4. Moosese 35
1 Ja Issand rääkis Moosesega Moabi lagendikel Jordani ääres Jeeriko kohal, öeldes:
2 „Käsi Iisraeli lapsi, et nad neile kuuluvast pärisosast annaksid leviitidele linnu elamiseks; ja andke leviitidele ka karjamaad nende linnade ümber!
3 Need linnad olgu neile elamiseks ja karjamaad olgu nende veoloomadele, veistele ja kõigile muudele loomadele!
4 Ja nende linnade karjamaad, mis te annate leviitidele, olgu väljaspool linnamüüri tuhandeküünrase ringina!
5 Mõõtke väljaspool linna idapoolses küljes kaks tuhat küünart ja lõunapoolses küljes kaks tuhat küünart ja läänepoolses küljes kaks tuhat küünart ja põhjapoolses küljes kaks tuhat küünart ja linn olgu keskpaigas; see olgu neile linnade karjamaaks!
6 Ja neist linnadest, mis te annate leviitidele, olgu kuus tükki pelgulinnadeks, mis te annate selleks, et sinna võiks põgeneda tapja; ja neile lisaks andke nelikümmend kaks linna!
7 Ühtekokku olgu linnu, mis te peate andma leviitidele, nelikümmend kaheksa linna, need ja nende karjamaad!
8 Ja neid linnu, mis te annate Iisraeli laste omanditest, andke suuremailt suguharudelt rohkem ja väiksemailt vähem; igaüks andku oma linnadest leviitidele vastavalt pärisosale, mille ta saab!”
9 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
10 „Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: Kui te lähete üle Jordani Kaananimaale,
11 siis valige endile linnad; need olgu teile pelgulinnadeks, et sinna võiks põgeneda tapja, kes kogemata on kellegi surmanud!
12 Need linnad olgu teile pelgupaikadeks veritasunõudja eest, et tapja ei sureks, enne kui ta on seisnud koguduse kohtu ees!
13 Linnadest, mis te annate, olgu kuus tükki teile pelgulinnadeks:
14 kolm linna andke siinpool Jordanit ja kolm linna andke Kaananimaal; need olgu pelgulinnadeks!
15 Iisraeli lastele ning võõrale ja majalisele nende seas olgu need kuus linna pelgupaikadeks, et sinna võiks põgeneda igaüks, kes kogemata on kellegi tapnud!
16 Aga kui ta lööb teda raudriistaga, nõnda et ta sureb, siis ta on meelega tapja: seda tapjat karistatagu surmaga!
17 Või kui ta lööb teda käes oleva kiviga, millega saab surmata, nõnda et ta sureb, siis ta on meelega tapja: seda tapjat karistatagu surmaga!
18 Või kui ta lööb teda käes oleva puuriistaga, millega saab surmata, nõnda et ta sureb, siis ta on meelega tapja: seda tapjat karistatagu surmaga!
19 Veritasunõudja surmaku see tapja; kui ta teda kohtab, siis ta surmaku ta!
20 Ja kui ta viha pärast teda tõukab või varitsedes viskab midagi tema peale, nõnda et ta sureb,
21 või vaenulikkusest lööb teda oma käega, nõnda et ta sureb, siis karistatagu lööjat surmaga: ta on meelega tapja; veritasunõudja surmaku tapja, kui ta teda kohtab.
22 Aga kui ta äkitselt, ilma vaenulikkuseta, tõukab või viskab ta peale mõne asja, ilma et ta oleks teda varitsenud,
23 või laseb ilma teda nägemata langeda ta peale mõne kivi, millega saab surmata, nõnda et ta sureb, kuid ta ei ole olnud tema vihamees ega ole püüdnud temale kurja teha,
24 siis kogudus mõistku kohut lööja ja veritasunõudja vahel nende seadluste järgi!
25 Ja kogudus päästku tapja veritasunõudja käest ja kogudus saatku ta tagasi pelgulinna, kuhu ta oli põgenenud; ja ta asugu seal püha õliga võitud ülempreestri surmani!
26 Aga kui tapja siiski läheb välja oma pelgulinna maa-alalt, kuhu ta on põgenenud,
27 ja veritasunõudja leiab tema väljaspool ta pelgulinna maa-ala ja veritasunõudja tapab tapja, siis ei ole tal veresüüd,
28 sest tapja peab jääma oma pelgulinna kuni ülempreestri surmani; pärast ülempreestri surma võib tapja minna tagasi oma pärisosa maale.
29 Need olgu teile seadusteks põlvest põlve, kus te ka iganes elate.
30 Kui keegi lööb maha mõne hingelise, siis surmatagu tapja tunnistajate ütluse järgi; aga ühe tunnistaja tunnistuse järgi ärgu surmatagu kedagi!
31 Te ei tohi võtta lunahinda tapja hinge eest, kes on surma väärt, vaid teda karistatagu surmaga!
32 Te ei tohi võtta lunahinda sellelt, kes on põgenenud pelgulinna, et ta saaks pöörduda tagasi maale elama enne preestri surma!
33 Ärge rüvetage maad, kus te olete, sest veri rüvetab maad ja maale ei saa toimetada lepitust vere eest, mis seal on valatud, kui ainult selle valaja verega!
34 Ära rüveta maad, kus te elate, mille keskel mina elan, sest mina, Issand, elan Iisraeli laste keskel!”
4. Moosese 36
1 Siis astusid ette gileadlaste suguvõsa perekondade peamehed – üks Joosepi poegade suguvõsadest, sest Gilead oli Manasse poja Maakiri poeg – ja nad rääkisid Moosese ja vürstide ees, kes olid Iisraeli laste perekondade peamehed,
2 ning ütlesid: „Issand on mu isandat käskinud anda maa liisu läbi Iisraeli lastele pärisosaks, ja mu isand sai Issandalt käsu anda meie venna Selofhadi pärisosa tema tütardele.
3 Aga kui nad saavad naisteks Iisraeli laste teiste suguharude poegadele, siis võetakse nende pärisosa ära meie vanemate pärisosast ja see liidetakse selle suguharu pärisosaga, kuhu nad hakkavad kuuluma; aga meie pärandus-liisuosa vähendatakse.
4 Isegi kui Iisraeli lastele saabub juubeliaasta, siis liidetakse nende pärisosa ometi selle suguharu pärisosaga, kuhu nad hakkavad kuuluma, ja meie vanemate suguharu pärisosast võetakse ära nende pärisosa.”
5 Ja Mooses andis Issanda käsul Iisraeli lastele käsu, öeldes: „Joosepi poegade suguharu räägib õigesti.
6 Issand on andnud Selofhadi tütarde pärast niisuguse käsu, öeldes: Nad saagu naiseks neile, kes nende silmis head on, ainult et nad saaksid naiseks oma vanemate suguharu suguvõsasse
7 ja et Iisraeli laste pärisosa ei läheks ühest suguharust teise, vaid Iisraeli lastest peab igaüks kinni hoidma oma vanemate suguharu pärisosast.
8 Iga tütarlaps, kes pärib pärisosa mõnes Iisraeli laste suguharus, saagu naiseks kellelegi oma isa suguharu suguvõsadest, et Iisraeli lastest saaks igaüks pä oma vanemate pärisosa
9 ja et pärisosa ei läheks ühest suguharust teise, vaid et iga Iisraeli laste suguharu saaks kinni hoida oma pärisosast.”
10 Selofhadi tütred tegid nõnda, nagu Issand andis Moosesele käsu:
11 Mahla, Tirsa, Hogla, Milka ja Noa, Selofhadi tütred, said naisteks oma isa vendade poegadele.
12 Nad said naisteks Joosepi poja Manasse poegade suguvõsadesse ja nende pärisosa jäi nende isa suguvõsa suguharu juurde.
Psalm 40
9 Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames.”
10 Ma jutlustan õiglust suures koguduses; vaata, ma ei sule oma huuli, Issand, sina tead seda!
11 Su õiglust ma ei varjanud oma südames, sinu ustavusest ja su abist ma rääkisin, su heldust ja su tõde ma ei salga suure koguduse ees.
12 Sina, Issand, ära keela mulle oma halastust; sinu arm ja su ustavus hoidku mind alati!
13 Sest lugematud õnnetused on mind piiranud, kõik mu süüteod on mind kätte saanud – mul puudub neist ülevaade, neid on rohkem kui juuksekarvu mu peas ja mu süda kaotab julguse.
14 Issand, olgu sulle meelepärane mind vabastada! Tõtta mulle appi, Issand!
15 Häbenegu ja kohmetugu nad kõik, kes püüavad hävitada mu hinge; taganegu ja jäägu häbisse need, kellele meeldib mu õnnetus!
16 Vallaku jubedus oma häbitööst neid, kes mulle ütlevad: „Paras, paras!”
17 Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind; kes armastavad sinu päästet, need öelgu alati: „Suur on Issand!”
Luuka 9
28 Ent arvata kaheksa päeva pärast neid kõnesid sündis, et Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama.
29 Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks.
30 Ja ennäe, kaks meest kõnelesid Jeesusega, need olid Mooses ja Eelija,
31 kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia.
32 Aga Peetrus ja tema kaaslased olid suikunud raskesse unne. Ent virgudes nägid nad Jeesuse kirkust ja neid kahte meest tema juures seismas.
33 Ja see sündis, et kui need mehed tema juurest olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: „Õpetaja, siin on meil hea olla, teeme õige kolm lehtmaja: ühe sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale.” Ta ei teadnud, mida ta ütleb.
34 Aga kui ta seda ütles, tekkis pilv ja varjas nad, nemad aga kartsid pilve sisse jäädes.
35 Ja pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!”
36 Ja kui see hääl oli kostnud, selgus, et Jeesus oli üksi. Ja nemad vaikisid ega kuulutanud kellelegi neil päevil midagi sellest, mida nad olid näinud.
37 Ja kohe järgmisel päeval, kui nad mäelt laskusid, tuli Jeesusele vastu suur rahvahulk.
38 Ja ennäe, üks mees rahvahulgast hüüdis: „Õpetaja, ma anun sind, vaata mu poja peale, sest ta on mu ainus laps!
39 Ja vaata, vaim haarab temast kinni ja poiss karjatab äkitselt, ja vaim raputab teda, nii et poiss ajab vahtu suust, ja teda murdes taandub see temast väga tõrksalt.
40 Ja ma palusin sinu jüngreid, et nad ajaksid ta välja, aga nad ei suutnud.”
41 Aga Jeesus vastas: „Oh, uskmatu ja jonnakas sugupõlv! Kui kaua pean ma teie juures olema ja kannatama teiega? Too oma poeg siia!”
42 Kui poiss oli alles lähenemas, paiskas kuri vaim ta maha ja raputas teda. Jeesus aga sõitles rüvedat vaimu, tegi poisi terveks ning andis ta isale tagasi.
43 Ja kõik hämmastusid Jumala suurusest. Aga kui kõik panid imeks Jeesuse tegusid, siis ütles ta oma jüngritele:
44 „Pidage meeles need sõnad: Inimese Poeg antakse inimeste kätte!”
45 Aga neile jäi see ütlus arusaamatuks ja see oli varjule pandud nende eest, et nad seda ei mõistaks, ent nad kartsid Jeesuselt küsida seletust selle kohta.
46 Jüngrite seas aga sündis arutlus, kes küll nendest peaks olema suurim.
47 Ent Jeesus, teades nende südame mõtteid, võttis ühe lapse, pani ta enese kõrvale seisma
48 ja ütles neile: „Kes iganes selle lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu, ja kes iganes võtab vastu minu, võtab vastu minu Läkitaja. Sest kes on väikseim teie kõikide seas, see on suur.”
49 Siis Johannes hakkas rääkima: „Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajamas ja püüdsime teda keelata, sest ta ei järgne meile.”
50 Aga Jeesus ütles talle: „Ärge keelake, sest kes ei ole meie vastu, see on meie poolt!”
51 Aga see sündis, kui Jeesuse ülesvõtmispäevad olid lähenemas, et ta hakkas minema Jeruusalemma poole.
52 Ja Jeesus läkitas enese eele käskjalgu. Need läksid teele ja tulid ühte samaarlaste külla, et talle öömaja valmistada.
53 Aga külarahvas ei võtnud teda vastu, sest ta oli minemas Jeruusalemma poole.
54 Seda nähes jüngrid Jaakobus ja Johannes ütlesid: „Issand, kas sa tahad, et me käsime tulel taevast alla tulla ja nad ära hävitada?”
55 Tema aga pöördus ümber ja sõitles neid.
56 Ja nad läksid teise külla.