süüteod otsatud?
6 Sest sa võtsid oma vendadelt panti ilmaaegu ja riisusid alastiolijailt riided.
7 Sa ei andnud väsinule juua ja keelasid näljasele leiba.
8 Aga rusikamees – tema päralt oli maa ja ainult armualune võis seal elada.
9 Sa saatsid lesknaised ära tühje käsi ja vaeslaste käsivarred murti.
10 Seepärast on nüüd su ümber silmused ja äkiline hirm kohutab sind.
11 Või on pimedus, sa ei näe enam, ja veetõus katab sind.
12 Eks ole Jumal kõrgel taevas? Ja vaata ülemaid tähti – kui kõrgel need on!
13 Seepärast sa mõtled: „Mis teab Jumal? Kas ta võib kohut mõista läbi suure pimeduse?
14 Pilved on tal varjuks ees, ei ta siis näe, ta ju kõnnib taevavõlvil.”
15 Kas tahad hoida vana teed, mida on käinud pahad inimesed,
16 need, keda enneaegselt haarati, kelle aluse uhtus vool,
17 kes Jumalale ütlesid: „Tagane meist!” ja veel: „Mida võiks Kõigevägevam meile teha?”
18 Ja ometi oli tema täitnud nende kojad õnnistusega ja õelate nõu oli minust kaugel.
19 Õiglased nägid seda ja rõõmustasid, ja süütu irvitas nende üle:
20 „Tõesti, meie vastased on hävitatud, ja mis neist järele jäi, selle sõi tuli.”
21 Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!
22 Võta ometi tema suust õpetust ja pane tema sõnad oma südamesse!
23 Kui sa pöördud tagasi Kõigevägevama juurde, sind ehitatakse üles; kui sa saadad ülekohtu oma telgist kaugele,
24 viskad kulla põrmu peale ja Oofiri kulla ojakivide sekka,
25 siis on Kõigevägevam sulle kullaks ja puhtaimaks hõbedaks,
26 sest siis sa võid rõõmu tunda Kõigevägevamast ja tõsta oma palge Jumala poole.
27 Kui sa ta poole palvetad, siis ta kuuleb sind, ja sina saad tasuda oma tõotused.
28 Kui sa midagi ette võtad, siis läheb see sul korda ja sinu teede peale paistab valgus.
29 Kui kedagi alandatakse, ütleb ta: „Üles!” ja ta aitab neid, kes silmad maha löövad.
30 Ta päästab selle, kes ei ole süütu, ja ta päästetakse su käte puhtuse pärast.”
Iiob 23
1 Siis rääkis Iiob ja ütles:
2 „Mu kaebus on tänagi mässuline. Minu käsi lasub raskesti mu ohkamise kohal.
3 Oh, kui ma teaksin, kuidas ma teda leian, kuidas ma saaksin minna tema aujärje ette!
4 Siis ma paneksin oma kohtuasja tema ette ja täidaksin oma suu vastulausetega.
5 Ma tahaksin teada sõnu, millega ta mulle vastab, ja mõista, mis tal mulle on öelda.
6 Kas ta oma kõikvõimsuses peaks minuga vaidlema? Ei, hea, kui ta mind tähelegi paneb.
7 Siis võiks õiglane temaga arutada ja ma pääseksin oma kohtumõistjast igaveseks.
8 Vaata, kui ma lähen itta, siis ei ole teda seal; või läände, siis ma teda ei märka.
9 Kui ta on põhjas tegutsemas, siis ma teda ei silma; kui ta pöörab lõunasse, siis ma teda ei näe.
10 Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld.
11 Mu jalg on püsinud tema jälgedes, ma olen pidanud tema teed ega ole kõrvale läinud.
12 Tema huulte käskudest ei ole ma taganenud, ma olen oma põues talletanud sõnad tema suust.
13 Aga tema on ainus ja kes saaks teda keelata? Mida tema hing ihaldab, seda ta ka teeb.
14 Sest ta viib täide, mis mulle on määratud, ja seesugust on tal palju.
15 Seepärast ma tunnen hirmu tema palge ees, ja kui ma järele mõtlen, siis ma kardan teda.
16 Jumal on teinud araks mu südame ja Kõigevägevam on see, kes mind hirmutab.
17 Kas ma pole hävinud pimeduse pärast, ja pilkane pimedus katab mu palet?
Iiob 24
1 Miks ei ole Kõigevägevam talletanud karistusaegu, ja miks need, kes teda tunnevad, ei saa näha tema päevi?
2 Piirimärke nihutatakse, karja riisutakse ja karjatatakse kui oma.
3 Vaeslaste eesel viiakse ära, lesknaise härg võetakse pandiks.
4 Vaesed tõugatakse teelt kõrvale, kõik maa viletsad peavad peitu pugema.
5 Vaata, otsekui metseeslid kõrbes lähevad nad oma tööle toidust otsima: lagendik on leib tema lastele.
6 Väljal peavad nad lõikama seda, mis pole nende oma, ja koristama õela viinamäge.
7 Nad peavad ööbima alasti, riieteta, ja külmas olema katteta.
8 Mägede äikesevihmast saavad nad märjaks, ja olles varjupaigata, liibuvad nad vastu kaljut.
9 Tissi otsast riisutakse vaeslaps ja vaese vastu võetakse panti.
10 Nad käivad alasti, riieteta, ja kannavad näljastena viljavihke.
11 Müüride vahel nad peavad suruma õli, sõtkuma surutõrt, aga kannatama janu.
12 Rahva linnades ägatakse ja haavatute hing hüüab appi; ent Jumal ei pane tähele jõledust.
13 On neid, kes on valguse vastased, kes ei taha tunda selle teid ega jääda selle radadele.
14 Koiduajal tõuseb mõrvar üles, et tappa viletsat ja vaest, ja öösel on ta nagu varas.
15 Abielurikkuja silm ootab hämarust, mõeldes: „Ükski silm ei näe mind!” ja paneb katte näole.
16 Pimeduses murtakse kodadesse: päeval nad redutavad kodus, nad ei taha valgusest teada.
17 Sest sügav pimedus on neile kõigile hommikuks ja pimeduse hirmud on nende sõbrad.
18 Aga päeva koites on neil kiire. Neetud olgu maal nende põld, ükski surutõrre sõtkuja ärgu pöördugu nende viinamäele!
19 Põud ja kuumus võtavad lumeveed, surmavald võtku patustajad!
20 Üsk unustab ta, uss mõnuleb temast, teda ei mäletata enam: nõnda murtakse ülekohus nagu puu.
21 Ta vaevab lastetut, kes pole sünnitanud, ja ei tee head lesknaisele.
22 Ent Jumal oma jõuga pikendab vägivaldsete iga: nad tõusevad üles, isegi kui neil ei ole enam lootustki eluks.
23 Ta annab neile julgeoleku ja nad saavad sellest tuge; aga ta silmad on nende teede peal.
24 Nad on tõusnud üürikeseks – ja siis ei ole neid enam. Neid alandatakse, neid kistakse nagu kõiki muidki ja nad lõigatakse ära otsekui viljapead.
25 Eks ole ju nõnda? Kes tahaks teha mind valelikuks ja mu sõnad tühjaks?”