5. Moosese 9
1 Kuule, Iisrael! Sa lähed nüüd üle Jordani, et minna alistama rahvaid, kes on suuremad ja vägevamad sinust, linnu, suuri ja taevani kindlustatuid,
2 suurt ja pikakasvulist rahvast, anaklasi, keda sa tunned ja kellest sa oled kuulnud: „Kes suudaks seista anaklaste ees?”
3 Tea siis nüüd, et Issand, su Jumal, on see, kes käib su ees nagu hävitav tuli; tema hävitab neid ja alandab nad su ees – siis ajad sa nad ära ja hukkad kiiresti, nõnda nagu Issand sulle on öelnud.
4 Kui Issand, su Jumal, ajab nad ära su eest, siis ära mõtle oma südames, öeldes: „Minu õigsuse pärast on Issand mind toonud pärima seda maad!”, vaid nende rahvaste jumalakartmatuse pärast ajab Issand nad ära su eest.
5 Mitte oma õigsuse ja südame siiruse pärast ei pääse sa nende maad pärima, vaid nende rahvaste jumalakartmatuse pärast ajab Issand, su Jumal, nad ära su eest, et pidada, mida Issand on vandega tõotanud su vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile.
6 Tea siis, et mitte sinu õigsuse pärast ei anna Issand, su Jumal, sulle pärimiseks seda head maad, sest sa oled kangekaelne rahvas!
7 Tuleta meelde, ära unusta, kuidas sa kõrbes vihastasid Issandat, oma Jumalat! Sellest päevast alates, mil sa lahkusid Egiptusemaalt, kuni teie tulekuni siia paika, olete osutanud vastupanu Issandale.
8 Juba Hoorebil te pahandasite Issandat ja Issand vihastus teie peale, tahtes teid hävitada.
9 Kui ma läksin üles mäele vastu võtma kivilaudu, selle seaduse laudu, mille Issand teile oli andnud, siis jäin ma mäele neljakümneks päevaks ja neljakümneks ööks, leiba söömata ja vett joomata.
10 Ja Issand andis mulle kaks kivilauda, millele oli kirjutatud Jumala sõrmega, ja nende peal olid kõik sõnad, mis Issand oli kogunemispäeval teile rääkinud mäel tule seest.
11 Neljakümne päeva ja neljakümne öö pärast andis Issand mulle need kaks kivilauda, seaduselauda.
12 Ja Issand ütles mulle: „Tõuse ja mine siit kähku alla, sest su rahvas, kelle sa tõid Egiptusest välja, teeb pahasti: nad on juba lahkunud sellelt teelt, mida ma neid käskisin käia – nad on endale valmistanud valatud kuju!”
13 Ja Issand rääkis minuga, öeldes: „Ma olen näinud seda rahvast, ja vaata, see on kangekaelne rahvas!
14 Jäta mind, ja ma hävitan nad ning kustutan nende nimed taeva alt, sinust aga teen ma vägevama ja suurema rahva kui see!”
15 Siis ma pöördusin ja läksin mäelt alla: mägi põles tules ja mul oli kaks seaduselauda teine teises käes.
16 Ja ma vaatasin, ja ennäe, te olite teinud pattu Issanda, oma Jumala vastu: te olite endile valmistanud valatud vasika, olite kiiresti lahkunud teelt, mida Issand teid oli käskinud käia.
17 Siis ma haarasin need kaks lauda ja viskasin need ära oma käest ning lõin need puruks teie silme ees.
18 Ja ma heitsin maha Issanda ette, olles nagu eelmiselgi korral nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata kõigi teie pattude pärast, mis te olite teinud, tehes kurja Issanda silmis ja vihastades teda.
19 Sest ma kartsin seda viha ja raevu, mis Issandat oli vallanud teie vastu, nõnda et ta tahtis teid hävitada. Ja Issand kuulis mind ka veel seekord.
20 Ka Aaroni peale vihastus Issand väga, tahtes teda hävitada, ja ma palusin siis ka Aaroni eest.
21 Aga teie patutöö, mille te olite valmistanud, vasika, ma võtsin ja põletasin seda tulega, lõin selle puruks, jahvatasin hästi, kuni see sai peeneks põrmuks, ja viskasin selle põrmu jõkke, mis mäelt alla voolab.
22 Ka Tabeeras ja Massas ja Kibrot-Hattaavas te vihastasite Issandat.
23 Ja kui Issand teid läkitas Kaades-Barneast, öeldes: „Minge ja vallutage maa, mille ma teile annan!”, siis te panite vastu Issanda, oma Jumala käsule, ei uskunud temasse ega kuulanud ta häält.
24 Te olete olnud Issandale vastupanijad, alates sellest päevast, mil tema teid tunneb.
25 Siis ma heitsin maha Issanda ette neiks neljakümneks päevaks ja neljakümneks ööks, sest Issand oli öelnud, et ta teid hävitab.
26 Ja ma palusin Issandat ning ütlesin: „Issand Jumal, ära hukka oma rahvast ja oma pärisosa, kelle sa oled lunastanud oma suurusega ja kelle sa tõid Egiptusest välja vägeva käega!
27 Mõtle oma sulastele, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, ära pane tähele selle rahva kangust, ta nurjatust ja pattu,
28 et ei öeldaks maal, kust sa meid välja tõid: „Sellepärast et Issand ei suutnud neid viia sellele maale, mille ta neile oli lubanud, ja et ta neid vihkas, viis ta nad välja, et neid kõrbes surmata!”
29 Ometi on nad ju sinu rahvas ja sinu pärisosa, kelle sa tõid välja oma suure rammuga ja väljasirutatud käsivarrega.”
5. Moosese 10
1 Tol korral ütles Issand minule: „Raiu enesele kaks kivilauda, endiste sarnased, ja tule mu juurde üles mäele! Ja valmista enesele puulaegas!
2 Mina kirjutan laudadele need sõnad, mis olid endistel laudadel, mis sa puruks lõid, ja pane need laekasse!”
3 Siis ma valmistasin akaatsiapuust laeka ja raiusin kaks kivilauda, endiste sarnased; siis ma läksin üles mäele ja need kaks kivilauda olid mul käes.
4 Ja tema kirjutas laudadele endise kirja sarnaselt need kümme käsusõna, mis Issand oli kogunemispäeval teile kõnelnud mäe peal tule seest. Ja Issand andis need mulle.
5 Siis ma pöördusin ümber, tulin mäelt alla ja panin lauad laekasse, mille ma olin valmistanud, ja need jäid sinna, nagu Issand oli mulle käsu andnud.
6 Ja Iisraeli lapsed läksid teele Beerot-Bene-Jaakanist Mooserasse. Seal suri Aaron ja ta maeti sinna. Ja tema poeg Eleasar sai tema asemel preestriks.
7 Ja sealt läksid nad teele Gudgodasse, ja Gudgodast Jotbatasse, veeojade maale.
8 Sel ajal eraldas Issand Leevi suguharu kandma seaduselaegast, seisma Issanda palge ees, teenima teda ja õnnistama tema nimel kuni tänapäevani.
9 Sellepärast ei ole Leevil osa ega pärandit koos vendadega; Issand on tema pärisosa, nagu Issand, su Jumal, temale on öelnud.
10 Ja ma viibisin mäel niisama kaua kui eelmisel korral, nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd, ja Issand kuulis mind ka seekord: Issand ei tahtnud sind hukata.
11 Ja Issand ütles mulle: „Võta kätte, käi teele minnes rahva ees, et nad läheksid ja päriksid maa, mille ma vandega nende vanemaile olen tõotanud neile anda!”
12 Ja nüüd, Iisrael, mida nõuab Issand, su Jumal, sinult muud, kui et sa kardaksid Issandat, oma Jumalat, käiksid kõigil tema teedel ja armastaksid teda, ja et sa teeniksid Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest,
13 et sa peaksid Issanda käske ja seadusi, mis ma täna sulle annan, et su käsi hästi käiks?
14 Vaata, Issanda, su Jumala päralt on taevas ja taevaste taevas, maa ja kõik, mis seal on.
15 Üksnes sinu vanemaid on Issand eelistanud, armastades neid, ja on pärast neid valinud nende soo, see on teid, kõigi rahvaste seast, nagu see tänapäeval on.
16 Lõigake siis ümber oma südame eesnahk ja ärge enam tehke oma kaela kangeks,
17 sest Issand, teie Jumal, on jumalate Jumal ja isandate Isand, suur, vägev ja kardetav Jumal, kes ei vaata isiku peale ega võta vastu meelehead,
18 kes teeb õigust vaeslapsele ja lesknaisele ja kes armastab võõrast, andes temale leiba ja riiet.
19 Seepärast armastage võõrast, sest te olete ise olnud võõrad Egiptusemaal!
20 Issandat, oma Jumalat, pead sa kartma, teda pead sa teenima ja tema poole hoidma ning tema nime juures vanduma!
21 Tema on su kiitus ja tema on su Jumal, kes sulle on teinud neid suuri ja kohutavaid tegusid, mida su silmad on näinud.
22 Seitsmekümne hingega läksid su vanemad alla Egiptusesse, aga nüüd on Issand, su Jumal, teinud sind rohkuse poolest taevatähtede sarnaseks.
Psalm 42
7 Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees! Seepärast ma tuletan sind meelde Jordanimaal ja Hermoni tippudel ja Mitsari mäel.
8 Sügavus hüüab sügavusele sinu koskede kohisemises; kõik su veevood ja su lained käivad minust üle.
9 Päeval annab Issand käsu oma heldusele ja öösel kostab minu laul temale, palve mu elu Jumala poole.
10 Ma ütlen Jumalale, oma kaljule: „Mispärast sa oled mu unustanud? Mispärast ma pean käima kurvalt oma vaenlase surve all?”
11 Otsekui luid murdes teotavad mind mu rõhujad, kui nad iga päev mu vastu ütlevad: „Kus on su Jumal?”
Luuka 12
1 Sel ajal, kui rahvast oli kokku tulnud tuhandete kaupa, nii et üksteist tallati, hakkas Jeesus rääkima esmalt oma jüngritele: „Hoidke end variseride haputaigna, see tähendab silmakirjalikkuse eest!
2 Ei ole midagi varjatut, mis ei tuleks ilmsiks, ega peidetut, mida ei saadaks teada.
3 Seepärast kõik, mida te ütlete pimedas, saab kuuldavaks valges, ja mida te üksteisele kõrva sosistate kambrites, seda kuulutatakse katustelt.
4 Teile aga, oma sõpradele, ma ütlen: Ärge kartke neid, kes ihu tapavad ja pärast seda ei saa midagi rohkemat teha!
5 Ma näitan teile, keda teil tuleb karta: kartke teda, kellel on meelevald pärast tapmist heita põrgusse! Jah, ma ütlen teile, teda kartke!
6 Eks müüda viis varblast kahe veeringu eest? Ja ükski neist ei ole unustatud Jumala ees.
7 Isegi teie juuksekarvad on kõik ära loetud. Ärge kartke, te olete enam väärt kui hulk varblasi!
8 Aga ma ütlen teile, igaüht, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistab ka Inimese Poeg Jumala inglite ees,
9 aga see, kes minu ära salgab inimeste ees, salatakse ära Jumala inglite ees.
10 Igaüks, kes ütleb midagi Inimese Poja kohta, võib saada andeks, aga kes teotab Püha Vaimu, sellele ei anta andeks.
11 Aga kui teid viiakse sünagoogidesse ja ülemate ja võimumeeste ette, ärge siis muretsege, kuidas või mida enese eest kosta või mida öelda,
12 sest selsamal tunnil õpetab Püha Vaim teile, mida te peate ütlema.”
13 Aga keegi rahva seast ütles Jeesusele: „Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!”
14 Jeesus ütles talle: „Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?”
15 Ja ta ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!”
16 Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamissõna: „Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud.
17 Ja ta arutas endamisi: „Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda.”
18 Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara
19 ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”
20 Aga Jumal ütles talle: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?”
21 Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.”
22 Aga Jeesus ütles jüngritele: „Seepärast ma ütlen teile, ärge muretsege elu pärast, mida süüa, ega ihu pärast, millega rõivastuda,
23 sest elu on enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas.
24 Vaadake kaarnaid – nad ei külva ega lõika, neil ei ole varakambrit ega aita, ning Jumal toidab neid. Kui palju enamat väärt olete teie lindudest!
25 Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elueale küünra lisada?
26 Kui te nüüd kõige vähematki ei suuda, mis te siis muu pärast muretsete?
27 Vaadake lilli, kuidas nad ei ketra ega koo, aga ma ütlen teile, isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud kui igaüks neist.
28 Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, kui palju enam teid, te nõdrausulised!
29 Ja teiegi ärge küsige, mida süüa või mida juua, ja ärge olge kärsitud,
30 sest kõike seda taotlevad maailma rahvad. Teie Isa ju teab, et te seda vajate.
31 Pigem otsige tema kuningriiki, siis antakse kõik see teile pealegi!
32 Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!
33 Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks! Tehke enesele kulumatud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas,
34 sest kus on teie aare, seal on ka teie süda.