599 Ma olen maa peal võõras

Märksõnad: ,


Ma olen maa peal võõras ja paljalt rändaja,
mu eluase taevas, seal on mu Isamaa.
Siin rändan ristirada, seal vaimu, väsinud,
arm võtab kosutada: kõik vaev on lõpetud.



Mu terve aeg ja elu, mis muidu oli ta:
kui paljas vaev ja valu? Kui vara olen ma
nii mõnda pikka päeva ja ööd ning hommikut
näind; üksi rasket vaeva, mis hinge koormanud.



Küll ilma hädaorus torm mind on takistand,
mind mitmes hädamarus kõu kangest` hirmutand.
Küll kadedust ja viha - ehk olin süüta ma -
sain mina küllalt näha ja olen kandnud ka.



Nii võtsid kannatada ju usuvanemad,
et meile märgiks saada, kui hädad tõusevad.
Kui mitmed kiusatused on nendest üle käind,
kui mitmed ahastused on neile vaeva teind!



Siis käia nende rajal ma tahan kõigiti;
kuis paremat ka mujal ma võiksin nõudagi?
Mu kohus kannatada ja vaprast` võidelda.
Kes siin ei taha seda, see taevasse ei saa.



Nii ilmas elu a´ada ma püüan vaiksesti,
ei taha kaua jääda ta võõra telgisse;
ma kõnnin sinnapoole, kus minu kodumaa,
kus Isa rinna naale võin julgest` uinuda.



Mu õige isamaja, näe, ta on üleval,
kus inglilaulu kaja viib kiitust Issandal,
kes oma taevajõuga kõik peab kanges käes,
kes oma targa nõuga kõik saadab armu väes.



Jah, sinna soovib süda ning ihkab ammugi
siit, kus ma nägin häda, vaim väsind koguni.
Sest mida kauem elu mul kestab ilmas siin,
mul seda rohkem valu ja suurem hingepiin.



Mu päevad siin on kurjad, mul palju ahastust.
Oh Issand, kes mind varjad, too mulle lunastust.
Oh võta lõpetada mu raske rist nüüd Sa,
mu valu, vaeva saada, mu Päästja, minema.



Kus olen viivitanud, siin pole kodumaa.
Kui sihile ma saanud, jääb minust maha ta;
ja mis ma varaks võtnud, kõik seegi maha jääb,
kui olen hinge heitnud, mul hauas ase saab.



Sa aga, hinge ilu, mu elu valgeke,
mul annad ise elu, läen surmaunele.
Sa viid mind eluveele seal, kus on rahumaa,
mind armupäikse eele, kus ise paistan ka.



Seal olla tahan ikka, ei enam võõrana,
ja jääda nende sekka, kes hiilgvad krooniga.
Ma hinge iluduses toon au Su nimele,
seal pühas päranduses ma hingan vaiksesti.


Sõnad: Paul Gerhardt (1607-1676)

Kasutatud