Nehemja 9
1 Ja sellesama kuu kahekümne neljandal päeval kogunesid Iisraeli lapsed paastuma, kotiriided seljas ja mulda pea peal.
2 Ja Iisraeli sugu lahutas enese kõigist muulastest, astus ette ja tunnistas oma patte ning oma vanemate süütegusid.
3 Siis nad tõusid oma kohal püsti ja lugesid Issanda, oma Jumala Seaduse raamatut kolm tundi; ja kolm tundi tunnistasid nad patte ning kummardasid Issandat, oma Jumalat.
4 Ja Jeesua, Baani, Kadmiel, Sebanja, Bunni, Seerebja, Baani ja Kenani läksid üles leviitide lavale ja hüüdsid suure häälega Issanda, oma Jumala poole.
5 Ja leviidid Jeesua, Kadmiel, Baani, Hasabneja, Seerebja, Hoodija, Sebanja ja Petahja ütlesid: „Tõuske üles ja kiitke Issandat, oma Jumalat, igavesest ajast igavesti, ja õnnistage tema aulist nime, mis on ülem kui kõik kiitus ja ülistus!
6 Sina üksi oled Issand, sina oled teinud taeva, taevaste taevad ja kõik nende väe, maa ja kõik, mis selle peal on, mered ja kõik, mis neis on. Sina annad neile kõigile elu ja taevavägi kummardab sind.
7 Sina, Issand, oled Jumal, kes valis Aabrami ja tõi tema kaldealaste Uurist ning pani temale nimeks Aabraham.
8 Sina leidsid tema südame sinu ees ustava olevat ja sa tegid temaga lepingu, et sa annad tema soole kaananlaste, hettide, emorlaste, perislaste, jebuuslaste ja girgaaslaste maa. Ja sa pidasid oma sõna, sest sina oled õige.
9 Sina nägid meie vanemate viletsust Egiptuses ja kuulsid nende kisendamist Kõrkjamere ääres.
10 Sina tegid tunnustähti ja imetegusid vaarao ja kõigi tema sulaste ja kogu tema maa rahva kallal, sest sa teadsid, et nad nende vastu ülbed olid olnud, ja sa tegid enesele nime, nagu see tänapäevalgi on.
11 Sina lõhestasid nende ees mere ja nad läksid kuiva mööda mere keskelt läbi; aga nende tagaajajad sa viskasid sügavustesse otsekui kivi võimsasse vette.
12 Sina juhtisid neid pilvesambas päeval ja tulesambas öösel, et valgustada neile teed, mida nad pidid käima.
13 Ja sa tulid alla Siinai mäele ja rääkisid nendega taevast ning andsid neile õiged seadlused, tõsised õpetused, head määrused ja käsud.
14 Sina tegid neile teatavaks oma püha hingamispäeva ja sa andsid neile käsud, määrused ja Seaduse oma sulase Moosese läbi.
15 Sina andsid neile taevast leiba, kui neil oli nälg, ja lasksid neile kaljust vett voolata, kui neil oli janu. Ja sa käskisid neid minna pärima maad, mille sa kätt tõstes olid lubanud neile anda.
16 Aga nemad, meie vanemad, läksid ülbeks, olid kangekaelsed ega kuulnud su käske.
17 Nad tõrkusid kuulmast ega tuletanud meelde sinu imetegusid, mis sa neile olid teinud, vaid olid kangekaelsed ja oma tõrksuses võtsid nad pähe oma orjapõlve tagasi minna. Aga sina oled andeksandja Jumal, armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest; sina ei jätnud neid maha.
18 Kuigi nad tegid endile valatud vasika ja ütlesid: „See on su jumal, kes sind Egiptusest välja tõi!” ja kuigi nad suuri teotusi korda saatsid,
19 ei jätnud sina siiski neid kõrbes maha oma suure halastuse pärast. Pilvesammas ei lahkunud neist päeval, juhatamast neid teekonnal, ega tulesammas öösel, valgustamast neile teed, mida nad käisid.
20 Sina andsid neile oma hea Vaimu, et neid targaks teha, oma mannat sa ei keelanud nende suudele ja andsid neile vett, kui neil oli janu.
21 Nelikümmend aastat toitsid sa neid kõrbes, neil ei puudunud midagi, ei kulunud nende riided ega paistetanud jalad.
22 Ja sa andsid neile kuningriigid ja rahvad ning jagasid need jaokaupa: nõnda pärisid nad Siihoni maa, Hesboni kuninga maa, ja Oogi, Baasani kuninga maa.
23 Ja sa tegid nende lapsed paljuks nagu taevatähed ja viisid nad maale, mille kohta sa nende vanemaile olid öelnud, et nad lähevad seda pärima.
24 Ja lapsed tulid ning pärisid maa, ja sina alandasid nende ees maa elanikud, kaananlased, ja andsid nad nende kätte, nende kuningad ja maa rahvad, et nad talitaksid nendega, nagu neile meeldib.
25 Ja nad vallutasid kindlustatud linnad ja rammusa maa ning pärisid kojad, mis olid täis kõike head, suurel hulgal raiutud kaevusid, viinamägesid, õlipuid ja viljapuid. Nad sõid, nende kõht sai täis, nad läksid lihavaks ja elasid hästi sinu suure headuse tõttu.
26 Ometi olid nad tõrksad ja hakkasid sulle vastu, heitsid sinu Seaduse selja taha ja tapsid sinu prohvetid, kes neid manitsesid sinu juurde tagasi pöörduma; ja nad saatsid korda suuri teotusi.
27 Seepärast sa andsid nad nende vaenlaste kätte ja need rõhusid neid. Aga sel ajal, kui neil kitsas käes oli, kisendasid nad sinu poole ja sina kuulsid taevast ning andsid neile oma suure halastuse pärast päästjaid, kes päästsid nad nende vaenlaste käest.
28 Aga kui nad said hingata, siis nad tegid jälle kurja sinu ees. Ja sina jätsid nad nende vaenlaste kätte, et need valitseksid nende üle. Aga kui nad jälle sind hüüdsid, siis sa kuulsid taevast ja päästsid nad oma halastuse pärast palju kordi.
29 Ja sa manitsesid neid tagasi pöörduma sinu Seaduse juurde, aga nemad olid ülbed ega kuulnud su käske, vaid patustasid su seadluste vastu, mida inimene peab täitma, et ellu jääda, ja pöörasid tõrksalt selja ning olid kangekaelsed ega kuulnud mitte.
30 Sa kannatasid nendega palju aastaid ja manitsesid neid oma Vaimu läbi oma prohvetite kaudu, aga nad ei pannud seda tähele; seepärast sa andsid nad teiste maade rahvaste kätte.
31 Aga oma suure halastuse pärast ei teinud sa neile lõppu ega jätnud neid maha, sest sina oled armuline ja halastaja Jumal!
32 Ja nüüd, meie Jumal, suur, vägev ja kartustäratav Jumal, kes peab lepingut ja osutab heldust: ära pea väheseks kõike seda kannatust, mis on tabanud meid, meie kuningaid, meie vürste, meie preestreid, meie prohveteid, meie vanemaid ja kogu su rahvast Assuri kuningate päevist kuni tänapäevani!
33 Sina oled õiglane kõiges, mis meie peale on tulnud, sest sina oled osutanud ustavust, meie aga oleme olnud õelad.
34 Jah, meie kuningad, meie vürstid, meie preestrid ja meie vanemad ei ole teinud su Seaduse järgi, ei ole tähele pannud su käske ja manitsusi, millega sa neid manitsesid.
35 Nad ei teeninud sind oma kuningriigis, hoolimata sinu suurest headusest, mida sa neile osutasid, ja hoolimata avarast ja rammusast maast, mille sa neile olid andnud, ega pöördunud oma kurjadest tegudest.
36 Vaata, me oleme nüüd sulased. Maal, mille sa andsid meie vanemaile, et nad sööksid selle vilja ja häid asju, vaata, seal me oleme sulased.
37 Selle rikkalik saak läheb neile kuningaile, keda sa meie pattude pärast oled pannud meie üle; nemad valitsevad meie ihu ja meie karjade üle, nagu neile meeldib, ja meie oleme suures hädas.”
Psalm 148
7 Kiitke Issandat maa pealt, mereloomad ja kõik mere sügavused,
8 tuli ja rahe, lumi ja udu, marutuul, kes teeb tema sõna järgi,
9 mäed ja kõik kingud, viljapuud ja kõik seedrid;
10 metsloomad ja kõik koduloomad, roomajad ja tiivulised linnud;
11 ilmamaa kuningad ja kõik rahvahõimud, vürstid ja kõik ilmamaa kohtumõistjad;
12 ka noored mehed ja neitsid, vanad koos noortega!
13 Kiitku nad Issanda nime, sest tema nimi üksi on kõrge; tema aulisus ulatub üle maa ja taeva!
14 Ja tema on tõstnud kõrgele sarve oma rahvale, kõigile oma vagadele, kiituslauluks Iisraeli lastele, rahvale, kes on tema lähedal. Halleluuja!
Ilmutuse 19
11 Ma nägin taeva olevat avatud, ning ennäe: valge hobune! Selle nimi, kes tema seljas istus, on Ustav ja Tõeline ning tema mõistab kohut ja sõdib õiguses.
12 Tema silmad olid nagu tuleleek ning ta peas oli palju peaehteid. Neile oli kirjutatud nimi, mida ei tea keegi muu kui tema ise.
13 Ja tal oli üll verre kastetud kuub ning oli nimetatud tema nimi – Jumala Sõna.
14 Taevased väehulgad järgnesid talle valgete hobuste seljas, üll valge puhas peenlinane.
15 Ja ta suust välkus vahe mõõk, et sellega raiuda paganaid, ning tema ise hoidis neid raudsauaga kui karjane. Tema ise tallas Kõigeväelise Jumala raevuviina surutõrt.
16 Ja temal oli tema kuue ja puusa peale kirjutatud nimi „Kuningate Kuningas ja isandate Issand”.
17 Ma nägin üht inglit seisvat päikeses ning see hüüdis suure häälega kõigile keset taevast lendavaile lindudele: „Tulge, lennake kokku Jumala suurele söömaajale,
18 et te saaksite süüa kuningate liha ja sõjapealike liha ja vägevate liha ning hobuste ja nende seljas istujate liha ning kõigi vabade ja orjade ning pisikeste ja suurte liha!”
19 Ma nägin metsalist ja ilmamaa kuningaid ja nende väehulki kogunevat sõda pidama temaga, kes istus valge hobuse seljas, ning tema väehulgaga.
20 Ja metsaline võeti vangi ning koos temaga valeprohvet, kes tema ees oli teinud tunnustähti, millega ta eksitas neid, kes olid võtnud endale metsalise märgi ja kummardanud tema kuju. Nad mõlemad visati elusalt tulejärve, mis põleb väävlis.
21 Teised tapeti mõõgaga, mis välkus selle suust, kes istus hobuse seljas. Ja kõigi lindude kõhud said täis nende lihast.