Nehemja 5
1 Aga rahva ja nende naiste kisa oli suur oma vendade juutide vastu.
2 Oli neid, kes ütlesid: „Meid, meie poegi ja tütreid on palju. Antagu meile vilja, et saaksime süüa ja jääksime ellu!”
3 Ja oli neid, kes ütlesid: „Me peame oma põllud, viinamäed ja kojad nälja pärast pandiks andma, et vilja saada.”
4 Ja oli neid, kes ütlesid: „Me oleme pidanud kuninga maksuks raha laenama oma põldude ja viinamägede vastu.
5 On ju küll meiegi ihu nagu meie vendade ihu, meiegi lapsed nagu nende lapsed, aga vaata, meie peame siiski oma pojad ja tütred orjadeks andma, ja mõned meie tütreist ongi juba orjastatud; kuid me oleme selle vastu võimetud, sest meie põllud ja viinamäed on teiste käes.”
6 Kui ma nende kisa ja neid sõnu kuulsin, siis ma vihastusin väga.
7 Ma pidasin oma südames nõu ja riidlesin siis suurnikega ja ülematega ning ütlesin neile: „Te võtate üksteiselt liigkasu!” Siis ma seadsin neile vastu suure koguduse
8 ja ütlesin neile: „Meie oleme, nõnda palju kui suutsime, lunastanud oma vennad juudid, kes ennast paganaile olid müünud. Teie seevastu müüte oma vendi, et neid siis jälle meile peaks müüdama!” Siis nad vaikisid ega leidnud vastust.
9 Ja ma ütlesin: „See pole hea, mis te teete! Kas te ei peaks mitte elama meie Jumala kartuses, paganate, meie vaenlaste teotuse vältimiseks?
10 Ka mina, mu vennad ja mu sulased oleme neile laenanud raha ja vilja. Loobugem nüüd selle nõudmisest!
11 Andke neile juba täna tagasi nende põllud, viinamäed, õlipuud ja kojad ja sajas osa rahast, viljast, veinist ja õlist, mida te neile olete laenanud!”
12 Ja nad vastasid: „Me anname tagasi ega nõua neilt midagi; me teeme nõnda, nagu sa oled öelnud.” Siis, kutsudes preestrid, ma vannutasin neid, et nad teeksid nõnda.
13 Minagi puistasin oma põue ja ütlesin: „Nõnda puistaku Jumal tema kojast ja tööst igaühte, kes seda sõna ei pea! Jäägu ta seesuguseks puistatuks ja tühjaks!” Ja terve kogudus ütles: „Aamen!” ning kiitis Issandat. Ja rahvas tegi selle sõna järgi.
14 Ja edasi – alates sellest päevast, mil mind kästi olla Juudamaa maavalitsejaks, kuningas Artahsasta kahekümnendast valitsemisaastast kolmekümne teise valitsemisaastani, kaksteist aastat, ei ole mina ega mu vennad söönud maavalitseja leiba.
15 Endised maavalitsejad, kes olid enne mind, olid rahvast raskesti koormanud ja neilt võtnud leiba ja veini, peale selle veel nelikümmend hõbeseeklit; ka oli nende sulastel meelevald rahva üle. Aga mina ei teinud nõnda Jumala kartuse pärast.
16 Ka võtsin ma ise osa sellest müüritööst, kuigi me enestele põldu ei olnud ostnud; ja kõik mu sulased olid sinna tööle kogutud.
17 Juudid ja ülemad, sada viiskümmend meest, ja need, kes ümberkaudseist paganaist meie juurde tulid, olid mu lauas.
18 Seda, mis üheks päevaks valmistati, oli üks härg, kuus valitud lammast ja linnud – neidki valmistati mulle – ja iga kümne päeva järel oli rohkesti kõiksugust veini, aga ma siiski ei nõudnud maavalitseja leiba, sest selle rahva peal oli raske orjus.
19 Meenuta minu heaks, mu Jumal, kõike, mis ma sellele rahvale olen teinud!
Nehemja 6
1 Aga kui Sanballat ja Toobija ja araablane Gesem ja meie muud vaenlased said kuulda, et mina olin ehitanud müüri ja et sellesse ei olnud enam jäänud pragugi, kuigi ma selle ajani veel ei olnud väravaile uksi ette pannud,
2 siis läkitasid Sanballat ja Gesem mulle ütlema: „Tule, saame üksteisega kokku mõnes külas Oono orus!” Aga nad mõtlesid teha mulle kurja.
3 Ma läkitasin nende juurde käskjalad, et need ütleksid: „Mul on suur töö teha ja ma ei saa tulla. Töö jääks seisma, kui ma selle jätan ja teie juurde tulen.”
4 Nad läkitasid sel viisil mu juurde neli korda, kuid ma andsin neile sellesama vastuse.
5 Siis läkitas Sanballat sel viisil viiendat korda oma sulase mu juurde, ja sel oli käes lahtine kiri,
6 milles oli kirjutatud: „Rahvaste hulgas on saanud teatavaks, ja Gesem ütleb, et sina ja juudid kavatsete mässu. Seepärast sa ehitad müüri ja sa ise tahad saada neile kuningaks, nagu räägitakse.
7 Sa oled seadnud isegi prohveteid, et nad Jeruusalemmas sinust kuulutaksid ja ütleksid: Juudal on kuningas! Nüüd saab kuningas sellest kuulda. Tule siis ja peame üheskoos nõu!”
8 Aga ma läkitasin temale ütlema: „Ei ole sündinud midagi sellesarnast, millest sa räägid, vaid sa ise oled selle välja mõelnud.”
9 Sest nad kõik tahtsid meid hirmutada, mõeldes: „Nende käed muutuvad töö jaoks lõdvaks ja see jääb tegemata.” Aga kinnita nüüd sina, Jumal, minu käsi!
10 Ja kui ma läksin Mehetabeli poja Delaja poja Semaja kotta – tema ise oli takistatud -, siis ta ütles: „Kogunegem Jumala kotta, templi sisemusse, ja sulgegem templi uksed, sest nad tulevad sind tapma! Öösel tullakse sind tapma!”
11 Aga mina vastasin: „Kas mees nagu mina peaks põgenema? Või kes minutaolistest võiks minna templisse ja jääda ellu? Mina ei lähe.”
12 Sest vaata, ma sain aru, et Jumal ei olnud teda läkitanud, kuigi ta kõneles mu vastu prohvetisõna, vaid Toobija ja Sanballat olid teda palganud:
13 ta oli palgatud selleks, et ma hakkaksin kartma ja teeksin nõnda ning patustaksin; see oleks toonud mulle halva kuulsuse, millega nad oleksid saanud mind teotada.
14 Pea meeles, mu Jumal, Toobijat ja Sanballatit nende tegude pärast, samuti ka naisprohvet Nooadjat ja teisi prohveteid, kes tahtsid mind hirmutada!
15 Nõnda sai müür valmis elulikuu kahekümne viiendal päeval viiekümne kahe päevaga.
16 Ja kui kõik meie vaenlased seda kuulsid, siis kõik meie ümberkaudsed paganad kartsid ja langesid väga eneste silmis, sest nad mõistsid, et see töö oli tehtud meie Jumala abiga.
17 Neil päevil saatsid Juuda suurnikud Toobijale palju kirju, ja Toobijalt tuli neile.
18 Sest Juudas olid paljud tema vandeseltslased, kuna ta oli Sakanja, Aarahi poja väimees ja tema poeg Joohanan oli võtnud naiseks Berekja poja Mesullami tütre.
19 Mullegi räägiti tema kohta kuuldusi ja minu sõnad viidi temale; aga Toobija läkitas kirju, et mind hirmutada.
Nehemja 7
1 Kui müür oli üles ehitatud ja ma olin väravad ette pannud, siis seati väravahoidjad, lauljad ja leviidid kohtadele.
2 Ja ma andsin käsutuse Jeruusalemma üle Hananile, oma vennale, ja Hananjale, paleeülemale, kes oli ustav mees ja kartis Jumalat enam kui paljud teised.
3 Ja ma ütlesin neile: „Jeruusalemma väravaid ei tohi lahti teha enne, kui päike palavasti paistab. Ja kui veel seistakse, suletagu ja riivistatagu väravad! Ja Jeruusalemma elanikest pandagu vahte, igaüks oma vahipostile ja igaüks oma koja kohale!”
Õpetussõnad 31
10 Tubli naine on palju enam väärt kui pärlid. Kes leiab tema?
11 Ta mehe süda loodab tema peale ja tulust ei ole tal puudust.
12 Kogu oma eluaja teeb ta mehele head ja mitte kurja.
13 Ta muretseb villu ja linu ning töötab virkade kätega.
14 Ta on kaupmehe laevade sarnane: ta toob oma leiva kaugelt.
15 Ta tõuseb, kui on alles öö, ja annab oma perele rooga ja määratud osa oma teenijaile.
16 Ta soovib põldu ja hangib selle, oma käte viljast ta istutab viinamäe.
17 Ta paneb enesele vöö kõvasti vööle ja teeb oma käsivarred tugevaks.
18 Ta märkab, et ta tulemused on head: ei kustu öösel ta lamp.
19 Ta paneb oma käed koonlapuu külge ja ta pihud hoiavad kedervart.
20 Ta avab oma pihu viletsale ja sirutab vaestele mõlemad käed.
Ilmutuse 18
1 Pärast seda nägin ma veel teist inglit, kellel oli suur meelevald, tulevat taevast alla, ning maailm läks valgeks tema hiilgusest.
2 Ta hüüdis võimsa häälega: „Langenud, langenud on suur Paabel ning on saanud kurjade vaimude eluasemeks ning kõigi rüvedate vaimude varjupaigaks ja kõigi rüvedate lindude varjupaigaks ning kõigi rüvedate loomade ja vihatute varjupaigaks!
3 Sest tema hooruse raevuviinast on joonud kõik paganad ning temaga on hooranud maailma kuningad ning ilmamaa kaupmehed on rikastunud tema toretsemisest!”
4 Ja ma kuulsin teist häält taevast hüüdvat: „Tulge temast välja, mu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ning et te ei kannaks midagi tema nuhtlustest!
5 Sest tema patud on ulatunud taevani ning Jumalale on tulnud meelde tema ülekohtused teod.
6 Makske temale kätte, nõnda nagu tema on kätte maksnud, ning tasuge temale kahevõrra tema tegude järgi; karikasse, mille ta on valanud täis, valage talle kahevõrra,
7 niipalju kui tema on iseennast ülistanud ja toretsenud, niisama palju andke temale piina ja leina! Tema ütleb oma südames: Ma istun kuningannana ega ole lesk ja ei saa iialgi näha leina.
8 Seepärast tulevad ühel päeval talle nuhtlused: surm ja lein ja nälg, ning ta põletatakse ära tulega, sest võimas on Issand Jumal, kes on mõistnud kohut tema üle.
9 Tema pärast hakkavad nutma ja halisema ilmamaa kuningad, kes temaga on hooranud ja toretsenud, kui nad näevad tema põlemise suitsu,
10 seistes kartusest tema piina ees kaugel eemal ja hüüdes: „Häda, häda, suur linn, Paabel, võimas linn, sest üheainsa tunniga on tulnud su kohtumõistmine!”
11 Ja ilmamaa kaupmehed nutavad ja leinavad tema pärast, sest keegi ei osta kunagi enam nende kaupa:
12 ei kulda ega hõbedat, ei kalliskive ega pärleid, ei peenlinast ega purpurit, ei siidi ega erepunast riiet, ei mingisugust healõhnalist puud ega mingisugust elevandiluust eset, ei mingisugust väärispuust tehtud või vasest või rauast või marmorist eset,
13 ei kaneeli ega kardemoni, ei suitsutusrohte, mürri ega viirukit, ei veini ega õli, ei püülijahu ega nisu, ei veiseid ega lambaid, ei hobuseid ega tõldu, ei orje ega inimhingi.
14 Puuviljad, mida su hing himustas, on su käest kadunud ning kõik, mis särav ja läikiv, on su käest läinud kaotsi ning neid ei leita enam.
15 Nende asjadega kauplejad, kes on rikastunud selle linna varal, seisavad kartusest tema piina ees kaugel eemal, nuttes ja leinates:
16 „Häda, häda, suur linn, riietatud peenlinasesse ja purpurisse ja erepunasesse ning ehitud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, sest üheainsa tunniga on ära rüüstatud nii suur rikkus!”
17 Kõik tüürimehed ja laevnikud ja kõik meremehed ja kõik, kes merel sõidavad, seisid kaugel eemal